30.03.2020 AK-s ütles riigihalduse minister Jaak Aab, rääkides isikukaitsevahendite ehk näomaskide oodatavatest tarnetest Eestisse (Jaapanist, Lõuna-Koreast, Hiinast ja Euroopast): "Mina ei saa väga täpselt detaile rääkida, sest selles valdkonnas on sõda, kus tarneid kaaperdatakse, koguseid ära aetakse. Eratarnijaid ei saa lihtsalt kätte, sest neid ostetakse näiteks üle. Turule sekkub jõuliselt USA, kes kuulutas, et ta ei pea vajalikuks kaitsevahendite vastavust oma sertifikaadile, vaid tunnistab täiesti ka Hiina sertifikaati."
See Eesti kõrge riigiesindaja tsitaat annab aimu, milline anarhiline olukord võib kujuneda globaalse eriolukorra (global emergency) tingimustes strateegiliste kaupadega. Mida kauem kriis kestab, seda rohkem kaupu võib muutuda defitsiitseks - ning seda rohkem võimu (ka hindade dikteerimisel) on neil, kelle laovarud on suuremad.
Nii pole mõtet naeruvääristada inimesi, kes on hunnikute viisi WC-paberit kokku ostnud. Riigid teevad peagi võib-olla sama, lihtsalt varjatumalt ja metatasandil. Ning selleks, et tagada oma kodanikele esmatarbekaupade kättesaadavus, peavad riigid ja/või olulisemad jaemüüjad hakkama läbirääkimisi pidama potentsiaalsete tarnijatega, a) kelle olemasolust neil seni polnud aimugi, b) kelle tegelik olemus ja huvid ei pruugi ka nüüd selged olla, c) kes võivad ühel hetkel ka mullina õhku haihtuda.
Nagu psühholoogid on osundanud, on tualettpaberi kokkuostmine üle maailma täheldatud tendents omamoodi lakmustest, mis viitab inimeste vähenenud turvatundele. WC-paber on odav ja universaalne, kõigile ja kõikjal kergelt kättesaadav esmatarbekaup, mille nõudluse suurenemine annab aimu tarbijaskonna kasvavast murest elementaarse hakkamasaamise pärast. Abstraktne hirm transformeerub konkreetseteks müüginumbriteks. Lõuapoolikud on juba teravmeelitsenud, kuidas maailma suurim paberitootja International Paper teatab peagi, et seoses ootamatu müügituluga ostab ta korraga ära nii Google'i, Microsoft'i kui Facebook'i.
Kui isegi seni konservatiivse fiskaalpoliitikaga Eesti on valmis oma riigieelarve tasakaalust välja laskma ja märgatavalt suurendama riigi võlakoormust, siis seda enam tehakse seda neis riikides, mille kodanikkond pole harjunud protestantliku tööeetikaga.
Majandusanalüütikud, kes annavad soovitusi suurfirmade juhtidele kriisiotsuste tegemiseks, uurivad üha enam M&A variante (ühinemised ja ülevõtmised). Mida pikemaks venib kriis, seda kauem jäävad venima suuremad investeeringud ning seda enam mõjutavad ettevõtluse käekäiku valitsuste otsused piirangute kohta (mis võivad olla hektilised). Järjest ilmsemaks saab erinevus selle vahel, kui palju valitsused ja keskpangad peaks kommertspankasid ohjama ja kui palju nad seda tegelikult teha suudavad või oskavad. Surve rahatrükkimise jätkamiseks Euroopas aina suureneb, aga riskistsenaariumid, mis juhtub siis, kui see pidu kord läbi saab, muutuvad üha dramaatilisemaks.
Eelnevate majanduskriiside ekstrapoleerimine koroonakriisist väljatulemiseks palju ei aita. Otsese kriisiperioodina praegu üha sagedamini välja öelda pool aastat lähtub ühtpidi mõistmisest, et kriis on algselt loodetust siiski sügavam, ent teisalt ka faktivälisest soovmõtlemisest, et see võiks siiski a.s.a.p. mööduda. Kas selline prohvetlus kujuneb isetäituvaks, on natuke kahtlane.
Ilmselt on tegu järjest enam hübriidsõjana mõistetud olukorra enneolematu laienemisega julgeolekupoliitika diskursusest väljapoole. Vastakuti ei ole omavahel mitte riigid, vaid inimesed juba 200 riigis üle maailma vs nanomõõtmetes viirus. Ning seal kuskil vahel on valitsused oma vastandlike huvidega ja kohati mõistlike, kohati aga jaburana tunduvate otsustena - sest ka valitsusi juhivad inimesed oma ekslikkuses ja kalduvusega teha valikuid isiklike emotsioonide baasil.
Näiteks Donald Trump, kellel äritegelasena on jagunud korraga nii õnne kui arrogantset enesekindlust oma impeeriumi ülesehitamisel, on riigijuhina tõsiselt löögi all. Ta on harjunud majandust tähtsaks pidama (stiilis "It's the economy, stupid!"), kuid ilmselgelt ei käi ka tema mõistus enam üle kõigist globaliseerunud maailmas esmakordselt sellises ulatuses vallandunud kriisi tingimustes majandust mõjutavatest teguritest.
Seega jääb ka koroonakriisi tegeliku pikkuse ja mõjuulatuse defineerimine mitte selle keskel siplevate äriliidrite, vaid tuleviku ajaloolaste pärusmaaks. Igasugune kriisi järelmõjude ennustus on fail, mis vajaks iga nädal uuendamist. See, kes suudab pidevalt muutuvates oludes ära tabada ja töösse rakendada uue ärimudeli, mis võiks jääda kriisi leevenemisel pikemaks ajaks tulutoovaks, on mõneks ajaks võidumees - aga ta peab arvestama ka edaspidi majanduse toimimisloogika pideva teisenemisega.
Tõenäoliselt tugevneb äriliidrite surve ÜRO-le muutuda uue maailmasõja teket vältivast organisatsioonist ülemaailmset uut Marshalli plaani haldavaks organiks. Seni, kuni uued globaalsed kokkulepped pole sündinud, püüab maailmamajandus tiksuda seni akumuleerunud rasvast, mis kriisi ajal sulab otsekui kuumal praepannil. Aga mõni asi tundub siiski ka kindel olevat: jätkub umbes viimased pool sajandit süvenenud tendents, et rikkad muutuvad rikkamaks ja vaesed vaesemaks. Taas on hundiseaduste aeg.
Tuesday, 31 March 2020
Koroonakriis: mis saab riikidest?
Esimesed kaks nädalat kriisiga silmitsi olekut möödusid lootuses, et ehk see läheb meist siiski kiirelt mööda ja hiljemalt maikuu alguseks on elu taas normaliseerunud. Kolmanda nädalaga on toimumas ümberorienteerumine kriisi kestmajäämisele - võimalik ka, et mitme lainena (nagu oli ka nt 1918.a. pandeemia puhul), mitmes faasis.
Nt Soome valitsuse valikud kriisi ohjeldamiseks annavad tunnistust, et riigid peavad olema valmis oma taktikat muutma. Mis ühel hetkel tundub mõistlik, ei pruugi seda enam olla nädala pärast. Kodanikel pole põhjust oma riigilt oodata sellisel moel otsustes järjepidevat ja õigusliku ootuse printsiipi järgivat käitumist, nagu see oli seni tavaks.
Välisminister Urmas Reinsalu sisuline sõnum eelmisest nädalast tähendas, et inimõiguste järgimisel võivad riigid muutuda selektiivseks. Järelikult nt viimastel aastatel süvenenud isikuandmete kaitse põhiprintsiibid kuuluvad kriisi jätkumisel ümber vaatamisele ja muutmisele - juhul, kui seda nõuavad vääramatu jõuna tekkinud riiklikud huvid masside ohjamiseks.
Turbulents maailmapoliitikas aina suureneb. Eesti riigil on põhjust peamised julgeolekuohud olulisel määral ümber vaadata - ning olema valmis seda analüüsi uuendama vähemalt iga poole aasta tagant. Juhul, kui meid tabaks rünnak idast, võib see juhtuda sootuks teistel põhjustel või teisel kombel, kui oleme harjunud eeldama. Kuid pigem on see ülimalt vähetõenäoline. Kui 20. sajandil asus Eesti geopoliitiliselt väga tuulises kohas, siis 21. sajandil võime end tunda suhteliselt turvaliselt. Suured kired ja mõõduvõtmised sünnivad mujal - meile kõige lähem neist kuumadest kohtadest on jätkuvalt Ukraina.
Rahvusvahelise õiguse praktikas on algamas huvitavad, et mitte öelda dramaatilised ajad. Kui palju sellest kõrgest mängust jõuab tavaliste lehelugejateni, on iseasi. Tagajärjed mõjutavad meid kõiki. Akadeemik Tarmo Soomere sõnastas selle hästi (Äripäev 20.03.2020): tsivilisatsioon meile harjumuspärasel kujul jääb kriisi järel suurelt jaolt püsima - samas pole selge, mis on selle hind, milline on uus tasakaal ja kui kaua kulub aega selle tekkimiseks.
Iga riigi valitsus peab endale varasemast sagedamini meelde tuletama, et tema asi on kaitsta oma kodanike huve - aga seda pole mõtet teha Donald Trumpi kombel, kelle järeltulija peab hakkama tõsiselt pingutama, et vahepeal endasse kapseldunud Ameerikat oleks taas võimalik suureks teha. Üks koroonakriisi tulemusi võibki olla see, et veebruaris küllaltki kindlana tundunud Trumpi tagasivalimine novembris siiski nurjub - ning selle jaoks on olulised nii demokraatide eeldatav koondumine Joe Bideni seljataha kui Trumpi läbikukkumine kriisi ohjamisel USA-s.
Tundub, justkui oleks suurriikide vahel käima läinud seninägematult kõrgete panustega "Monopoli" mängimine. Keegi ei saa enda võidule kindel olla. Iga suurriik mängib korraga mitut mängu ning kontrolli olukorra üle pole tegelikult kellelgi. Eesti on ÜRO Julgeolekunõukogu laua taga enneolematult põneval ajal. Kuid ilmselt ei ole meie sealsetel esindajatel ei aega ega õigust oma kogemusi ja tähelepanekuid jooksvalt kirja panna, et neid kunagi mälestustena lugeda saaksime.
Uudistesse üha sügavamale sukeldudes teame maailmas toimuvast, mis meid otseselt mõjutab, ühtaegu järjest enam ja järjest vähem. Rahvusriigid mõnest aspektist vaadates tugevnevad, teisalt aga hoopis nõrgenevad. Paljud vastandamised, mille peale on üles ehitatud poliitilised mõttekonstruktsioonid, enam ei tööta. Mõnigi Eesti poliitik on justkui oma varasematele arusaamadele saanud kinnitust faktist, et Euroopa Komisjon on osutunud nõrgaks - kuid jätnud tähelepanuta selle, et sellest tulenev Euroopa marginaliseerumine ei ole ka Eesti huvides. On paradokside teravnemise aeg.
Nt Soome valitsuse valikud kriisi ohjeldamiseks annavad tunnistust, et riigid peavad olema valmis oma taktikat muutma. Mis ühel hetkel tundub mõistlik, ei pruugi seda enam olla nädala pärast. Kodanikel pole põhjust oma riigilt oodata sellisel moel otsustes järjepidevat ja õigusliku ootuse printsiipi järgivat käitumist, nagu see oli seni tavaks.
Välisminister Urmas Reinsalu sisuline sõnum eelmisest nädalast tähendas, et inimõiguste järgimisel võivad riigid muutuda selektiivseks. Järelikult nt viimastel aastatel süvenenud isikuandmete kaitse põhiprintsiibid kuuluvad kriisi jätkumisel ümber vaatamisele ja muutmisele - juhul, kui seda nõuavad vääramatu jõuna tekkinud riiklikud huvid masside ohjamiseks.
Turbulents maailmapoliitikas aina suureneb. Eesti riigil on põhjust peamised julgeolekuohud olulisel määral ümber vaadata - ning olema valmis seda analüüsi uuendama vähemalt iga poole aasta tagant. Juhul, kui meid tabaks rünnak idast, võib see juhtuda sootuks teistel põhjustel või teisel kombel, kui oleme harjunud eeldama. Kuid pigem on see ülimalt vähetõenäoline. Kui 20. sajandil asus Eesti geopoliitiliselt väga tuulises kohas, siis 21. sajandil võime end tunda suhteliselt turvaliselt. Suured kired ja mõõduvõtmised sünnivad mujal - meile kõige lähem neist kuumadest kohtadest on jätkuvalt Ukraina.
Rahvusvahelise õiguse praktikas on algamas huvitavad, et mitte öelda dramaatilised ajad. Kui palju sellest kõrgest mängust jõuab tavaliste lehelugejateni, on iseasi. Tagajärjed mõjutavad meid kõiki. Akadeemik Tarmo Soomere sõnastas selle hästi (Äripäev 20.03.2020): tsivilisatsioon meile harjumuspärasel kujul jääb kriisi järel suurelt jaolt püsima - samas pole selge, mis on selle hind, milline on uus tasakaal ja kui kaua kulub aega selle tekkimiseks.
Iga riigi valitsus peab endale varasemast sagedamini meelde tuletama, et tema asi on kaitsta oma kodanike huve - aga seda pole mõtet teha Donald Trumpi kombel, kelle järeltulija peab hakkama tõsiselt pingutama, et vahepeal endasse kapseldunud Ameerikat oleks taas võimalik suureks teha. Üks koroonakriisi tulemusi võibki olla see, et veebruaris küllaltki kindlana tundunud Trumpi tagasivalimine novembris siiski nurjub - ning selle jaoks on olulised nii demokraatide eeldatav koondumine Joe Bideni seljataha kui Trumpi läbikukkumine kriisi ohjamisel USA-s.
Tundub, justkui oleks suurriikide vahel käima läinud seninägematult kõrgete panustega "Monopoli" mängimine. Keegi ei saa enda võidule kindel olla. Iga suurriik mängib korraga mitut mängu ning kontrolli olukorra üle pole tegelikult kellelgi. Eesti on ÜRO Julgeolekunõukogu laua taga enneolematult põneval ajal. Kuid ilmselt ei ole meie sealsetel esindajatel ei aega ega õigust oma kogemusi ja tähelepanekuid jooksvalt kirja panna, et neid kunagi mälestustena lugeda saaksime.
Uudistesse üha sügavamale sukeldudes teame maailmas toimuvast, mis meid otseselt mõjutab, ühtaegu järjest enam ja järjest vähem. Rahvusriigid mõnest aspektist vaadates tugevnevad, teisalt aga hoopis nõrgenevad. Paljud vastandamised, mille peale on üles ehitatud poliitilised mõttekonstruktsioonid, enam ei tööta. Mõnigi Eesti poliitik on justkui oma varasematele arusaamadele saanud kinnitust faktist, et Euroopa Komisjon on osutunud nõrgaks - kuid jätnud tähelepanuta selle, et sellest tulenev Euroopa marginaliseerumine ei ole ka Eesti huvides. On paradokside teravnemise aeg.
Friday, 27 March 2020
Soovitusi koduse eraldatuse ajaks
Mida teha karantiini ajal kodus?
Leia võimalikult erinevaid sotsiaalse suhtluse viise sugulaste ja sõpradega. Eriti nendega, kellega pole seni piisavalt tihti suhelnud.
Harjuta järjekindlalt oma eriala.
-
Loe inspireerivaid ja arendavaid raamatuid.
-
Arenda ennast muusika kuulamisega – olemas on
podcast’id, youtube, spotify ja Apple Music.
-
Pane kirja mõni idee, mis ammu mõttes mõlgub,
aga milleks pole seni aega olnud.
-
Võimle, et hoida füüsilist ja vaimset vormi
tasakaalus.
-
Kui tervis ja olud lubavad, liigu kindlasti õues.
-
Õpi midagi uut – nt prantsuse või hispaania
keelt.
-
Tee suurpuhastus, korista ja sorteeri oma sahtleid.
-
Tee endale ise süüa – tervislikumalt ja suurema
põhjalikkusega kui tavaliselt.
-
Joonista või avasta uusi tehnikaid.
-
Leia rohkem aega oma lähedaste jaoks – näiteks
mängi nendega lauamänge.
-
Nii õues kui toas on abiks ka Keskkonnaameti soovitused eriolukorra ajal.
VHK kogukonna soovitused on ka toredad.
VHK kogukonna soovitused on ka toredad.
Sunday, 22 December 2019
Rahvaarvu visadus ja statistika
Demograafiline vetsupott (Rein Taagepera väljend) ei tööta õnneks nii halastamatult kui statistikud on sageli arvanud. Seetõttu on põhjust loota, et need ennustused, mille kohaselt Eestis on sajandi keskpaigaks sedavõrd vähem inimesi, et majandus enam ei suuda kasvada ja riik toimida, ei pruugi paika pidada. Seda kinnitab pisuke ekskurss rahvaloenduste ajalukku.
Aastal 1922 oli Eesti rahvastik 1 107 059 inimest, aastal 1934 - 1 126 413 inimest. Viimasel sõjaeelsel loendusel 1934 elas Eestis (Tartu rahu järgsetes piirides) 992 520 eestlast, nende osakaal rahvastikus oli 88,2 %. 1937. aastal tõdeti Eesti Statistika kuukirjas, et tulevik on kurb - rahvastiku juurdekasvu osas on Eestist Euroopas tagapool ainult Prantsusmaa ja Austria. Prognoositi, et rahvaarv tõuseb vaid kuni 1945. aastani, seejärel algab aga süveneva raugastumise tõttu rahvaarvu langus, mille tulemusel on aastal 2000 Eesti rahvaarv ainult 861 000 inimest - klausliga, et sündimus ja suremus ei muutu ning et "rahvastiku elus ei teostu midagi erakorralist".
Täna teame, kuivõrd suured vintsutused ootasid Eesti rahvastikku järgneval paaril aastakümnel. Ent ikkagi oli aastal 2000 Eestis 1 370 052 inimest, kellest 930 219 olid eestlased. 2019. aasta alguses olid samad arvandmed vastavalt 1 324 820 ja 907 628. Niisiis on ainuüksi eestlaste arv siiski suurem kui 1937. aastal prognoositud kogu rahvaarv, vahepealsest ajalootraagikast hoolimata.
Viimasel ajal ongi demograafilisi ennustusi korrigeeritud optimistlikumaks. Eesti rahvastikuprognoos kuni aastani 2080 toob välja 4 võimalikku stsenaariumit, millest kaks (nr 2 - kõrgem sündimus ja rändesaldo ning nr 4 - sündimus taastetasemel) näevad ette rahvaarvu püsimise praegusel tasemel, kergelt üle 1,3 miljoni. Põhistsenaarium (nr 1) näeb ette rahvaarvu vähenemise veidi alla 1,2 miljoni. Kõige skeptilisem stsenaarium (nr 3 - madalam sündimus ja suremus, ränne tasakaalus) näeb ette rahvaarvu vähenemise ca 900 000 inimeseni. Üldjoontes on trend ikka sama - rahvastik väheneb ja vananeb. Enim mõjutab rahvaarvu sündimus, mille mõju on küll aeglane, kuid kindel - toetab rahvastiku loomulikku taastumist ja tagab seetõttu jätkusuutlikkuse.
Värskeim lugemine Statistikaameti analüütikutelt: Mis saab homme?
Aastal 1922 oli Eesti rahvastik 1 107 059 inimest, aastal 1934 - 1 126 413 inimest. Viimasel sõjaeelsel loendusel 1934 elas Eestis (Tartu rahu järgsetes piirides) 992 520 eestlast, nende osakaal rahvastikus oli 88,2 %. 1937. aastal tõdeti Eesti Statistika kuukirjas, et tulevik on kurb - rahvastiku juurdekasvu osas on Eestist Euroopas tagapool ainult Prantsusmaa ja Austria. Prognoositi, et rahvaarv tõuseb vaid kuni 1945. aastani, seejärel algab aga süveneva raugastumise tõttu rahvaarvu langus, mille tulemusel on aastal 2000 Eesti rahvaarv ainult 861 000 inimest - klausliga, et sündimus ja suremus ei muutu ning et "rahvastiku elus ei teostu midagi erakorralist".
Täna teame, kuivõrd suured vintsutused ootasid Eesti rahvastikku järgneval paaril aastakümnel. Ent ikkagi oli aastal 2000 Eestis 1 370 052 inimest, kellest 930 219 olid eestlased. 2019. aasta alguses olid samad arvandmed vastavalt 1 324 820 ja 907 628. Niisiis on ainuüksi eestlaste arv siiski suurem kui 1937. aastal prognoositud kogu rahvaarv, vahepealsest ajalootraagikast hoolimata.
Viimasel ajal ongi demograafilisi ennustusi korrigeeritud optimistlikumaks. Eesti rahvastikuprognoos kuni aastani 2080 toob välja 4 võimalikku stsenaariumit, millest kaks (nr 2 - kõrgem sündimus ja rändesaldo ning nr 4 - sündimus taastetasemel) näevad ette rahvaarvu püsimise praegusel tasemel, kergelt üle 1,3 miljoni. Põhistsenaarium (nr 1) näeb ette rahvaarvu vähenemise veidi alla 1,2 miljoni. Kõige skeptilisem stsenaarium (nr 3 - madalam sündimus ja suremus, ränne tasakaalus) näeb ette rahvaarvu vähenemise ca 900 000 inimeseni. Üldjoontes on trend ikka sama - rahvastik väheneb ja vananeb. Enim mõjutab rahvaarvu sündimus, mille mõju on küll aeglane, kuid kindel - toetab rahvastiku loomulikku taastumist ja tagab seetõttu jätkusuutlikkuse.
Värskeim lugemine Statistikaameti analüütikutelt: Mis saab homme?
Wednesday, 20 November 2019
Vaimsest tervisest, mitmel moel
(Mitte ainult) Eesti ühiskonnas on saanud moel või teisel läbivaks arutelude teemaks vaimne tervis. Ilmselt on ka põhjust - sellega seotud hädad tunduvad olevat suurim pudelikael ka SKP-ga mõõdetava isikliku ja üldise heaolu kasvatamisel. Stress ja depressioon oma erinevates avaldumisvormides on pigem juba "uus normaalsus" kui silmajääv erand.
Kadi Viigi artikkel "Mina, mina, mina: mindfulness kui egoistlik praktika" (err.ee 15.01.2019) jäi silma oma avarapilgulise lähenemisega. Artiklist jääb kõlama ka nutikas selgitus maailmapoliitikas süvenevale populismilainele: Donald Trumpi presidendiks saamine on USA valijate kollektiivse ärevushäire tulemus - ja ühtlasi globaalse ärevuspuhangu põhjustaja.
Kunagiste doktoriõpingute ajal tegelesin minagi kollektiivsete hirmude teemaga. Et neid hirme meil jagub, tõestab kasvõi Eesti Ekspressi 20.11.2019 ülevaade viimase kümnendi hirmudest Eestis. Sestpeale olen veendunud, et kui 20. sajandi mentaliteeti kujundas ja kirjeldas Sigmund Freud oma järjest täiustuvate teooriatega üksikindiviidi tasandil, siis 21. sajandil peame üha enam keskenduma meid mõjutavate baasemotsioonide mõistmisele ja ohjes hoidmisele kollektiivsel tasandil.
Vaimse tervise hoidmine saab olema järjest suurem kuluartikkel nii üksikisikutele kui riikidele. Nagu ikka, üht mõjuvat võluvitsa seejuures ei ole, vaja on erinevaid meetmeid laial skaalal, millest iga inimgrupp või indiviid saab valida omale sobiliku ja kõige mõjusamalt toimiva kombinatsiooni. Väga olulisel kohal on seejuures meediatarbimine - millises koguses, kui tihti ja milliseid kanaleid pruukides kujundab igaüks oma arusaama maailmast. Üle doseerida on lihtne, nii poliitikud kui reklaamiandjad püüavad oma sihtgruppe hoida samasuguses püsivas ärevusseisundis, mis on omane värskelt armunutele ning mis pole just kõige jätkusuutlikum olemise viis. Püsiv armumisseisund tegevat ju ka püsivalt rumalaks (vt Siim Pauklin, "Armastuse fenomen teadlase pilguga", Sirp 03.11.2019)
Mulle on sümpaatne selline tasakaalustatud lähenemine, mille edendamiseks on ellu kutsutud brittide BBC, soomlaste YLE ja meie ERR - kindlasti mitte alati õnnestunult, kuid siiski oma ideaalidele selles hektilises maailmas truuks jääda püüdes. Järjest enam killustuvas ja polariseeruvas maailmas kujundab igaühe isiklikku meediapilti aga üha rohkem ja kõige erinevamaid kildkondlikke kanaleid, mille ellujäämise selitab aeg. Eestis on selliste näideteks Tegelikkuse KesKus, edasi.org, Uued Uudised ja Objektiiv. Viimane sarnane silmajäänud näide on lugejakiri.ee (vt nt artiklit "Mart Helme hädas: mul hakkavad ideed otsa saama, kuidas sellest valitsusest välja saada"), mis ilmselt lähtub oma tegevuses Toomas Hendrik Ilvese soovitusest ebasümpaatsele poliitikale vastata avaliku naeruvääristamisega ("Rohelise särgiga mees", Eesti Ekspress 13.11.2019). Tulenevalt iga inimese poliitilistest tõekspidamistest on hinnangud sellisele huumorile ilmselt erinevad. Aga oma žanri kaanoneid järgiv poliitiline satiir on kindlasti parem mistahes vihakõnest.
Hea meel on näha, et kiirelt edeneb ka selline teaduslik mõte, mis vaimse tervise lahendamise probleemidele saab võmalikult praktilisel kujul abiks olla. Ilmekas näide olgu siinkohal Tartu Ülikoolis kaitstud Dagmar Narussoni doktoritöö, mis annab nõu, kuidas vaimse tervise probleemidest personaalse taastumise protsessis üle saada (vt doktoritöö refereeringut err.ee portaalis),
Think global, act local. Peep Lassmann on aastaid kõnelenud veenvalt sellest, et Eesti muusikahariduses tuleb üles leida kõik talendid - sest meid on vähe ja meie vastutus on suur: just edu muusikamaailmas kujundab jätkuvalt Eesti identiteeti. Kui noored anded on leitud, tuleb neid ka hoida ja küpseks kasvatada, et ühegi tundliku noore natuuri lootustandev tee ei katkeks, muuhulgas ka vaimse tervise tagasilöökide tõttu. Loodavas ühendkoolis saab olema ametis täistööajaga psühholoog. Tema töö saab olema väga kaalukas ja seepärast on hea, kui talle abiks jagub nii majasiseseid kui -väliseid kaasamõtlejaid ja -tegutsejaid.
Muusika on aastasadade jooksul väljendanud armurõõme ja leevendanud armupiinu. Nüüdsel globaalse ärevuse ajastul saab muusikal olema kindlasti oluline roll pingete leevendaja ja maailma mõtestajana. Muusikaharidusel on oluline roll laste kognitiivsete oskuste parandamisel (vt Hollandi teadlaste uurimust). Muusikal on kanda vastutus. Kandkem seda uhkuse ja väärikusega!
Kadi Viigi artikkel "Mina, mina, mina: mindfulness kui egoistlik praktika" (err.ee 15.01.2019) jäi silma oma avarapilgulise lähenemisega. Artiklist jääb kõlama ka nutikas selgitus maailmapoliitikas süvenevale populismilainele: Donald Trumpi presidendiks saamine on USA valijate kollektiivse ärevushäire tulemus - ja ühtlasi globaalse ärevuspuhangu põhjustaja.
Kunagiste doktoriõpingute ajal tegelesin minagi kollektiivsete hirmude teemaga. Et neid hirme meil jagub, tõestab kasvõi Eesti Ekspressi 20.11.2019 ülevaade viimase kümnendi hirmudest Eestis. Sestpeale olen veendunud, et kui 20. sajandi mentaliteeti kujundas ja kirjeldas Sigmund Freud oma järjest täiustuvate teooriatega üksikindiviidi tasandil, siis 21. sajandil peame üha enam keskenduma meid mõjutavate baasemotsioonide mõistmisele ja ohjes hoidmisele kollektiivsel tasandil.
Vaimse tervise hoidmine saab olema järjest suurem kuluartikkel nii üksikisikutele kui riikidele. Nagu ikka, üht mõjuvat võluvitsa seejuures ei ole, vaja on erinevaid meetmeid laial skaalal, millest iga inimgrupp või indiviid saab valida omale sobiliku ja kõige mõjusamalt toimiva kombinatsiooni. Väga olulisel kohal on seejuures meediatarbimine - millises koguses, kui tihti ja milliseid kanaleid pruukides kujundab igaüks oma arusaama maailmast. Üle doseerida on lihtne, nii poliitikud kui reklaamiandjad püüavad oma sihtgruppe hoida samasuguses püsivas ärevusseisundis, mis on omane värskelt armunutele ning mis pole just kõige jätkusuutlikum olemise viis. Püsiv armumisseisund tegevat ju ka püsivalt rumalaks (vt Siim Pauklin, "Armastuse fenomen teadlase pilguga", Sirp 03.11.2019)
Mulle on sümpaatne selline tasakaalustatud lähenemine, mille edendamiseks on ellu kutsutud brittide BBC, soomlaste YLE ja meie ERR - kindlasti mitte alati õnnestunult, kuid siiski oma ideaalidele selles hektilises maailmas truuks jääda püüdes. Järjest enam killustuvas ja polariseeruvas maailmas kujundab igaühe isiklikku meediapilti aga üha rohkem ja kõige erinevamaid kildkondlikke kanaleid, mille ellujäämise selitab aeg. Eestis on selliste näideteks Tegelikkuse KesKus, edasi.org, Uued Uudised ja Objektiiv. Viimane sarnane silmajäänud näide on lugejakiri.ee (vt nt artiklit "Mart Helme hädas: mul hakkavad ideed otsa saama, kuidas sellest valitsusest välja saada"), mis ilmselt lähtub oma tegevuses Toomas Hendrik Ilvese soovitusest ebasümpaatsele poliitikale vastata avaliku naeruvääristamisega ("Rohelise särgiga mees", Eesti Ekspress 13.11.2019). Tulenevalt iga inimese poliitilistest tõekspidamistest on hinnangud sellisele huumorile ilmselt erinevad. Aga oma žanri kaanoneid järgiv poliitiline satiir on kindlasti parem mistahes vihakõnest.
Hea meel on näha, et kiirelt edeneb ka selline teaduslik mõte, mis vaimse tervise lahendamise probleemidele saab võmalikult praktilisel kujul abiks olla. Ilmekas näide olgu siinkohal Tartu Ülikoolis kaitstud Dagmar Narussoni doktoritöö, mis annab nõu, kuidas vaimse tervise probleemidest personaalse taastumise protsessis üle saada (vt doktoritöö refereeringut err.ee portaalis),
Think global, act local. Peep Lassmann on aastaid kõnelenud veenvalt sellest, et Eesti muusikahariduses tuleb üles leida kõik talendid - sest meid on vähe ja meie vastutus on suur: just edu muusikamaailmas kujundab jätkuvalt Eesti identiteeti. Kui noored anded on leitud, tuleb neid ka hoida ja küpseks kasvatada, et ühegi tundliku noore natuuri lootustandev tee ei katkeks, muuhulgas ka vaimse tervise tagasilöökide tõttu. Loodavas ühendkoolis saab olema ametis täistööajaga psühholoog. Tema töö saab olema väga kaalukas ja seepärast on hea, kui talle abiks jagub nii majasiseseid kui -väliseid kaasamõtlejaid ja -tegutsejaid.
Muusika on aastasadade jooksul väljendanud armurõõme ja leevendanud armupiinu. Nüüdsel globaalse ärevuse ajastul saab muusikal olema kindlasti oluline roll pingete leevendaja ja maailma mõtestajana. Muusikaharidusel on oluline roll laste kognitiivsete oskuste parandamisel (vt Hollandi teadlaste uurimust). Muusikal on kanda vastutus. Kandkem seda uhkuse ja väärikusega!
Tuesday, 6 November 2018
Muusikaelu juhid vastakuti
Harva juhtub seda, et mõni riigile kuuluva asutuse tippjuht avaldab mõtteid nii, nagu need tal pähe tulevad. Liiatigi veel kirjalikul kujul. Enamasti on enesetsensuur ikkagi niipalju tugev, et takistab vahetu reageeringu avalikkuse ette jõudmist.
Jüri Leiten, kes aastast 2010 on Eesti Kontserdi direktor, teeb seekord erandi ja avaldab Delfis 06.11.2018 arvamust. Selles on Jüril õigus, et Estonia kontserdisaali omanik ja rendileandja on Rahvusooper Estonia, mistõttu maestro Neeme Järvi arvamusavaldus ( Delfi 04.11.2018). Iseasi on muidugi, kas just sellise tooni ja reljeefsusega peaks ühe asutuse juht pöörduma avalikult teise samas majas tegutseva asutuse juhi poole. Samas pole ka Järvi hellitanud, pidades Eesti Kontserti olemasolu mõttekust kaheldavaks.
Lugejal, kes pole nende asutuste tööga kursis, on muidugi lõbustav lugeda, kuidas pada sõimab katelt, Leiten vs Järvi. Värvikuse pealt ju kokku ei hoita. Aga Eesti muusikaelu juhtimise tõsiseltvõetavusele see küll hästi ei mõju (nagu ka segadused Eesti Kontserdi direktori valimisel, Randjärv vs EK nõukogu vs Kultuuriministeerium). Seepärast soovin kõigile asjaosalistele pealehakkamist, et omavahel kokku saada ja need jutud selgeks rääkida ilma avalikkust mängu toomata. Põhjuse selleks võiks anda kasvõi asjaolu, et suvega 2019 saab täis Rahvusooper Estonia peadirektori järjekordne ametiaeg.
Teema, et ERSO tunneb end allüürniku rollis vaese saunikuna, on aastatetagune, samade ettepanekutega (kontserdisaal ERSO-le) on lisaks praegusele juhile Kristjan Hallikule (05.11.2018) varem välja tulnud ka Andres Siitan, kui too oli ERSO direktor.
Selle kõige taustal soovitan lugeda maestro Eri Klasi artiklit 27.12.2007 Postimehes "Rahvusooperi koht on kesklinnas". Selles on retsept kõigi murede lahendamiseks. Praeguse Estonia maja sisehoov tuleks täis ehitada, et saada muuhulgas ERSOle vajalikud lavatagused ruumid. Arhitekt Peep Jänesel on selleks joonised juba aastaid ootamas. RAM saaks niimoodi tagasi oma ajaloolise proovisaali, mis praegu on antud ERSO-le kasutada. Eelkõige aga tuleks Pärnu mnt poolsesse külge rajada multifunktsionaalne saal, kus oleks ruumi nii ballettidele, orkestritele kui ooperile-operetile.
Mis teha, et äsja sai Estonia maja tagune park just uuendatud. Kuid selle plaaniga tuleks siiski edasi minna just nüüd, koos Pärnu mnt ümberkujundamisega. Võtmeroll selles protsessis on kindlasti Rahvusooper Estonia peadirektoril ja tema veendumusel - kas on realistlikum täiendada olemasolevat hoonestust või püüda rajada täiesti uut teatrimaja täiesti uude kohta?
Igatahes osatakse praegu Eestis ehitada ka kultuuriobjekte, millega on kõik rahul ning kus sisu ja vorm toimivad maailma tipptasemel harmoonias (vt Peeter Pere: Kellasalu juhtum). Ning ka siis, kui süvamuusika elab läbi dramaatilisi muudatusi ühiskondlikes väärtushinnangutes, on selle keskel võimalik hoida pea külmana ja rääkida muudatustest ilma naabreid solvamata ning akadeemilist tooni ja väärikust säilitades (vt Tony Woodcock: klassikalise muusika maailm vajab teatud sorti vapustust).
Jüri Leiten, kes aastast 2010 on Eesti Kontserdi direktor, teeb seekord erandi ja avaldab Delfis 06.11.2018 arvamust. Selles on Jüril õigus, et Estonia kontserdisaali omanik ja rendileandja on Rahvusooper Estonia, mistõttu maestro Neeme Järvi arvamusavaldus ( Delfi 04.11.2018). Iseasi on muidugi, kas just sellise tooni ja reljeefsusega peaks ühe asutuse juht pöörduma avalikult teise samas majas tegutseva asutuse juhi poole. Samas pole ka Järvi hellitanud, pidades Eesti Kontserti olemasolu mõttekust kaheldavaks.
Lugejal, kes pole nende asutuste tööga kursis, on muidugi lõbustav lugeda, kuidas pada sõimab katelt, Leiten vs Järvi. Värvikuse pealt ju kokku ei hoita. Aga Eesti muusikaelu juhtimise tõsiseltvõetavusele see küll hästi ei mõju (nagu ka segadused Eesti Kontserdi direktori valimisel, Randjärv vs EK nõukogu vs Kultuuriministeerium). Seepärast soovin kõigile asjaosalistele pealehakkamist, et omavahel kokku saada ja need jutud selgeks rääkida ilma avalikkust mängu toomata. Põhjuse selleks võiks anda kasvõi asjaolu, et suvega 2019 saab täis Rahvusooper Estonia peadirektori järjekordne ametiaeg.
Teema, et ERSO tunneb end allüürniku rollis vaese saunikuna, on aastatetagune, samade ettepanekutega (kontserdisaal ERSO-le) on lisaks praegusele juhile Kristjan Hallikule (05.11.2018) varem välja tulnud ka Andres Siitan, kui too oli ERSO direktor.
Selle kõige taustal soovitan lugeda maestro Eri Klasi artiklit 27.12.2007 Postimehes "Rahvusooperi koht on kesklinnas". Selles on retsept kõigi murede lahendamiseks. Praeguse Estonia maja sisehoov tuleks täis ehitada, et saada muuhulgas ERSOle vajalikud lavatagused ruumid. Arhitekt Peep Jänesel on selleks joonised juba aastaid ootamas. RAM saaks niimoodi tagasi oma ajaloolise proovisaali, mis praegu on antud ERSO-le kasutada. Eelkõige aga tuleks Pärnu mnt poolsesse külge rajada multifunktsionaalne saal, kus oleks ruumi nii ballettidele, orkestritele kui ooperile-operetile.
Mis teha, et äsja sai Estonia maja tagune park just uuendatud. Kuid selle plaaniga tuleks siiski edasi minna just nüüd, koos Pärnu mnt ümberkujundamisega. Võtmeroll selles protsessis on kindlasti Rahvusooper Estonia peadirektoril ja tema veendumusel - kas on realistlikum täiendada olemasolevat hoonestust või püüda rajada täiesti uut teatrimaja täiesti uude kohta?
Igatahes osatakse praegu Eestis ehitada ka kultuuriobjekte, millega on kõik rahul ning kus sisu ja vorm toimivad maailma tipptasemel harmoonias (vt Peeter Pere: Kellasalu juhtum). Ning ka siis, kui süvamuusika elab läbi dramaatilisi muudatusi ühiskondlikes väärtushinnangutes, on selle keskel võimalik hoida pea külmana ja rääkida muudatustest ilma naabreid solvamata ning akadeemilist tooni ja väärikust säilitades (vt Tony Woodcock: klassikalise muusika maailm vajab teatud sorti vapustust).
Tuesday, 23 October 2018
In memoriam Venno Laul (1938-2018)
Venno Laul oli ühtaegu tõsine töömees ning südamlik ja naljahimuline pereisa.
Nõudlik eeskätt iseenda ja seejärel ka teiste suhtes. Keerulistes olukordades ühtaegu
aus ja sirgjooneline ning samas õiglane ja mõista püüdev. Tema karmivõitu lapsepõlv
kujundas temas välja need veendunud väärtushinnangud, millele ta jäi alati truuks.
Seepärast oli ta ka kolleegina usaldusväärne ning juhina kindlakäeline ja eeskuju
andev. Õppejõuna oli ta tähelepanelik suunaja, kes andis õpilastele võimaluse oma
teed leida. Koorijuhina oli ta tugev liider, kes oskas oma lauljaid hoida ja
arendada. Saatus kinkis talle imelise
abikaasa ja kokkuhoidva pere, kes oli alati tema kindel tagala. Sel toel suutis
ta saavutada ülimalt täisväärtuslikuma elu ning ära teha mitme mehe jagu
elutööd.
Mitte ilmaasjata ei räägitud Venno Laulu poistekoorist aastakümneid kui „lordikasvatuse
taimelavast“ – kasvukeskkonnast, kus poistest kujundatakse euroopaliku
kasvatusega härrasmehed. Seda isegi nõukoguliku režiimi tingimustes, mis pigem püüdis
ju massinimesi voolida.
Tema juhitud poistekoorist käis läbi neljakohaline arv mehehakatisi.
Suur osa neist on muusikas või teistes kultuurivaldkondades, aga ka muudel elualadel
olulistes rollides, mõjutamas Eesti elu. Veelgi enam on neid, kes on puudutatud
tema sädelevast energiast laululaval lauldes. Kõigile neile lauljatele ning
kõigile oma kasteelistele andis Venno Laul kogu oma olekuga julgust ja lootust.
Tema töö pedagoogina, koori- ja koolijuhina on ilmekas tõestus, kuivõrd suur
võib olla üksikisiku roll ühiskonnas (kasvõi oma kõrgkooli tulevikuplaanide
eest võideldes) ja kui tähtis on õpetaja suunav mõju oma õpilastele.
Mind kutsuti Venno Laulu poistekoori 6-aastasena. Sealtpeale kuni
tänaseni on ta olnud minu jaoks kõige olulisem eeskuju ja auväärne Õpetaja. Ta
oli mu suunaja esmalt puhkpillide ja seejärel koorijuhtimise juurde ning muusikamaitse
kujundaja. Tema käe all sain töötada poistekoori administraatorina ja õppida
viis kõrgkooliaastat dirigeerimist. Hiljem tegutsesime juba kollegiaalsel
tasandil, kui meid sidusid sarnased maailmavaatelised tõekspidamised, intervjuud
telesaadetele ja arutelud klaverivabriku
edendamiseks. Palusin tema väärt nõuandeid nii tööks enda kooriga kui ise koolijuhi
ametisse asudes. Tal jagus alati nii minu kui teiste jaoks aega ja hoolivust.
Venno Laulu elutöö kannab vilja ning tema eeskuju toimib oma
järjekindlal moel põlvest põlve tuhandetes Eestimaa kodudes.
Puhka rahus, kallis Õpetaja!
Friday, 31 August 2018
Uue õppeaasta alguseks
Praegu levib näoraamatus selline meem: soovida õpetajatele ja õpilastele õnne uue kooliaasta alguse puhul on sama, kui soovida hobustele õnne künnitööde alustamisel. Teravmeelne, aga mitte tingimata täpne.
Hobused on ilusad ja tublid loomad ning miks ei võiks neile ka ühe või teise olulise töö alguses õnne soovida - kulub neilegi ära! Ja traditsiooniliselt on künnitöö olnud ju eestlastel au sees. Seega ei ole õnnestunud kujund, kui sellise võrdlusega püüda midagi halvustada või naeruvääristada.
Aga üks oluline erinevus on minu meelest subjektsuses-objektsuses. Hobused on oma peremehe käes objektid, kes sunnitakse vajalikule tööle. Õpetajad ja õpilased eeldatavasti on subjektid ehk peavad ise ka oluliseks seda, mida tulevad kooli tegema. Isegi siis, kui aeg-ajalt tuleb õpetajatel järjepidevuse hoidmiseks kasutada sundi.
Üks oluline küsimus on, kas koolirõõm on ikka olemas? Mõnu uute teadmiste omandamisest (või õpetajate puhul edasiandmisest) ja isiklikust arengust omaseks saanud inimeste keskel ja loodetavasti ka õppimisele inspireerivas keskkonnas. Olen seda ise tundnud ja olen ka kõrvalt näinud ning usun, et tänapäeval leidub seda rohkemgi kui 30 aastat tagasi. Ning nii peabki olema.
Nelja aasta pärast, 1. septembril 2022 on uus koolimaja Tallinnas aadressil Pärnu mnt 59 valmis, et edaspidi teenida umbes 700 õpilast ja 300 töötajat (kellest kõige olulisemad on mõistagi õpetajad) ning laiemalt kogu Eesti muusika- ja tantsukultuuri.
Uues koolis saavad edasi areneda tänaste koolide parimad traditsioonid. See kool saab olema vääriline õigusjärglane Otsa-kooli, Balletikooli ja Muusikakeskkooli väärikale ajaloole ja parimatele püüdlustele. Järgneva nelja aasta jooksul ootab ees palju tööd, aga mägede taga see aeg enam ei ole. Seepärast jagan teiega pisukest pilti sellest, milline umbes saab välja nägema koolimaja fassaad Pärnu maantee poolt.
Tegusat ja rõõmsat uut kooliaastat kõigile Teile, Otsa-kooli, Balletikooli ja Muusikakeskkooli õpilased ja õpetajad!
Hobused on ilusad ja tublid loomad ning miks ei võiks neile ka ühe või teise olulise töö alguses õnne soovida - kulub neilegi ära! Ja traditsiooniliselt on künnitöö olnud ju eestlastel au sees. Seega ei ole õnnestunud kujund, kui sellise võrdlusega püüda midagi halvustada või naeruvääristada.
Aga üks oluline erinevus on minu meelest subjektsuses-objektsuses. Hobused on oma peremehe käes objektid, kes sunnitakse vajalikule tööle. Õpetajad ja õpilased eeldatavasti on subjektid ehk peavad ise ka oluliseks seda, mida tulevad kooli tegema. Isegi siis, kui aeg-ajalt tuleb õpetajatel järjepidevuse hoidmiseks kasutada sundi.
Üks oluline küsimus on, kas koolirõõm on ikka olemas? Mõnu uute teadmiste omandamisest (või õpetajate puhul edasiandmisest) ja isiklikust arengust omaseks saanud inimeste keskel ja loodetavasti ka õppimisele inspireerivas keskkonnas. Olen seda ise tundnud ja olen ka kõrvalt näinud ning usun, et tänapäeval leidub seda rohkemgi kui 30 aastat tagasi. Ning nii peabki olema.
Nelja aasta pärast, 1. septembril 2022 on uus koolimaja Tallinnas aadressil Pärnu mnt 59 valmis, et edaspidi teenida umbes 700 õpilast ja 300 töötajat (kellest kõige olulisemad on mõistagi õpetajad) ning laiemalt kogu Eesti muusika- ja tantsukultuuri.
Uues koolis saavad edasi areneda tänaste koolide parimad traditsioonid. See kool saab olema vääriline õigusjärglane Otsa-kooli, Balletikooli ja Muusikakeskkooli väärikale ajaloole ja parimatele püüdlustele. Järgneva nelja aasta jooksul ootab ees palju tööd, aga mägede taga see aeg enam ei ole. Seepärast jagan teiega pisukest pilti sellest, milline umbes saab välja nägema koolimaja fassaad Pärnu maantee poolt.
Tegusat ja rõõmsat uut kooliaastat kõigile Teile, Otsa-kooli, Balletikooli ja Muusikakeskkooli õpilased ja õpetajad!
Tuesday, 28 August 2018
Kutseõppe korraldus muutumas
Kõigil, kes huvituvad loodava ühendkooli teemast, tasub tähelepanuga lugeda ERRi põhjalikku uudist 28.08.2018: "Kutseõppes kaob riiklik koolitustellimus". Lisaks RKT-le kadumisele on kutseõppeasutuse seaduse muutmise sisuks ka koolide vastutuse ja õiguste suurenemine õppekavade avamisel ja täiendõppe andmisel. Muusika ja tantsu alasele kutseõppele on need positiivsed uudised. Ühendkool saab olema Eestis üks esimesi hariduskeskusi, milles ühendatakse põhikooli- ja gümnaasiumiõpe, kutseõpe ja täiendõpe.
Alati on kasulik, kui on võtta info algallikad. Kutseõppeasutuse seaduse muudatuste eelnõu ja seletuskirja teksti leiavad huvilised SIIT.
Alati on kasulik, kui on võtta info algallikad. Kutseõppeasutuse seaduse muudatuste eelnõu ja seletuskirja teksti leiavad huvilised SIIT.
Monday, 6 August 2018
Lammutustööd lõppenud
Seninägematult palaval suvel on ühendkooli ehitustandril toimunud järgnev:
- Endise ühiselamu lammutustööd on lõpetatud, keldrikorruse auk on täidetud ja pinnas tasandatud. Sinna saaks varsti teha ajutise parkla, mille korraldamine on maaomaniku (RKAS) pädevuses.
- Krundi tagumises servas alustati arheoloogilisi kaevamisi, mis etteoodatult tõid välja luustikud. Kuid üllatuslikult pole need seotud umbes aastail 1400-1760 naabruses asuval Võllamäel tegutsenud Tallinna avaliku hukkamispaigaga. Tegu on hoopis Rootsi aja lõpust pärit garnisoni kalmistuga. Vt Delfi 26.07.2018. Loodetavasti on võimalik kaevetööd lõpetada ikkagi ajagraafiku järgselt.
- Tellija ehk HTM kinnitas eskiisprojekti. Viimases etapis tegime mitmeid muudatusi. Senisest parema lahenduse said salvestusstuudio, õpilaste garderoob ja külastajate garderoob, raamatukogu, WC-d ja rekreatsiooniala koolihoone kõrval. Nüüd algab arhitektidel töö detailidega.
Praeguse ajakava kohaselt saab koolihoone enam-vähem valmis mitte enne kui jõuludeks 2021.
- Endise ühiselamu lammutustööd on lõpetatud, keldrikorruse auk on täidetud ja pinnas tasandatud. Sinna saaks varsti teha ajutise parkla, mille korraldamine on maaomaniku (RKAS) pädevuses.
- Krundi tagumises servas alustati arheoloogilisi kaevamisi, mis etteoodatult tõid välja luustikud. Kuid üllatuslikult pole need seotud umbes aastail 1400-1760 naabruses asuval Võllamäel tegutsenud Tallinna avaliku hukkamispaigaga. Tegu on hoopis Rootsi aja lõpust pärit garnisoni kalmistuga. Vt Delfi 26.07.2018. Loodetavasti on võimalik kaevetööd lõpetada ikkagi ajagraafiku järgselt.
- Tellija ehk HTM kinnitas eskiisprojekti. Viimases etapis tegime mitmeid muudatusi. Senisest parema lahenduse said salvestusstuudio, õpilaste garderoob ja külastajate garderoob, raamatukogu, WC-d ja rekreatsiooniala koolihoone kõrval. Nüüd algab arhitektidel töö detailidega.
Praeguse ajakava kohaselt saab koolihoone enam-vähem valmis mitte enne kui jõuludeks 2021.
Tuesday, 26 June 2018
Muusikute järelkasvust
Hea koolivend ja endine Otsa kooli direktor Madis Sander avaldas arvamusartikli "Eesti muusikute järelkasv kiratseb. Kas poleks tobe olukord, kui ühes majas oleks 3 direktorikabinetti?" (EPL/Delfi 23.06.2018).
Kirjutasin Madisele vastuseks Facebooki: Hea Madis, aitäh mõtete eest! Sulle ja teistele huvilistele: kuigi Sinu ja Sinu ametijärglaste töö ruumiplaaniga on olnud vaevarikas ja aeganõudev, on selle tulemusena tänane olukord ikkagi kindlasti parem. Kui uus koolimaja valmis saab, on seal ametis üks direktor. Muidugi saab olema tegu keerulise struktuuriga kooliga - aga see ei peaks olema probleem, vaid on hoopiski lahendus, et andekad muusika- ja tantsuõpilased saaks leida just neile sobiliku haridustee.
Arendusprotsess, mille Otsa-kool on Ivo Lille juhtimisel ette võtnud, püüab leida lahendusi muuhulgas ka nendele vajadustele muusikahariduse uuendamisel, millele oma artiklis tähelepanu juhtisid. Kogu uue(neva) kooli tegevus peab toetuma arusaamale, et muusikute tööturg on globaalne ning õpilaste elus hakkamasaamiseks ja konkurentsis läbilöömiseks tuleb muusikahariduses algusest peale vältida elevandiluust torni kapseldumist. Romantismiajastu paradigma vabakunstnikust, kelle erilisust ühiskond aktsepteerib ja on valmis heldelt rahastama ilma omalt poolt midagi vastu küsimata, enam ei toimi - meeldib see meile või ei meeldi.
Veel praktilistest küsimustest: uue koolimaja ülakorrusel saab olema õpilaskodu - praeguse seisuga 77 lapsele. Liiklusskeemi projekteerimisel mõeldakse hoolikalt sellele, et hommikune koolitulek muuta lastele võimalikult ohutuks. Lõõgastumise osas saavad võimalused olema õpilaste jaoks kindlasti oluliselt paremad kui täna. Uus kool pakub kutseharidust nii klassikalise kui kaasaegse tantsu õppekava järgi, säilivad ja arenevad edasi nii klassikalise kui rütmimuusika suund kutseõppes. Säilib ja areneb edasi ka põhikooli- ja gümnaasiumiõpe, millele julgen prognoosida õpilaste ja lapsevanemate huvi kasvu, võrreldes praegusega. Kokkuvõttes olen veendunud, et uus kool nii sisu kui vormi osas loob võimalikult head tingimused selleks, et Eesti muusikute ja tantsijate järelkasv ei kiratseks - seda enam, et andekaid noori on meil tõesti palju.
Kirjutasin Madisele vastuseks Facebooki: Hea Madis, aitäh mõtete eest! Sulle ja teistele huvilistele: kuigi Sinu ja Sinu ametijärglaste töö ruumiplaaniga on olnud vaevarikas ja aeganõudev, on selle tulemusena tänane olukord ikkagi kindlasti parem. Kui uus koolimaja valmis saab, on seal ametis üks direktor. Muidugi saab olema tegu keerulise struktuuriga kooliga - aga see ei peaks olema probleem, vaid on hoopiski lahendus, et andekad muusika- ja tantsuõpilased saaks leida just neile sobiliku haridustee.
Arendusprotsess, mille Otsa-kool on Ivo Lille juhtimisel ette võtnud, püüab leida lahendusi muuhulgas ka nendele vajadustele muusikahariduse uuendamisel, millele oma artiklis tähelepanu juhtisid. Kogu uue(neva) kooli tegevus peab toetuma arusaamale, et muusikute tööturg on globaalne ning õpilaste elus hakkamasaamiseks ja konkurentsis läbilöömiseks tuleb muusikahariduses algusest peale vältida elevandiluust torni kapseldumist. Romantismiajastu paradigma vabakunstnikust, kelle erilisust ühiskond aktsepteerib ja on valmis heldelt rahastama ilma omalt poolt midagi vastu küsimata, enam ei toimi - meeldib see meile või ei meeldi.
Veel praktilistest küsimustest: uue koolimaja ülakorrusel saab olema õpilaskodu - praeguse seisuga 77 lapsele. Liiklusskeemi projekteerimisel mõeldakse hoolikalt sellele, et hommikune koolitulek muuta lastele võimalikult ohutuks. Lõõgastumise osas saavad võimalused olema õpilaste jaoks kindlasti oluliselt paremad kui täna. Uus kool pakub kutseharidust nii klassikalise kui kaasaegse tantsu õppekava järgi, säilivad ja arenevad edasi nii klassikalise kui rütmimuusika suund kutseõppes. Säilib ja areneb edasi ka põhikooli- ja gümnaasiumiõpe, millele julgen prognoosida õpilaste ja lapsevanemate huvi kasvu, võrreldes praegusega. Kokkuvõttes olen veendunud, et uus kool nii sisu kui vormi osas loob võimalikult head tingimused selleks, et Eesti muusikute ja tantsijate järelkasv ei kiratseks - seda enam, et andekaid noori on meil tõesti palju.
Thursday, 21 June 2018
Uue alguse eel
Viimasel paaril nädalal kohatud inimesed, aga ka muusikaelu suhtes osavõtlikum killuke ajakirjandusest on ootamas, mis hakkab juhtuma alates sügisest, kui ühendkooli asutav direktor oma ametisse asub. Ootuste epitsentris asuva persoonina tunnen sellega seonduvat suurt vastutust. Praegu, enne ametisse asumist alates 17. septembrist 2018, on mul öelda järgmist.
Faktitäpseks jäädes ei ole täna mina veel koolijuht ning ei ole ka kooli ega isegi koolil nime. Samas paljude inimeste unistustes on see kool ju olemas olnud juba aastakümneid. Nüüd, kui oleme nende unistuste teokssaamisele lähemal, kui kunagi varem, tasubki rõhutada: uus kool nii sisus kui vormis saab teoks just tänu paljude tublide ja tegusate inimeste unistustele koolist, mis tagaks Eesti muusika- ja tantsuharidusele võimalikult tugeva tuleviku. On loomulik, kui kellelgi on ka ärihuvid seoses Vabaduse puiestee äärse kinnistuga või muude rahavoogudega, mis kooli loomisega ikka kaasas käivad. Ning on ka loomulik, kui leidub inimesi, kellel on sama protsessiga seonduvad poliitilised huvid. Kuid eelkõige on ja peavadki olema nende unistuste teostumise taga need õpetajad, õpilased ja lapsevanemad, kes on uuest koolist unistanud.
Kuna ma ei ole kunagi kuulunud ühessegi erakonda, täidan seda ootust, et uus ametikoht ei oleks poliitiliselt angažeeritud. Pikaajalise riigiametnikuna olen muidugi töötanud paljude nt ministriametit pidanud poliitikute alluvuses ja näinud veidi ka parteide tagatubades toimuvat. Kuid ise pole ma selle mänguga end sidunud ega soovi seda teha ka edaspidi.
Uus kool saab loodud kolme pikaajaliste traditsioonidega kooli baasil. Selle kooli fookuses on kvaliteet muusika- ja tantsuhariduses, mis saavutatakse paindlikkuse ja võimaluste paljususe abiga. Uus kool toetub küll üle kogu Eesti pakutava huvihariduse laia leviku horisontaalile, kuid on siiski pühendatud selle peale ehitatud tippu pürgimise vertikaalile.
Valikuline meediakaja senisest ühendkooli protsessist (vt ka KKK alaleht HTM veebilehel):
15.09.2017 Sirp, Maria Mölder, "Uus hoone tõstab konkurentsi"- intervjuu Timo Steineriga
06.10.2017 Õpetajate Leht, Raivo Juurak, "Kaunite kunstide koolist saab tegelikkus" - intervjuu Tea Varraku ja Teet Tikoga
01.12.2017 Õpetajate Leht, Lembi Mets, "Kaunite kunstide kool - kas koolide sulatusahi?"
11.04.2018 Eesti Ekspress, Sulev Vedler, "Kas Hendrik Agurist saab uue suurkooli juht? Ametit soovivad ka teised tuntud inimesed"
07.05.2018 err.ee "Kaunite kunstide kooli juhiks kandideerib 18 inimest"
26.05.2018 Klassikaraadio Helikaja vestlusring, "Kõige kallim koolimaja Eestis kütab kirgi"
26.05.2018 err.ee, Anne Prommik, ""Helikaja" vestlusringis võeti vaatluse alla loodav kaunite kunstide kool"
01.06.2018 Sirp, Maria Mölder, "Üks roll"
07.06.2018 HTM pressiteade eesti keeles ja inglise keeles: direktoriks saab Eero Raun, pressiteate meediakaja: EPL Delfi, Postimees, err.ee.
08.06.2018 ETV AK ja err.ee: Kaunite kunstide kooli direktor Eero Raun: kõige olulisemad on inimesed
20.06.2018 Klassikaraadio Suveduur, Anne Prommik - intervjuu Eero Raunaga
Faktitäpseks jäädes ei ole täna mina veel koolijuht ning ei ole ka kooli ega isegi koolil nime. Samas paljude inimeste unistustes on see kool ju olemas olnud juba aastakümneid. Nüüd, kui oleme nende unistuste teokssaamisele lähemal, kui kunagi varem, tasubki rõhutada: uus kool nii sisus kui vormis saab teoks just tänu paljude tublide ja tegusate inimeste unistustele koolist, mis tagaks Eesti muusika- ja tantsuharidusele võimalikult tugeva tuleviku. On loomulik, kui kellelgi on ka ärihuvid seoses Vabaduse puiestee äärse kinnistuga või muude rahavoogudega, mis kooli loomisega ikka kaasas käivad. Ning on ka loomulik, kui leidub inimesi, kellel on sama protsessiga seonduvad poliitilised huvid. Kuid eelkõige on ja peavadki olema nende unistuste teostumise taga need õpetajad, õpilased ja lapsevanemad, kes on uuest koolist unistanud.
Kuna ma ei ole kunagi kuulunud ühessegi erakonda, täidan seda ootust, et uus ametikoht ei oleks poliitiliselt angažeeritud. Pikaajalise riigiametnikuna olen muidugi töötanud paljude nt ministriametit pidanud poliitikute alluvuses ja näinud veidi ka parteide tagatubades toimuvat. Kuid ise pole ma selle mänguga end sidunud ega soovi seda teha ka edaspidi.
Uus kool saab loodud kolme pikaajaliste traditsioonidega kooli baasil. Selle kooli fookuses on kvaliteet muusika- ja tantsuhariduses, mis saavutatakse paindlikkuse ja võimaluste paljususe abiga. Uus kool toetub küll üle kogu Eesti pakutava huvihariduse laia leviku horisontaalile, kuid on siiski pühendatud selle peale ehitatud tippu pürgimise vertikaalile.
Valikuline meediakaja senisest ühendkooli protsessist (vt ka KKK alaleht HTM veebilehel):
15.09.2017 Sirp, Maria Mölder, "Uus hoone tõstab konkurentsi"- intervjuu Timo Steineriga
06.10.2017 Õpetajate Leht, Raivo Juurak, "Kaunite kunstide koolist saab tegelikkus" - intervjuu Tea Varraku ja Teet Tikoga
01.12.2017 Õpetajate Leht, Lembi Mets, "Kaunite kunstide kool - kas koolide sulatusahi?"
11.04.2018 Eesti Ekspress, Sulev Vedler, "Kas Hendrik Agurist saab uue suurkooli juht? Ametit soovivad ka teised tuntud inimesed"
07.05.2018 err.ee "Kaunite kunstide kooli juhiks kandideerib 18 inimest"
26.05.2018 Klassikaraadio Helikaja vestlusring, "Kõige kallim koolimaja Eestis kütab kirgi"
26.05.2018 err.ee, Anne Prommik, ""Helikaja" vestlusringis võeti vaatluse alla loodav kaunite kunstide kool"
01.06.2018 Sirp, Maria Mölder, "Üks roll"
07.06.2018 HTM pressiteade eesti keeles ja inglise keeles: direktoriks saab Eero Raun, pressiteate meediakaja: EPL Delfi, Postimees, err.ee.
08.06.2018 ETV AK ja err.ee: Kaunite kunstide kooli direktor Eero Raun: kõige olulisemad on inimesed
20.06.2018 Klassikaraadio Suveduur, Anne Prommik - intervjuu Eero Raunaga
Thursday, 7 June 2018
Kaunite Kunstide Kool - in spe
On aeg taaselustada Muusikafoorumi nimeline blogileht, et see teeniks esmase infoallikana lugejate huve selles osas, mis puudutab minu ametitegevust kaunite kunstide hüvanguks.
Septembris 2018 alustan tegevust Haridus- ja Teadusministeeriumis (HTM) Kaunite Kunstide Kooli asutava direktorina. VT HTM pressiteade 07.06.2018) Esmalt tuleb kool luua uue kutseõppeasutusena, seejärel valmis ehitada selle jaoks uus koolihoone. Samal ajal peab toimuma kolme väärikate traditsioonidega kooli ühinemine erinevaid õppevorme pakkuvaks õppeasutuseks, milles paindlike lahendustega õppetegevus annaks tulemuseks kõrge kvaliteediga muusika- ja tantsuhariduse.
Eesti muusika- ja tantsualane huviharidus on tugeva tasemega ja laia levikuga. Kuid loodavale koolile, mille jaoks Kaunite Kunstide Kool on lihtsalt esialgne töönimi, jääb eriline roll ja vastutus laduda muusika- ja tantsuhariduse püramiidile need kihid, mis seovad huvihariduse terviklikku süsteemi kõrgharidusega. Seega väärtustab loodav kool mitte niivõrd osasaamise horisontaali, kuivõrd tippupürgimise vertikaali. See on unikaalne ülesanne, sama rolli täidab Eestis veel vaid Elleri kool Tartus.
Vabaduse platsi servas tegutsev Georg Otsa nimeline Tallinna Muusikakool (asutatud 1944, ent alguse saanud 1919 asutatud Tallinna Kõrgemast Muusikakoolist), Toompeal tegutsev Tallinna Balletikool (asutatud 1946) ja Kivimäel tegutsev Tallinna Muusikakeskkool (asutatud 1961). Kolm riigikooli, mille ühtekoondumisel peavad senised tavad ja tugevused säilima, ent ühtlasi nende sünergias alguse saama ka uued.
Tänan konkursikomisjoni mulle osutatud usalduse eest ja tahan seda kindlasti õigustada. Tänan teisi lõppvoorus kandideerinuid ja paljusid häid inimesi, kellega kohtumised aitasid mul lihvida oma seisukohti. Ees ootab palju tööd ja arupidamisi kolleegidega HTM-ist ja kolmest koolist, eesotsas nende direktorite ja teiste juhtkonna liikmetega.
Aga lubatagu, et ennekõike mälestan tänumeeles TMKK klaveriõpetajat Anu Nahkurit, kelle viimne teekond viis eile Tallinna Jaani kirikust Rahumäele. Just tema tuli esimesena mullu sügisel minu juurde ja soovitas talle omasel rahulikul, aga veendunud moel, et peaksin kindlasti kandideerima loodava kooli juhiks, kui see konkurss avatakse. Tänulikku rahu talle igaviku teedel...
Septembris 2018 alustan tegevust Haridus- ja Teadusministeeriumis (HTM) Kaunite Kunstide Kooli asutava direktorina. VT HTM pressiteade 07.06.2018) Esmalt tuleb kool luua uue kutseõppeasutusena, seejärel valmis ehitada selle jaoks uus koolihoone. Samal ajal peab toimuma kolme väärikate traditsioonidega kooli ühinemine erinevaid õppevorme pakkuvaks õppeasutuseks, milles paindlike lahendustega õppetegevus annaks tulemuseks kõrge kvaliteediga muusika- ja tantsuhariduse.
Eesti muusika- ja tantsualane huviharidus on tugeva tasemega ja laia levikuga. Kuid loodavale koolile, mille jaoks Kaunite Kunstide Kool on lihtsalt esialgne töönimi, jääb eriline roll ja vastutus laduda muusika- ja tantsuhariduse püramiidile need kihid, mis seovad huvihariduse terviklikku süsteemi kõrgharidusega. Seega väärtustab loodav kool mitte niivõrd osasaamise horisontaali, kuivõrd tippupürgimise vertikaali. See on unikaalne ülesanne, sama rolli täidab Eestis veel vaid Elleri kool Tartus.
Vabaduse platsi servas tegutsev Georg Otsa nimeline Tallinna Muusikakool (asutatud 1944, ent alguse saanud 1919 asutatud Tallinna Kõrgemast Muusikakoolist), Toompeal tegutsev Tallinna Balletikool (asutatud 1946) ja Kivimäel tegutsev Tallinna Muusikakeskkool (asutatud 1961). Kolm riigikooli, mille ühtekoondumisel peavad senised tavad ja tugevused säilima, ent ühtlasi nende sünergias alguse saama ka uued.
Tänan konkursikomisjoni mulle osutatud usalduse eest ja tahan seda kindlasti õigustada. Tänan teisi lõppvoorus kandideerinuid ja paljusid häid inimesi, kellega kohtumised aitasid mul lihvida oma seisukohti. Ees ootab palju tööd ja arupidamisi kolleegidega HTM-ist ja kolmest koolist, eesotsas nende direktorite ja teiste juhtkonna liikmetega.
Aga lubatagu, et ennekõike mälestan tänumeeles TMKK klaveriõpetajat Anu Nahkurit, kelle viimne teekond viis eile Tallinna Jaani kirikust Rahumäele. Just tema tuli esimesena mullu sügisel minu juurde ja soovitas talle omasel rahulikul, aga veendunud moel, et peaksin kindlasti kandideerima loodava kooli juhiks, kui see konkurss avatakse. Tänulikku rahu talle igaviku teedel...
Tuesday, 30 June 2015
Veebipõhised muusikateenused
Delfi Forte tutvustab eeskätt Hans Lõugase isikus aeg-ajalt uusi vidinaid ja rakendusi, mis aitavad muusikal erineval moel inimesteni jõuda. 30.06.2015 siis laekus see uudis, et "Apple pakub ka Eestis tasuta muusikat uue streaming-teenusega". Tutvustatud on kuutasu-põhist streaming-teenust Apple Music, mis esimesed 3 kuud on kasutajale tasuta. See on siis järg Apple'i muusikapoele iTunes, kust sai väga lihtsalt peenraha eest lugusid või albumeid osta.
Ühtlasi, nagu kirjutab ka Hans Lõugas 10.06.2015, täiendab see seniste teenuste rida: Spotify kui maailma suurim, selle konkurendid Deezer ja Rdio, kõrgemale Hi-Fi kvaliteedile rõhuv Tidal.
Apple Music: 10 dollari eest kuus ligipääs 30 miljonile palale iTunesi kataloogist.
Eesti Telekom on teatanud (Forte 10.06.2015) , et Google'i eeskujul hakkavad nemadki toetama oma töötajate start-up-projekte - üks päev töönädalast oma ettevõtte arendamiseks. Koostööd tehakse Garage48-ga - 5-6 meeskonnale antakse 3 nädala jooksul oma projekti edasiarendamiseks nõu, seejärel valitakse 1-2 meeskonda 4-nädalasse toetusprogrammi, mis päädib 10 000-eurose toetusega idufirmale, ilma osalust taotlemata. Start-up'idele on telekomiäris kolm valdkonda: internetiühendus ja suhtluskanalid, mobiilimaksed ja e-äri ning asjade internet (rasketööstuse tootmisseadmeist kodudeni).
Kas midagi sarnast võiks kunagi teha ka Rahvusringhääling või Rahvusraamatukogu?
Ühtlasi, nagu kirjutab ka Hans Lõugas 10.06.2015, täiendab see seniste teenuste rida: Spotify kui maailma suurim, selle konkurendid Deezer ja Rdio, kõrgemale Hi-Fi kvaliteedile rõhuv Tidal.
Apple Music: 10 dollari eest kuus ligipääs 30 miljonile palale iTunesi kataloogist.
Eesti Telekom on teatanud (Forte 10.06.2015) , et Google'i eeskujul hakkavad nemadki toetama oma töötajate start-up-projekte - üks päev töönädalast oma ettevõtte arendamiseks. Koostööd tehakse Garage48-ga - 5-6 meeskonnale antakse 3 nädala jooksul oma projekti edasiarendamiseks nõu, seejärel valitakse 1-2 meeskonda 4-nädalasse toetusprogrammi, mis päädib 10 000-eurose toetusega idufirmale, ilma osalust taotlemata. Start-up'idele on telekomiäris kolm valdkonda: internetiühendus ja suhtluskanalid, mobiilimaksed ja e-äri ning asjade internet (rasketööstuse tootmisseadmeist kodudeni).
Kas midagi sarnast võiks kunagi teha ka Rahvusringhääling või Rahvusraamatukogu?
Wednesday, 22 April 2015
Kontserdikülastaja kulutab enim
Statistikaameti andmetel kulutab kultuuri- või spordisündmuse külastaja külastuse jooksul keskmiselt 14 eurot, kõige enam kulub leibkonnal raha kontserdikülastuse jooksul.
Kultuuri- või spordisündmuse külastaja kulutab piletitele keskmiselt 6,8 eurot, söögile ja joogile toimumiskohas või väljaspool toimumiskohta 3,8 eurot ning transpordile ja parkimisele 2,5 eurot. Muid kulutusi (näiteks kava, meened, lilled, iluteenus, riided, majutus) teeb külastaja keskmiselt ühe euro eest, kirjutab statistikaameti juhtivstatistik-metoodik Kutt Kommel statistikablogis.
Kõige enam raha kulub kontserdikülastusel
Kontserdil käies kulub leibkonnal külastuse jooksul keskmiselt 38 eurot. Teatris käies kulutab leibkond keskmiselt 36 eurot, muudel kultuurisündmustel käies (festivalid, kokkutulekud, külapäevad) 33 eurot, spordivõistlustel 24 eurot ja muuseumis 22 eurot.
Kõige vähem kulutatakse raha kinos käies – keskmiselt 19 eurot leibkonna kohta. Kuigi ühe kinokülastuse jooksul tehtavad leibkonna kulutused on teiste kultuurisündmustega võrreldes väiksemad, siis kinoskäikude arvu arvesse võttes on kinokülastuse kogukulud suuremad. 2013. aastal kulutasid leibkonnad kinoskäigule kokku 67 miljonit eurot, mis moodustas kultuuri- ja spordiasutuste külastustele tehtud kogukulutustest 27 protsenti.
Kokku kulutavad leibkonnad kultuuri- või spordisündmuste külastamisele aastas hinnanguliselt ligi 248 miljonit eurot.
Kontserdikülastajad kulutasid kokku ligi 57 miljonit eurot (23 protsenti), teatri, ooperi-, balleti- või tantsuetenduste külastajad ligi 55 miljonit eurot (22 protsenti), muuseumi, näituste või kultuuripärandi paikade külastajad üle 28 miljoni euro (11,5 protsenti), spordi ja muude kultuurisündmuste külastajad kumbki ligi 20 miljonit eurot (kumbki 8 protsenti).
Väljaspool toimumiskohta kulub enim raha transpordile
Uuringu oluline huviobjekt olid kulutused, mida elanikud teevad seoses kultuuriasutuses käimisega, aga väljaspool ürituse või sündmuse toimumiskohta. Enamasti pole sellised teenusepakkujad kultuuriasutustega seotud ja neid seob kultuuri- ja spordiasutusega vaid see, et nad paiknevad selle lähedal. Seega reeglina on keeruline tuvastada seoseid selliste kulutuste ja sündmuste vahel. Rahvusvaheliselt on nähtus tuntud kõrvalmõjuna teistele majandusvaldkondadele (spillover effect).
Väljaspool toimumiskohta kulub enim raha transpordile. Kokku kulutavad leibkonnad aastas kultuuri- või spordisündmustel käies transpordile ligi 41,5 miljonit eurot, söömisele-joomisele 26,3 miljonit eurot ja muule (nt majutus) 6,2 miljonit eurot.
Kinos käies kulutavad leibkonnad väljaspool toimumiskohta kõige enam – aastas kokku ligi 18,5 miljonit eurot, muuseumis käies 14 miljonit, kontserdil käies 13 miljonit, teatris käies ligi 12 miljonit, spordivõistlustel käies 10,7 miljonit eurot ja muudel kultuurisündmustel käies üle 8 miljoni euro aastas.
Andmed põhinevad statistikaameti 2013. aastal korraldatud elanikkonna moodul-uuringu kultuurimooduli küsimustikul. Uuringu üldkogumi moodustasid kõik Eestis elavad vähemalt 15-aastased alalised elanikud v.a pikka aega (vähemalt aasta) institutsioonides viibijad.
Allikaviited: PM 22.04.2015, statistikablogi
Kultuuri- või spordisündmuse külastaja kulutab piletitele keskmiselt 6,8 eurot, söögile ja joogile toimumiskohas või väljaspool toimumiskohta 3,8 eurot ning transpordile ja parkimisele 2,5 eurot. Muid kulutusi (näiteks kava, meened, lilled, iluteenus, riided, majutus) teeb külastaja keskmiselt ühe euro eest, kirjutab statistikaameti juhtivstatistik-metoodik Kutt Kommel statistikablogis.
Kõige enam raha kulub kontserdikülastusel
Kontserdil käies kulub leibkonnal külastuse jooksul keskmiselt 38 eurot. Teatris käies kulutab leibkond keskmiselt 36 eurot, muudel kultuurisündmustel käies (festivalid, kokkutulekud, külapäevad) 33 eurot, spordivõistlustel 24 eurot ja muuseumis 22 eurot.
Kõige vähem kulutatakse raha kinos käies – keskmiselt 19 eurot leibkonna kohta. Kuigi ühe kinokülastuse jooksul tehtavad leibkonna kulutused on teiste kultuurisündmustega võrreldes väiksemad, siis kinoskäikude arvu arvesse võttes on kinokülastuse kogukulud suuremad. 2013. aastal kulutasid leibkonnad kinoskäigule kokku 67 miljonit eurot, mis moodustas kultuuri- ja spordiasutuste külastustele tehtud kogukulutustest 27 protsenti.
Kokku kulutavad leibkonnad kultuuri- või spordisündmuste külastamisele aastas hinnanguliselt ligi 248 miljonit eurot.
Kontserdikülastajad kulutasid kokku ligi 57 miljonit eurot (23 protsenti), teatri, ooperi-, balleti- või tantsuetenduste külastajad ligi 55 miljonit eurot (22 protsenti), muuseumi, näituste või kultuuripärandi paikade külastajad üle 28 miljoni euro (11,5 protsenti), spordi ja muude kultuurisündmuste külastajad kumbki ligi 20 miljonit eurot (kumbki 8 protsenti).
Väljaspool toimumiskohta kulub enim raha transpordile
Uuringu oluline huviobjekt olid kulutused, mida elanikud teevad seoses kultuuriasutuses käimisega, aga väljaspool ürituse või sündmuse toimumiskohta. Enamasti pole sellised teenusepakkujad kultuuriasutustega seotud ja neid seob kultuuri- ja spordiasutusega vaid see, et nad paiknevad selle lähedal. Seega reeglina on keeruline tuvastada seoseid selliste kulutuste ja sündmuste vahel. Rahvusvaheliselt on nähtus tuntud kõrvalmõjuna teistele majandusvaldkondadele (spillover effect).
Väljaspool toimumiskohta kulub enim raha transpordile. Kokku kulutavad leibkonnad aastas kultuuri- või spordisündmustel käies transpordile ligi 41,5 miljonit eurot, söömisele-joomisele 26,3 miljonit eurot ja muule (nt majutus) 6,2 miljonit eurot.
Kinos käies kulutavad leibkonnad väljaspool toimumiskohta kõige enam – aastas kokku ligi 18,5 miljonit eurot, muuseumis käies 14 miljonit, kontserdil käies 13 miljonit, teatris käies ligi 12 miljonit, spordivõistlustel käies 10,7 miljonit eurot ja muudel kultuurisündmustel käies üle 8 miljoni euro aastas.
Andmed põhinevad statistikaameti 2013. aastal korraldatud elanikkonna moodul-uuringu kultuurimooduli küsimustikul. Uuringu üldkogumi moodustasid kõik Eestis elavad vähemalt 15-aastased alalised elanikud v.a pikka aega (vähemalt aasta) institutsioonides viibijad.
Allikaviited: PM 22.04.2015, statistikablogi
Thursday, 10 July 2014
Laulu- ja tantsupidu õnnestus
Laulu- ja tantsupidu 2014 läks kokkuvõttes korda ja tõestas end taas asendamatu rahvusliku rituaalina. Aitäh kõigile tegijatele!
- XXVI laulu- ja XIX tantsupidu oli läbi aegade osalejaterohkeim. Piletilevi esialgsetel andmetel külastas laulu- ja tantsupidu kolmel päeval üle 153 000 inimese.
- Laulupeo 1. kontserdile väljastati 52 135 piletit ja kutset- Laulupeo 2. kontserdile väljastati 67 322 piletit ja kutse
- Laulupeol esines 33 025 lauljat ja 1 046 kollektiivi
- Laval oli ühel ajal kõige rohkem kokku üle 22 000 inimese
- Laulupeol oli 1 240 välisesinejat ja 35 väliskollektiivi
- Tantsupeo kolmele etendusele väljastati 34 365 piletit ja kutset
- Välisesinejaid oli tantsupeol 210 ja kollektiive 15
- Pillipeole tuli 490 pillimängijat ja 50 kollektiivi
- Rongkäigul osales üle 42 000 inimese
- XXVI laulu- ja XIX tantsupidu kajastas pea 450 Eesti ja üle saja välisajakirjaniku.
Järgmine noorte laulu- ja tantsupidu toimub 2017. aastal. Viie aasta pärast, 2019. aastal möödub aga 150 aastat esimesest laulupeost ning toimub XXVI laulu- ja XX tantsupidu.
Tuesday, 10 June 2014
Peter Gabriel in Riga
Maikuus 2014 sai teoks paljude intellektuaalsema rockmuusika sõprade ammune soov - näha siinkandis esinemas Peter Gabrieli, kunagist Genesise solisti, kes on teinud ka edukat soolokarjääri ja andnud elu paljudele muusikalistele ja ühiskondlikele initsiatiividele. Tõsi, Eestisse ta seekordki ei jõudnud, nõnda jaotusid meie fännid Riia (17. mail) ja Helsingi (20. mail) vahel. 10. mail toimuma pidanud kontsert Kiievis otsustati aga ära jätta.
Ise käisin Riias, kus kontsert toimus Arena Riga hallis (analoog meie Haabersti suurhallile). Kontsert pealkirjaga "Back to Front" jaotus kolmeks: akustiline kava, elektrooniline kava ja 1986. aasta plaat "So" algusest lõpuni. Laval oli sellel edukal plaadil kaasa teinud ansambel: Tony Levin (b), David Rhodes (g), Manu Katche (dr) ja David Sancious (kb).
Lood olid parasjagu ümber arranžeeritud, mõni rohkem, mõni vähem, nii et säilis äratundmisrõõm ja samas leidus uusi kõlasid. Peter Gabriel esines vähimagi hinnaalanduseta nii lavalise liikumise kui vokaali osas, 64-aastase mehe kohta (sündinud 1950) oli ta tõesti heas vormis.
Kontserti alustasid kaks noort naismuusikut - üks mängis tšellot ja teine marimbat ning mõlemad sinna juurde ka laulsid. Tegid selgelt omaloomingulist kava, üsna lüürilises kastmes. Järgnev kontsert näitas neid aga tõeliselt suurepäraste taustalauljatena, kes väga hästi haakusid nii ülejäänud bändiga kui Gabrieli lugudega (nt originaalis Kate Bushi poolt esitatud laulu "Don't give up" vokaalpartiis). Tasub nende nimed meelde jätta: rootslannad Jennie Abrahamson ja tšellist Linnea Olsson.
Seejärel vaimustas fänne ilma mingite trikkideta lavale ilmunud Peter Gabriel ise, kes hakkas ... lavapõrandat mopiga pühkima. Kui algul tundus see n-ö tähelepanu-võitmise trikk, siis peagi sai selgeks, et Gabriel tegi seda tõsiselt - n-ö töö enda pärast. Ilmselt on siis tal nukraid kogemusi laval libisemisega, et ta seda tööd kellelegi teisele ei jätnud. Ja kontsert võis alata. Tubli kaks tundi tihedat show'd kus lavaline liikumine ei olnud liigne vehklemine, kuid oli selgelt eelnevalt täpselt läbi mõeldud - eks ka seepärast, et kokku sobida tuurist tehtava DVD täpse režiiplaaniga. Valgus- ja kaamerapark oli küll muljetavaldav - paljude tehniliste võimalustega ja ühtaegu paindlik.
Eelviimase looga (The Tower That Ate People) avanes lava kohal seni seisnud sõõr kujundusliku dominandina hiiglaslikuks spiraaliks, mille keskele jäi laulja. Seejärel kutsus Gabriel lavale kümmekond aktivisti, kes seostuvad muuhulgas veebilehega avaaz.org. Ühiselt lauldi "Biko" - ja oligi kõik.
Lugude järjekord:
- Akustiline kava - lihtsalt valgustatud lavaga
1. O but (uus lugu, duo: Peter Gabriel klaveril ja Tony Levin bassil),
2. Come Talk to Me (siitpeale kogu ansambel),
3. Shock the Monkey,
4. Family Snapshot
- Elektrooniline kava - must-valge videoekraan ja vehklev valgusshow
5. Digging in the Dirt
6. Secret World
7. The Family and the Fishing Net
8. No Self Control
9. Solsbury Hill
10. Washing of the Water
11. Why don't you show yourself?
- "So" remastered live - värvilise show'ga ekraanil ja valguses
12. Red Rain
13. Sledgehammer
14. Don't Give Up
15. That Voice Again
16. Mercy Street
17. Big Time
18. We Do What We're Told (Milgram's 37)
19. This Is The Picture (Excellent Birds)
20. In Your Eyes
- Lisalood:
21. Here Comes the Flood
22. The Tower That Ate People
23. Biko
Ise käisin Riias, kus kontsert toimus Arena Riga hallis (analoog meie Haabersti suurhallile). Kontsert pealkirjaga "Back to Front" jaotus kolmeks: akustiline kava, elektrooniline kava ja 1986. aasta plaat "So" algusest lõpuni. Laval oli sellel edukal plaadil kaasa teinud ansambel: Tony Levin (b), David Rhodes (g), Manu Katche (dr) ja David Sancious (kb).
Lood olid parasjagu ümber arranžeeritud, mõni rohkem, mõni vähem, nii et säilis äratundmisrõõm ja samas leidus uusi kõlasid. Peter Gabriel esines vähimagi hinnaalanduseta nii lavalise liikumise kui vokaali osas, 64-aastase mehe kohta (sündinud 1950) oli ta tõesti heas vormis.
Kontserti alustasid kaks noort naismuusikut - üks mängis tšellot ja teine marimbat ning mõlemad sinna juurde ka laulsid. Tegid selgelt omaloomingulist kava, üsna lüürilises kastmes. Järgnev kontsert näitas neid aga tõeliselt suurepäraste taustalauljatena, kes väga hästi haakusid nii ülejäänud bändiga kui Gabrieli lugudega (nt originaalis Kate Bushi poolt esitatud laulu "Don't give up" vokaalpartiis). Tasub nende nimed meelde jätta: rootslannad Jennie Abrahamson ja tšellist Linnea Olsson.
Seejärel vaimustas fänne ilma mingite trikkideta lavale ilmunud Peter Gabriel ise, kes hakkas ... lavapõrandat mopiga pühkima. Kui algul tundus see n-ö tähelepanu-võitmise trikk, siis peagi sai selgeks, et Gabriel tegi seda tõsiselt - n-ö töö enda pärast. Ilmselt on siis tal nukraid kogemusi laval libisemisega, et ta seda tööd kellelegi teisele ei jätnud. Ja kontsert võis alata. Tubli kaks tundi tihedat show'd kus lavaline liikumine ei olnud liigne vehklemine, kuid oli selgelt eelnevalt täpselt läbi mõeldud - eks ka seepärast, et kokku sobida tuurist tehtava DVD täpse režiiplaaniga. Valgus- ja kaamerapark oli küll muljetavaldav - paljude tehniliste võimalustega ja ühtaegu paindlik.
Eelviimase looga (The Tower That Ate People) avanes lava kohal seni seisnud sõõr kujundusliku dominandina hiiglaslikuks spiraaliks, mille keskele jäi laulja. Seejärel kutsus Gabriel lavale kümmekond aktivisti, kes seostuvad muuhulgas veebilehega avaaz.org. Ühiselt lauldi "Biko" - ja oligi kõik.
Lugude järjekord:
- Akustiline kava - lihtsalt valgustatud lavaga
1. O but (uus lugu, duo: Peter Gabriel klaveril ja Tony Levin bassil),
2. Come Talk to Me (siitpeale kogu ansambel),
3. Shock the Monkey,
4. Family Snapshot
- Elektrooniline kava - must-valge videoekraan ja vehklev valgusshow
5. Digging in the Dirt
6. Secret World
7. The Family and the Fishing Net
8. No Self Control
9. Solsbury Hill
10. Washing of the Water
11. Why don't you show yourself?
- "So" remastered live - värvilise show'ga ekraanil ja valguses
12. Red Rain
13. Sledgehammer
14. Don't Give Up
15. That Voice Again
16. Mercy Street
17. Big Time
18. We Do What We're Told (Milgram's 37)
19. This Is The Picture (Excellent Birds)
20. In Your Eyes
- Lisalood:
21. Here Comes the Flood
22. The Tower That Ate People
23. Biko
Monday, 28 April 2014
Kulka toetused tulumaksuvabaks
Täna tuli muusikaelu jaoks väga oluline uudis, et Rahandusministeeriumi poolt koostatud uue "Tulumaksuseaduse, sotsiaalmaksuseaduse ja Eesti Kultuurkapitali seaduse muutmise seaduse" eelnõu kohaselt jäävad Kultuurkapitali toetused ka edaspidi tulumaksuvabaks. Uus seaduseparandus määratleb täpsemalt asutuse toetused ja nende maksmise alused.
BNS 28.04.2014: "Eelnõu koondab kõikide kultuurkapitali preemiate, stipendiumite ja toetuste maksmise alused ühte dokumenti, mis muudab toetuste taotlejatele taotlemise protseduurid, toetuse saamise ja aruannete esitamise reeglid selgemaks.
Uus seadus sätestab ka kultuurkapitali makstavad toetused. Kulka maksab ka praegu projekti-, tegevus-, loometöö-,elutöö-, juubeli-, ravimi- ja matusetoetust, kuid nüüd nimetatakse need seaduses selgelt ära.
Kultuurkapitali ülesannetes eelnõu muudatusi ei tee, küll aga täpsustab seadust ja lisab sinna otsese ja selgesõnalise volituse maksta preemiaid, stipendiume ja toetusi ning kinnitab nimetatud väljamaksete alused ja korra.
Rahandusministeerium muudab kultuurkapitali seadust tulumaksuseaduse muutmise tõttu, et tagada kultuurkapitali toetuste tulumaksuvabastus, seisab ministeeriumi eelnõu seletuskirjas. Aastaid üleval olnud teema tundub oma lahendust leidvat. Muusikute jaoks soodsalt.
Lugege ise: http://eelnoud.valitsus.ee/main#1JCC8W10
Tuesday, 25 February 2014
Estland ist hoffnungsfrei. Endlösung: FinEstLand?
Pidupäevakõne on paratamatult propagandistlik akt ja kompromisside jada. Selleks, et sõnumid selgelt välja joonistuks, tuleb seniseid ja tulevasi arenguprotsesse manada kuulajate vaimusilma lihtsustatult, võimalikult lineaarsel kujul. Sellise kõne koostamisel on sageli suurem küsimus mitte see, mida rääkida, vaid see, mida rääkimata jätta.
President Ilvese kõne vabariigi aastapäeva tähistamisel Pärnus 24.02.2014 oli tähelepanuväärne. Nii räägitu kui rääkimata jäetu poolest. Riigipea oli võtnud end vabamaks poliitkõne kammitsaist. Kuid siiski pidi ta arvestama nii enda 24h kestvate ametikohustuste kui kõne formaadi raamidega. Teemad, mida üks aastapäevakõne puudutab, on sageli seotud keeruliste paradoksidega. Eriti veel sellisel puhul, kui kõne põhisõnumiks on seatud paradigma muutust kuulutav lause "Mis toond on meid siia, see enam edasi ei vii." President Ilves suudaks kaheldamatult tippanalüütikuna selliseid paradokse sõnastada, kuid peab need jätma ootama - ühesemalt mõistetavuse huvides - avaldamist akadeemilisemal kujul, pärast poliitikukarjääri lõppu.
Nõnda võibki presidendi kõne erinevaid mõtteid kõrvuti asetades tuvastada vastuoksusi, mis loomulikult pole kõne pidajale üllatus. Toogem välja neist olulisim. Riigipea otsis oma kõnes viise, kuidas säilitada peale vabaduse ka kestlikkust. Ent samas tähendas tema kõne leppimist seni valitsevate demograafiliste suundumustega. Puudusid üleskutsed, et tugevdada enamate laste sünniks vajalikku sotsiaalset turvatunnet. Polnud ka manitsusi, et kui me lähiajal sellega piisavalt ei tegele, siis ...
Presidendi aastapäevakõne fikseeris lõplikult Eesti sihiseadena kestliku kahanemise. Või teisisõnu väljendudes, väärika väljasuremise. Tsiteerin: "Ainus viis Eesti püsimajäämist ilma massilise sisserändeta kindlustada on töötada kauem." Niisiis, Eesti voolusuund demograafilises vetsupotis tundub tänaseks olema pöördumatult ühene. Leppimine ühe olulisema ja aegadeülesema Eesti kollektiivse hirmuga ongi meie uus normaalsus. Ja Eesti juhid tajuvad otsuseid tehes seda paratamatu mäest alla libisemisena, ent neil pole õigust sellest avameelselt rääkida. Sest rahva lootus paremale homsele on ajast aega olnud Eesti tähtsaim vaimne aare.
Ilves seadis oma kõnes esikohale tervise, hariduse ja julgeoleku - ning neist sõltuvaks nt majanduse, sotsiaalse turvalisuse ja kultuuri. Tegelikult aga sõltuvad need ja teisedki valdkonnad ju sellest, et oleks üldse elementaarne kriitiline mass inimesi, kes üldse ühiskonda ülal hoiavad - ning mitte ainult maksumaksjate ja tarbijatena. Ka tervishoiu ennetussüsteem saab tõhusamalt töötada vaid siis, kui kõnealused ennetajad on füüsiliselt olemas.
Riigipea tutvustas oma rahvale Gordon Moore'i seadust (tõsi, Inteli poolt veidi moonutatud kujul), ent kujutas seda lineaarselt jätkuva protsessina. Samas on seaduse autor (ja mõned teisedki eksperdid) ise selgelt viidanud, et seadusel on piir - Moore'i arvates mikrokiibil asuvate transistoride suuruse vähenemisel aatomtasandile. Ent samamoodi võib piiri seada ka mõni muu piiratud ressurss, näiteks loodusvaradest sõltuv energiaressurss. Ning eraldi võttes Eesti puhul taas kord ka inimressurss, mille defitsiit takistab meid ülemaailmses konkurentsis esile tõusmast sel kombel, nagu president kirjeldab.
"Multiditsiplinaarsusest saab hea töökoha saamise eeldus," sõnas president. Nõustuksin vaid osaliselt. Olen ise mitut valdkonda tudeerinud ja korduvalt ametit vahetanud ning saanud generalistina pidada mitut väärt töökohta. Kuid Eestis on palju tublisid ja haritud inimesi, kes ei leia võimetekohast rakendust või üldse töökohta, kuna tööandjate jaoks on nad lootusetult ülekvalifitseeritud. Loomulikult on see mitmes mõttes rahvusliku ressursi raiskamine ning sunnib esitama valusaid küsimusi muuhulgas (senistel) riikliku koolitustellimuse teemadel. Fakt on, et reaalsel tööjõuturul otsib tööandja enamasti konkreetselt spetsialisti kindlate ja kitsate tööülesannete täitmiseks laiade seoste loomise oskus (eriti selle humanitaarsel kujul) osutub sageli tööprotsessi aeglustavaks piduriks.
Ja lõpuks. President rõhutab, et "arutelu Euroopa Liidu tulevikust peab jõudma igaüheni, olema aus ning vaba hirmudest, narmendunud klišeedest ja eelarvamustest." Hea küll. Arutame siis sedagi, milline võiks Eesti jaoks parimad arenguteed siis, kui Euroopa Liit enam ei tugevne, vaid hakkab lõplikult kiduma. Mis on sel juhul plaan B (ja C)? Kas Läänemeremaade Liit? Või Põhjala Liit?
Ning mis saab, kui Eesti vähenev ja vananev maksumaksjate hulk ei suuda enam iseseisvat riiki koos kõigi kaasaegse ühiskonna funktsioonide täitmisega ülal pidada? Kas siis sõnastame taas noore Konstantin Pätsi unistuse Soome-Eesti konföderatsioonist, mille ta jättis maha ka oma poliitilise testamendina?
President Ilvese kõne vabariigi aastapäeva tähistamisel Pärnus 24.02.2014 oli tähelepanuväärne. Nii räägitu kui rääkimata jäetu poolest. Riigipea oli võtnud end vabamaks poliitkõne kammitsaist. Kuid siiski pidi ta arvestama nii enda 24h kestvate ametikohustuste kui kõne formaadi raamidega. Teemad, mida üks aastapäevakõne puudutab, on sageli seotud keeruliste paradoksidega. Eriti veel sellisel puhul, kui kõne põhisõnumiks on seatud paradigma muutust kuulutav lause "Mis toond on meid siia, see enam edasi ei vii." President Ilves suudaks kaheldamatult tippanalüütikuna selliseid paradokse sõnastada, kuid peab need jätma ootama - ühesemalt mõistetavuse huvides - avaldamist akadeemilisemal kujul, pärast poliitikukarjääri lõppu.
Nõnda võibki presidendi kõne erinevaid mõtteid kõrvuti asetades tuvastada vastuoksusi, mis loomulikult pole kõne pidajale üllatus. Toogem välja neist olulisim. Riigipea otsis oma kõnes viise, kuidas säilitada peale vabaduse ka kestlikkust. Ent samas tähendas tema kõne leppimist seni valitsevate demograafiliste suundumustega. Puudusid üleskutsed, et tugevdada enamate laste sünniks vajalikku sotsiaalset turvatunnet. Polnud ka manitsusi, et kui me lähiajal sellega piisavalt ei tegele, siis ...
Presidendi aastapäevakõne fikseeris lõplikult Eesti sihiseadena kestliku kahanemise. Või teisisõnu väljendudes, väärika väljasuremise. Tsiteerin: "Ainus viis Eesti püsimajäämist ilma massilise sisserändeta kindlustada on töötada kauem." Niisiis, Eesti voolusuund demograafilises vetsupotis tundub tänaseks olema pöördumatult ühene. Leppimine ühe olulisema ja aegadeülesema Eesti kollektiivse hirmuga ongi meie uus normaalsus. Ja Eesti juhid tajuvad otsuseid tehes seda paratamatu mäest alla libisemisena, ent neil pole õigust sellest avameelselt rääkida. Sest rahva lootus paremale homsele on ajast aega olnud Eesti tähtsaim vaimne aare.
Ilves seadis oma kõnes esikohale tervise, hariduse ja julgeoleku - ning neist sõltuvaks nt majanduse, sotsiaalse turvalisuse ja kultuuri. Tegelikult aga sõltuvad need ja teisedki valdkonnad ju sellest, et oleks üldse elementaarne kriitiline mass inimesi, kes üldse ühiskonda ülal hoiavad - ning mitte ainult maksumaksjate ja tarbijatena. Ka tervishoiu ennetussüsteem saab tõhusamalt töötada vaid siis, kui kõnealused ennetajad on füüsiliselt olemas.
Riigipea tutvustas oma rahvale Gordon Moore'i seadust (tõsi, Inteli poolt veidi moonutatud kujul), ent kujutas seda lineaarselt jätkuva protsessina. Samas on seaduse autor (ja mõned teisedki eksperdid) ise selgelt viidanud, et seadusel on piir - Moore'i arvates mikrokiibil asuvate transistoride suuruse vähenemisel aatomtasandile. Ent samamoodi võib piiri seada ka mõni muu piiratud ressurss, näiteks loodusvaradest sõltuv energiaressurss. Ning eraldi võttes Eesti puhul taas kord ka inimressurss, mille defitsiit takistab meid ülemaailmses konkurentsis esile tõusmast sel kombel, nagu president kirjeldab.
"Multiditsiplinaarsusest saab hea töökoha saamise eeldus," sõnas president. Nõustuksin vaid osaliselt. Olen ise mitut valdkonda tudeerinud ja korduvalt ametit vahetanud ning saanud generalistina pidada mitut väärt töökohta. Kuid Eestis on palju tublisid ja haritud inimesi, kes ei leia võimetekohast rakendust või üldse töökohta, kuna tööandjate jaoks on nad lootusetult ülekvalifitseeritud. Loomulikult on see mitmes mõttes rahvusliku ressursi raiskamine ning sunnib esitama valusaid küsimusi muuhulgas (senistel) riikliku koolitustellimuse teemadel. Fakt on, et reaalsel tööjõuturul otsib tööandja enamasti konkreetselt spetsialisti kindlate ja kitsate tööülesannete täitmiseks laiade seoste loomise oskus (eriti selle humanitaarsel kujul) osutub sageli tööprotsessi aeglustavaks piduriks.
Ja lõpuks. President rõhutab, et "arutelu Euroopa Liidu tulevikust peab jõudma igaüheni, olema aus ning vaba hirmudest, narmendunud klišeedest ja eelarvamustest." Hea küll. Arutame siis sedagi, milline võiks Eesti jaoks parimad arenguteed siis, kui Euroopa Liit enam ei tugevne, vaid hakkab lõplikult kiduma. Mis on sel juhul plaan B (ja C)? Kas Läänemeremaade Liit? Või Põhjala Liit?
Ning mis saab, kui Eesti vähenev ja vananev maksumaksjate hulk ei suuda enam iseseisvat riiki koos kõigi kaasaegse ühiskonna funktsioonide täitmisega ülal pidada? Kas siis sõnastame taas noore Konstantin Pätsi unistuse Soome-Eesti konföderatsioonist, mille ta jättis maha ka oma poliitilise testamendina?
Wednesday, 12 February 2014
Kultuuripoliitikast ja põhialustest
Riigikogu võttis täna, 12.02.2014 vastu "Kultuuripoliitika põhialused aastani 2020". Vähemalt nii väidab Riigikogu pressiteade. Ajakirjandus seda pisikest seika samal päeval ei kajastanud - ehk aga siiski leitakse järgnevatel päevadel, et tegu on kõneväärt teemaga. Õnnitlused kõigile endistele kolleegidele lõpule jõudnud protsessi ja sellega seonduva töövõidu puhul. Olgu aga rõhutatud, et kõige olulisem selle juures on, nagu ikka, mitte lõplik sõnastus, vaid protsess, mis fokusseeris erinevate kultuurivaldkonna koordineerijate mõtted mõneks ajaks pikaajalisemale sihiseadmisele.
Riigi kultuuripoliitika põhialuseid vormiva programmdokumendi "Kultuur 2020" teed parlamenti kirjeldas Jaak Allik Postimehes 15.01.2014 muu hulgas nii: Kui palju erineb praktiline kultuuripoliitika teoreetilisest, näitab tõsiasi, et kõik kultuuriministeeriumi juhid, kes olid otseselt seotud «Põhialuste» väljatöötamisega (minister, kaks asekantslerit ja arenguosakonna juhataja), on nüüdseks ministeeriumist juba lahkunud. Üks mainitutest, Ragnar Siil, on kommenteerinud Alliku lugu sõnadega "päris täpne diagnoos". Kultuuripoliitika teemat lahkas Kaja Kärneri juhitud Vikerraadio Reporteritund 29.01.2014.
Loomevaldkondades on olnud palju solvumist Kultuuriministeeriumi aadressil, et pikalt sõnastatud ettepanekud ja suur eeltöö pole jõudnud loodetud mahus lõppversiooni, mille valitsus kinnitas ja Riigikogusse saatis. Samas on ühtlustav ja lühendav toimetajatöö sel puhul paratamatu. Jäävad muidugi küsimused, kas laps on pesuveega välja visatud ja kas lõppsõnastuse arendamine-parendamine on liigselt kaotanud esmaste ettepanekute konkreetsust. Ragnar Siili määratlus: programmdokument oli kompromiss esmalt iga valdkonna sees, seejärel mitme valdkonna vahel - ja lõpuks ametkondlikus võitluses ministeeriumide vahel. Ning et üksikuna oleks see dokument mõttetu, juurde on vaja rakendusakti. Millises vormis just, on veel lahtine.
Kultuuriminister Urve Tiidus on saanud pärast ametisseasumist avalikkuse tähelepanu alt veidi eemal rahulikult tööd teha ega ole ise ka püünele pürginud. Selles on oluline stiilierinevus võrreldes eelmise ministriga, kes võttis initsiatiivi ise kultuuripoliitikat juhtida ning ei usaldanud arusaama, et kultuur kui dünaamiline väärtuste kogum suudab end teatud raamides autonoomselt juhtida.
........
Lisaks oma senisest tööst väsinud Kultuuriministeeriumi ametnikele (asekantslerid Pärn ja Siil, osakonnajuhataja Jorma Sarv) asutas aasta lõpus oma kohalt tagasi ka senine Tallinna Filharmoonia direktor Marko Lõhmus (kes nüüd asub juhtima Lindakivi kultuurikeskust). On tänuväärt, et ta avas ametist loobumise tagamaid ka avalikult (ERR kultuuriuudised 21.12.2013), viidates puudulikuks muutunud koostööle maestro Eri Klasiga.
Varem on vormiliselt ehk veidi sarnaselt, aga sisu osas erinevalt esinenud avalikkuse ees endine ministeeriumi muusikanõunik Siiri Siimer, kirjeldades eriarvamusi tööandjaga (Delfi 22.06.2013). Mina tema eelkäijana selles ametis eelistasin tööandjale lojaalseks jäädes lahkuda ise, ilma eriarvamusi afišeerimata. Kui minister ja nõunik on milleski erinevatel seisukohtadel, peab lahkuma ikka alluv - eriti, kui ta näeb, et võimalused ülemuse seisukohta mõjutada kahjuks puuduvad. Langi ministriaja lõpuks kogunes neid vaikselt lahkujaid ikka üksjagu, jättes ülemus(t)ele võimaluse oma meeskonda moodustada.
Juhtide tagasiastumiste põhjuseid otsis Igor Garšnek 18.12.2013. 2014. aasta toob kindlasti veel muudatusi kultuuriasutuste juhtide seas. Mida vähem stressitekitavalt need asjaosaliste jaoks toimuvad, seda parem.
Riigi kultuuripoliitika põhialuseid vormiva programmdokumendi "Kultuur 2020" teed parlamenti kirjeldas Jaak Allik Postimehes 15.01.2014 muu hulgas nii: Kui palju erineb praktiline kultuuripoliitika teoreetilisest, näitab tõsiasi, et kõik kultuuriministeeriumi juhid, kes olid otseselt seotud «Põhialuste» väljatöötamisega (minister, kaks asekantslerit ja arenguosakonna juhataja), on nüüdseks ministeeriumist juba lahkunud. Üks mainitutest, Ragnar Siil, on kommenteerinud Alliku lugu sõnadega "päris täpne diagnoos". Kultuuripoliitika teemat lahkas Kaja Kärneri juhitud Vikerraadio Reporteritund 29.01.2014.
Loomevaldkondades on olnud palju solvumist Kultuuriministeeriumi aadressil, et pikalt sõnastatud ettepanekud ja suur eeltöö pole jõudnud loodetud mahus lõppversiooni, mille valitsus kinnitas ja Riigikogusse saatis. Samas on ühtlustav ja lühendav toimetajatöö sel puhul paratamatu. Jäävad muidugi küsimused, kas laps on pesuveega välja visatud ja kas lõppsõnastuse arendamine-parendamine on liigselt kaotanud esmaste ettepanekute konkreetsust. Ragnar Siili määratlus: programmdokument oli kompromiss esmalt iga valdkonna sees, seejärel mitme valdkonna vahel - ja lõpuks ametkondlikus võitluses ministeeriumide vahel. Ning et üksikuna oleks see dokument mõttetu, juurde on vaja rakendusakti. Millises vormis just, on veel lahtine.
Kultuuriminister Urve Tiidus on saanud pärast ametisseasumist avalikkuse tähelepanu alt veidi eemal rahulikult tööd teha ega ole ise ka püünele pürginud. Selles on oluline stiilierinevus võrreldes eelmise ministriga, kes võttis initsiatiivi ise kultuuripoliitikat juhtida ning ei usaldanud arusaama, et kultuur kui dünaamiline väärtuste kogum suudab end teatud raamides autonoomselt juhtida.
........
Lisaks oma senisest tööst väsinud Kultuuriministeeriumi ametnikele (asekantslerid Pärn ja Siil, osakonnajuhataja Jorma Sarv) asutas aasta lõpus oma kohalt tagasi ka senine Tallinna Filharmoonia direktor Marko Lõhmus (kes nüüd asub juhtima Lindakivi kultuurikeskust). On tänuväärt, et ta avas ametist loobumise tagamaid ka avalikult (ERR kultuuriuudised 21.12.2013), viidates puudulikuks muutunud koostööle maestro Eri Klasiga.
Varem on vormiliselt ehk veidi sarnaselt, aga sisu osas erinevalt esinenud avalikkuse ees endine ministeeriumi muusikanõunik Siiri Siimer, kirjeldades eriarvamusi tööandjaga (Delfi 22.06.2013). Mina tema eelkäijana selles ametis eelistasin tööandjale lojaalseks jäädes lahkuda ise, ilma eriarvamusi afišeerimata. Kui minister ja nõunik on milleski erinevatel seisukohtadel, peab lahkuma ikka alluv - eriti, kui ta näeb, et võimalused ülemuse seisukohta mõjutada kahjuks puuduvad. Langi ministriaja lõpuks kogunes neid vaikselt lahkujaid ikka üksjagu, jättes ülemus(t)ele võimaluse oma meeskonda moodustada.
Juhtide tagasiastumiste põhjuseid otsis Igor Garšnek 18.12.2013. 2014. aasta toob kindlasti veel muudatusi kultuuriasutuste juhtide seas. Mida vähem stressitekitavalt need asjaosaliste jaoks toimuvad, seda parem.
Subscribe to:
Posts (Atom)
