Tuesday, 30 June 2015

Veebipõhised muusikateenused

Delfi Forte tutvustab eeskätt Hans Lõugase isikus aeg-ajalt uusi vidinaid ja rakendusi, mis aitavad muusikal erineval moel inimesteni jõuda. 30.06.2015 siis laekus see uudis, et "Apple pakub ka Eestis tasuta muusikat uue streaming-teenusega". Tutvustatud on kuutasu-põhist streaming-teenust Apple Music, mis esimesed 3 kuud on kasutajale tasuta. See on siis järg Apple'i muusikapoele iTunes, kust sai väga lihtsalt peenraha eest lugusid või albumeid osta.

Ühtlasi, nagu kirjutab ka Hans Lõugas 10.06.2015, täiendab see seniste teenuste rida: Spotify kui maailma suurim, selle konkurendid Deezer ja Rdio, kõrgemale Hi-Fi kvaliteedile rõhuv Tidal.
Apple Music: 10 dollari eest kuus ligipääs 30 miljonile palale iTunesi kataloogist.

Eesti Telekom on teatanud (Forte 10.06.2015) , et Google'i eeskujul hakkavad nemadki toetama oma töötajate start-up-projekte - üks päev töönädalast oma ettevõtte arendamiseks. Koostööd tehakse Garage48-ga - 5-6 meeskonnale antakse 3 nädala jooksul oma projekti edasiarendamiseks nõu, seejärel valitakse 1-2 meeskonda 4-nädalasse toetusprogrammi, mis päädib 10 000-eurose toetusega idufirmale, ilma osalust taotlemata. Start-up'idele on telekomiäris  kolm valdkonda: internetiühendus ja suhtluskanalid, mobiilimaksed ja e-äri ning asjade internet (rasketööstuse tootmisseadmeist kodudeni).

Kas midagi sarnast võiks kunagi teha ka Rahvusringhääling või Rahvusraamatukogu?

Wednesday, 22 April 2015

Kontserdikülastaja kulutab enim

Statistikaameti andmetel kulutab kultuuri- või spordisündmuse külastaja külastuse jooksul keskmiselt 14 eurot, kõige enam kulub leibkonnal raha kontserdikülastuse jooksul.

Kultuuri- või spordisündmuse külastaja kulutab piletitele keskmiselt 6,8 eurot, söögile ja joogile toimumiskohas või väljaspool toimumiskohta 3,8 eurot ning transpordile ja parkimisele 2,5 eurot. Muid kulutusi (näiteks kava, meened, lilled, iluteenus, riided, majutus) teeb külastaja keskmiselt ühe euro eest, kirjutab statistikaameti juhtivstatistik-metoodik Kutt Kommel statistikablogis.

Kõige enam raha kulub kontserdikülastusel

Kontserdil käies kulub leibkonnal külastuse jooksul keskmiselt 38 eurot. Teatris käies kulutab leibkond keskmiselt 36 eurot, muudel kultuurisündmustel käies (festivalid, kokkutulekud, külapäevad) 33 eurot, spordivõistlustel 24 eurot ja muuseumis 22 eurot.
Kõige vähem kulutatakse raha kinos käies – keskmiselt 19 eurot leibkonna kohta. Kuigi ühe kinokülastuse jooksul tehtavad leibkonna kulutused on teiste kultuurisündmustega võrreldes väiksemad, siis kinoskäikude arvu arvesse võttes on kinokülastuse kogukulud suuremad. 2013. aastal kulutasid leibkonnad kinoskäigule kokku 67 miljonit eurot, mis moodustas kultuuri- ja spordiasutuste külastustele tehtud kogukulutustest 27 protsenti.
Kokku kulutavad leibkonnad kultuuri- või spordisündmuste külastamisele aastas hinnanguliselt ligi 248 miljonit eurot. 
Kontserdikülastajad kulutasid kokku ligi 57 miljonit eurot (23 protsenti), teatri, ooperi-, balleti- või tantsuetenduste külastajad ligi 55 miljonit eurot (22 protsenti), muuseumi, näituste või kultuuripärandi paikade külastajad üle 28 miljoni euro (11,5 protsenti), spordi ja muude kultuurisündmuste külastajad kumbki ligi 20 miljonit eurot (kumbki 8 protsenti).

Väljaspool toimumiskohta kulub enim raha transpordile

Uuringu oluline huviobjekt olid kulutused, mida elanikud teevad seoses kultuuriasutuses käimisega, aga väljaspool ürituse või sündmuse toimumiskohta. Enamasti pole sellised teenusepakkujad kultuuriasutustega seotud ja neid seob kultuuri- ja spordiasutusega vaid see, et nad paiknevad selle lähedal. Seega reeglina on keeruline tuvastada seoseid selliste kulutuste ja sündmuste vahel. Rahvusvaheliselt on nähtus tuntud kõrvalmõjuna teistele majandusvaldkondadele (spillover effect).
Väljaspool toimumiskohta kulub enim raha transpordile. Kokku kulutavad leibkonnad aastas kultuuri- või spordisündmustel käies transpordile ligi 41,5 miljonit eurot, söömisele-joomisele 26,3 miljonit eurot ja muule (nt majutus) 6,2 miljonit eurot.
Kinos käies kulutavad leibkonnad väljaspool toimumiskohta kõige enam – aastas kokku ligi 18,5 miljonit eurot, muuseumis käies 14 miljonit, kontserdil käies 13 miljonit, teatris käies ligi 12 miljonit, spordivõistlustel käies 10,7 miljonit eurot ja muudel kultuurisündmustel käies üle 8 miljoni euro aastas.
Andmed põhinevad statistikaameti 2013. aastal korraldatud elanikkonna moodul-uuringu kultuurimooduli küsimustikul. Uuringu üldkogumi moodustasid kõik Eestis elavad vähemalt 15-aastased alalised elanikud v.a pikka aega (vähemalt aasta) institutsioonides viibijad.
Allikaviited: PM 22.04.2015, statistikablogi

Thursday, 10 July 2014

Laulu- ja tantsupidu õnnestus

Laulu- ja tantsupidu 2014 läks kokkuvõttes korda ja tõestas end taas asendamatu rahvusliku rituaalina. Aitäh kõigile tegijatele!
 
Statistiline kokkuvõte peo uudiskirjast:
- XXVI laulu- ja XIX tantsupidu oli läbi aegade osalejaterohkeim. Piletilevi esialgsetel andmetel külastas laulu- ja tantsupidu kolmel päeval üle 153 000 inimese.
- Laulupeo 1. kontserdile väljastati 52 135 piletit ja kutset
- Laulupeo 2. kontserdile väljastati 67 322 piletit ja kutse
- Laulupeol esines 33 025 lauljat ja 1 046 kollektiivi
- Laval oli ühel ajal kõige rohkem kokku üle 22 000 inimese
- Laulupeol oli 1 240 välisesinejat ja 35 väliskollektiivi


- Tantsupeo kolmele etendusele väljastati 34 365 piletit ja kutset- Tantsupeole tuli 10 082 tantsijat, 643 kollektiivist
- Välisesinejaid oli tantsupeol 210 ja kollektiive 15
- Pillipeole tuli 490 pillimängijat ja 50 kollektiivi
- Rongkäigul osales üle 42 000 inimese
- XXVI laulu- ja XIX tantsupidu kajastas pea 450 Eesti ja üle saja välisajakirjaniku.

 
Järgmine noorte laulu- ja tantsupidu toimub 2017. aastal. Viie aasta pärast, 2019. aastal möödub aga 150 aastat esimesest laulupeost ning toimub XXVI laulu- ja XX tantsupidu.

Tuesday, 10 June 2014

Peter Gabriel in Riga

Maikuus 2014 sai teoks paljude intellektuaalsema rockmuusika sõprade ammune soov - näha siinkandis esinemas Peter Gabrieli, kunagist Genesise solisti, kes on teinud ka edukat soolokarjääri ja andnud elu paljudele muusikalistele ja ühiskondlikele initsiatiividele. Tõsi, Eestisse ta seekordki ei jõudnud, nõnda jaotusid meie fännid Riia (17. mail) ja Helsingi (20. mail) vahel. 10. mail toimuma pidanud kontsert Kiievis otsustati aga ära jätta.

Ise käisin Riias, kus kontsert toimus Arena Riga hallis (analoog meie Haabersti suurhallile). Kontsert pealkirjaga "Back to Front" jaotus kolmeks: akustiline kava, elektrooniline kava ja 1986. aasta plaat "So" algusest lõpuni. Laval oli sellel edukal plaadil kaasa teinud ansambel: Tony Levin (b), David Rhodes (g), Manu Katche (dr) ja David Sancious (kb).

Lood olid parasjagu ümber arranžeeritud, mõni rohkem, mõni vähem, nii et säilis äratundmisrõõm ja samas leidus uusi kõlasid. Peter Gabriel esines vähimagi hinnaalanduseta nii lavalise liikumise kui vokaali osas, 64-aastase mehe kohta (sündinud 1950) oli ta tõesti heas vormis.

Kontserti alustasid kaks noort naismuusikut - üks mängis tšellot ja teine marimbat ning mõlemad sinna juurde ka laulsid. Tegid selgelt omaloomingulist kava, üsna lüürilises kastmes. Järgnev kontsert näitas neid aga tõeliselt suurepäraste taustalauljatena, kes väga hästi haakusid nii ülejäänud bändiga kui Gabrieli lugudega (nt originaalis Kate Bushi poolt esitatud laulu "Don't give up" vokaalpartiis). Tasub nende nimed meelde jätta: rootslannad Jennie Abrahamson ja tšellist Linnea Olsson.

Seejärel vaimustas fänne ilma mingite trikkideta lavale ilmunud Peter Gabriel ise, kes hakkas ... lavapõrandat mopiga pühkima. Kui algul tundus see n-ö tähelepanu-võitmise trikk, siis peagi sai selgeks, et Gabriel tegi seda tõsiselt - n-ö töö enda pärast. Ilmselt on siis tal nukraid kogemusi laval libisemisega, et ta seda tööd kellelegi teisele ei jätnud. Ja kontsert võis alata. Tubli kaks tundi tihedat show'd kus lavaline liikumine ei olnud liigne vehklemine, kuid oli selgelt eelnevalt täpselt läbi mõeldud - eks ka seepärast, et kokku sobida tuurist tehtava DVD täpse režiiplaaniga. Valgus- ja kaamerapark oli küll muljetavaldav - paljude tehniliste võimalustega ja ühtaegu paindlik.

Eelviimase looga (The Tower That Ate People) avanes lava kohal seni seisnud sõõr kujundusliku dominandina hiiglaslikuks spiraaliks, mille keskele jäi laulja. Seejärel kutsus Gabriel lavale kümmekond aktivisti, kes seostuvad muuhulgas veebilehega avaaz.org. Ühiselt lauldi "Biko" - ja oligi kõik.


Lugude järjekord:
- Akustiline kava - lihtsalt valgustatud lavaga
1. O but (uus lugu, duo: Peter Gabriel klaveril ja Tony Levin bassil),
2. Come Talk to Me (siitpeale kogu ansambel),
3. Shock the Monkey,
4. Family Snapshot

- Elektrooniline kava - must-valge videoekraan ja vehklev valgusshow
5. Digging in the Dirt
6. Secret World
7. The Family and the Fishing Net
8. No Self Control
9. Solsbury Hill
10. Washing of the Water
11. Why don't you show yourself?

- "So" remastered live - värvilise show'ga ekraanil ja valguses
12. Red Rain
13. Sledgehammer
14. Don't Give Up
15. That Voice Again
16. Mercy Street
17. Big Time
18. We Do What We're Told (Milgram's 37)
19. This Is The Picture (Excellent Birds)
20. In Your Eyes

- Lisalood:
21. Here Comes the Flood
22. The Tower That Ate People
23. Biko

Monday, 28 April 2014

Kulka toetused tulumaksuvabaks

Täna tuli muusikaelu jaoks väga oluline uudis, et Rahandusministeeriumi poolt koostatud uue "Tulumaksuseaduse, sotsiaalmaksuseaduse ja Eesti Kultuurkapitali seaduse muutmise seaduse" eelnõu kohaselt jäävad Kultuurkapitali toetused ka edaspidi tulumaksuvabaks. Uus seaduseparandus määratleb täpsemalt asutuse toetused ja nende maksmise alused.


BNS 28.04.2014: "Eelnõu koondab kõikide kultuurkapitali preemiate, stipendiumite ja toetuste maksmise alused ühte dokumenti, mis muudab toetuste taotlejatele taotlemise protseduurid, toetuse saamise ja aruannete esitamise reeglid selgemaks.

Uus seadus sätestab ka kultuurkapitali makstavad toetused. Kulka maksab ka praegu projekti-, tegevus-, loometöö-,elutöö-, juubeli-, ravimi- ja matusetoetust, kuid nüüd nimetatakse need seaduses selgelt ära.

Kultuurkapitali ülesannetes eelnõu muudatusi ei tee, küll aga täpsustab seadust ja lisab sinna otsese ja selgesõnalise volituse maksta preemiaid, stipendiume ja toetusi ning kinnitab nimetatud väljamaksete alused ja korra.

Rahandusministeerium muudab kultuurkapitali seadust tulumaksuseaduse muutmise tõttu, et tagada kultuurkapitali toetuste tulumaksuvabastus, seisab ministeeriumi eelnõu seletuskirjas. Aastaid üleval olnud teema tundub oma lahendust leidvat. Muusikute jaoks soodsalt.

Lugege ise: http://eelnoud.valitsus.ee/main#1JCC8W10

Tuesday, 25 February 2014

Estland ist hoffnungsfrei. Endlösung: FinEstLand?

Pidupäevakõne on paratamatult propagandistlik akt ja kompromisside jada. Selleks, et sõnumid selgelt välja joonistuks, tuleb seniseid ja tulevasi arenguprotsesse manada kuulajate vaimusilma lihtsustatult, võimalikult lineaarsel kujul. Sellise kõne koostamisel on sageli suurem küsimus mitte see, mida rääkida, vaid see, mida rääkimata jätta.

President Ilvese kõne vabariigi aastapäeva tähistamisel Pärnus 24.02.2014 oli tähelepanuväärne. Nii räägitu kui rääkimata jäetu poolest. Riigipea oli võtnud end vabamaks poliitkõne kammitsaist. Kuid siiski pidi ta arvestama nii enda 24h kestvate ametikohustuste kui kõne formaadi raamidega. Teemad, mida üks aastapäevakõne puudutab, on sageli seotud keeruliste paradoksidega. Eriti veel sellisel puhul, kui kõne põhisõnumiks on seatud paradigma muutust kuulutav lause "Mis toond on meid siia, see enam edasi ei vii." President Ilves suudaks kaheldamatult tippanalüütikuna selliseid paradokse sõnastada, kuid peab need jätma ootama - ühesemalt mõistetavuse huvides - avaldamist akadeemilisemal kujul, pärast poliitikukarjääri lõppu.

Nõnda võibki presidendi kõne erinevaid mõtteid kõrvuti asetades tuvastada vastuoksusi, mis loomulikult pole kõne pidajale üllatus. Toogem välja neist olulisim. Riigipea otsis oma kõnes viise, kuidas säilitada peale vabaduse ka kestlikkust. Ent samas tähendas tema kõne leppimist seni valitsevate demograafiliste suundumustega. Puudusid üleskutsed, et tugevdada enamate laste sünniks vajalikku sotsiaalset turvatunnet. Polnud ka manitsusi, et kui me lähiajal sellega piisavalt ei tegele, siis ...

Presidendi aastapäevakõne fikseeris lõplikult Eesti sihiseadena kestliku kahanemise. Või teisisõnu väljendudes, väärika väljasuremise. Tsiteerin: "Ainus viis Eesti püsimajäämist ilma massilise sisserändeta kindlustada on töötada kauem." Niisiis, Eesti voolusuund demograafilises vetsupotis tundub tänaseks olema pöördumatult ühene. Leppimine ühe olulisema ja aegadeülesema Eesti kollektiivse hirmuga ongi meie uus normaalsus. Ja Eesti juhid tajuvad otsuseid tehes seda paratamatu mäest alla libisemisena, ent neil pole õigust sellest avameelselt rääkida. Sest rahva lootus paremale homsele on ajast aega olnud Eesti tähtsaim vaimne aare.

Ilves seadis oma kõnes esikohale tervise, hariduse ja julgeoleku - ning neist sõltuvaks nt majanduse, sotsiaalse turvalisuse ja kultuuri. Tegelikult aga sõltuvad need ja teisedki valdkonnad ju sellest, et oleks üldse elementaarne kriitiline mass inimesi, kes üldse ühiskonda ülal hoiavad - ning mitte ainult maksumaksjate ja tarbijatena. Ka tervishoiu ennetussüsteem saab tõhusamalt töötada vaid siis, kui kõnealused ennetajad on füüsiliselt olemas.

Riigipea tutvustas oma rahvale Gordon Moore'i seadust (tõsi, Inteli poolt veidi moonutatud kujul), ent kujutas seda lineaarselt jätkuva protsessina. Samas on seaduse autor (ja mõned teisedki eksperdid) ise selgelt viidanud, et seadusel on piir - Moore'i arvates mikrokiibil asuvate transistoride suuruse vähenemisel aatomtasandile. Ent samamoodi võib piiri seada ka mõni muu piiratud ressurss, näiteks loodusvaradest sõltuv energiaressurss. Ning eraldi võttes Eesti puhul taas kord ka inimressurss, mille defitsiit takistab meid ülemaailmses konkurentsis esile tõusmast sel kombel, nagu president kirjeldab.

"Multiditsiplinaarsusest saab hea töökoha saamise eeldus," sõnas president. Nõustuksin vaid osaliselt. Olen ise mitut valdkonda tudeerinud ja korduvalt ametit vahetanud ning saanud generalistina pidada mitut väärt töökohta. Kuid Eestis on palju tublisid ja haritud inimesi, kes ei leia võimetekohast rakendust või üldse töökohta, kuna tööandjate jaoks on nad lootusetult ülekvalifitseeritud. Loomulikult on see mitmes mõttes rahvusliku ressursi raiskamine ning sunnib esitama valusaid küsimusi muuhulgas (senistel) riikliku koolitustellimuse teemadel. Fakt on, et reaalsel tööjõuturul otsib tööandja enamasti konkreetselt spetsialisti kindlate ja kitsate tööülesannete täitmiseks laiade seoste loomise oskus (eriti selle humanitaarsel kujul) osutub sageli tööprotsessi aeglustavaks piduriks.

Ja lõpuks. President rõhutab, et "arutelu Euroopa Liidu tulevikust peab jõudma igaüheni, olema aus ning vaba hirmudest, narmendunud klišeedest ja eelarvamustest." Hea küll. Arutame siis sedagi, milline võiks Eesti jaoks parimad arenguteed siis, kui Euroopa Liit enam ei tugevne, vaid hakkab lõplikult kiduma. Mis on sel juhul plaan B (ja C)? Kas Läänemeremaade Liit? Või Põhjala Liit?

Ning mis saab, kui Eesti vähenev ja vananev maksumaksjate hulk ei suuda enam iseseisvat riiki koos kõigi kaasaegse ühiskonna funktsioonide täitmisega ülal pidada? Kas siis sõnastame taas noore Konstantin Pätsi unistuse Soome-Eesti konföderatsioonist, mille ta jättis maha ka oma poliitilise testamendina?

Wednesday, 12 February 2014

Kultuuripoliitikast ja põhialustest

Riigikogu võttis täna, 12.02.2014 vastu "Kultuuripoliitika põhialused aastani 2020". Vähemalt nii väidab Riigikogu pressiteade. Ajakirjandus seda pisikest seika samal päeval ei kajastanud - ehk aga siiski leitakse järgnevatel päevadel, et tegu on kõneväärt teemaga. Õnnitlused kõigile endistele kolleegidele lõpule jõudnud protsessi ja sellega seonduva töövõidu puhul. Olgu aga rõhutatud, et kõige olulisem selle juures on, nagu ikka, mitte lõplik sõnastus, vaid protsess, mis fokusseeris erinevate kultuurivaldkonna koordineerijate mõtted mõneks ajaks pikaajalisemale sihiseadmisele.

Riigi kultuuripoliitika põhialuseid vormiva programmdokumendi "Kultuur 2020" teed parlamenti kirjeldas Jaak Allik Postimehes 15.01.2014 muu hulgas nii: Kui palju erineb praktiline kultuuripoliitika teoreetilisest, näitab tõsiasi, et kõik kultuuriministeeriumi juhid, kes olid otseselt seotud «Põhialuste» väljatöötamisega (minister, kaks asekantslerit ja arenguosakonna juhataja), on nüüdseks ministeeriumist juba lahkunud. Üks mainitutest, Ragnar Siil, on kommenteerinud Alliku lugu sõnadega "päris täpne diagnoos". Kultuuripoliitika teemat lahkas Kaja Kärneri juhitud Vikerraadio Reporteritund 29.01.2014.

Loomevaldkondades on olnud palju solvumist Kultuuriministeeriumi aadressil, et pikalt sõnastatud ettepanekud ja suur eeltöö pole jõudnud loodetud mahus lõppversiooni, mille valitsus kinnitas ja Riigikogusse saatis. Samas on ühtlustav ja lühendav toimetajatöö sel puhul paratamatu. Jäävad muidugi küsimused, kas laps on pesuveega välja visatud ja kas lõppsõnastuse arendamine-parendamine on liigselt kaotanud esmaste ettepanekute konkreetsust. Ragnar Siili määratlus: programmdokument oli kompromiss esmalt iga valdkonna sees, seejärel mitme valdkonna vahel - ja lõpuks ametkondlikus võitluses ministeeriumide vahel. Ning et üksikuna oleks see dokument mõttetu, juurde on vaja rakendusakti. Millises vormis just, on veel lahtine.

Kultuuriminister Urve Tiidus on saanud pärast ametisseasumist avalikkuse tähelepanu alt veidi eemal rahulikult tööd teha ega ole ise ka püünele pürginud. Selles on oluline stiilierinevus võrreldes eelmise ministriga, kes võttis initsiatiivi ise kultuuripoliitikat juhtida ning ei usaldanud arusaama, et kultuur kui dünaamiline väärtuste kogum suudab end teatud raamides autonoomselt juhtida.

........

Lisaks oma senisest tööst väsinud Kultuuriministeeriumi ametnikele (asekantslerid Pärn ja Siil, osakonnajuhataja Jorma Sarv) asutas aasta lõpus oma kohalt tagasi ka senine Tallinna Filharmoonia direktor Marko Lõhmus (kes nüüd asub juhtima Lindakivi kultuurikeskust). On tänuväärt, et ta avas ametist loobumise tagamaid ka avalikult (ERR kultuuriuudised 21.12.2013), viidates puudulikuks muutunud koostööle maestro Eri Klasiga.

Varem on vormiliselt ehk veidi sarnaselt, aga sisu osas erinevalt esinenud avalikkuse ees endine ministeeriumi muusikanõunik Siiri Siimer, kirjeldades eriarvamusi tööandjaga (Delfi 22.06.2013). Mina tema eelkäijana selles ametis eelistasin tööandjale lojaalseks jäädes lahkuda ise, ilma eriarvamusi afišeerimata. Kui minister ja nõunik on milleski erinevatel seisukohtadel, peab lahkuma ikka alluv - eriti, kui ta näeb, et võimalused ülemuse seisukohta mõjutada kahjuks puuduvad. Langi ministriaja lõpuks kogunes neid vaikselt lahkujaid ikka üksjagu, jättes ülemus(t)ele võimaluse oma meeskonda moodustada.

Juhtide tagasiastumiste põhjuseid otsis Igor Garšnek 18.12.2013. 2014. aasta toob kindlasti veel muudatusi kultuuriasutuste juhtide seas. Mida vähem stressitekitavalt need asjaosaliste jaoks toimuvad, seda parem.