Telesaade "Mi" ja AK kultuuriuudised tõid 19.11.2009 välja ühe teema, mida pikemalt oli käsitlenud EMTA haldusdirektor Ott Maaten juba ka Õpetajate Lehes 16.10.2009 (refereering 20.10.2009 Delfis) - praegune Riigihangete seadus ei võimalda soetada klavereid, millel pianistid mängida tahaksid. Firma "Reval Piano", kes müüb Hiinast pärit odavamaid klavereid, on vaidlustanud EMTA riigihanked ja blokeerinud sellega EMTA plaanitud klaveripargi uuendamise.
Praegune seadus tagab lahenduse, mis muusikute silmis on absurdne - aga seaduslik. Ei aita seegi seaduse punkt, et "tehnilistel või kunstilistel põhjustel või ainuõiguse kaitsega seotud põhjustel saab hankelepingu sõlmida ainult ühe pakkujaga" (§28, §94). Sest hankekonkursile tahab EMTA kutsuda mitu firmat - aga võitjaks võiks osutuda firma, kes pakub kvaliteedi ja hinna seoses sobivaimat, ent mitte odavaimat lahendust. Kui klavereid osta vähempakkumise korras, peaksid meie pianistid suud puhtaks pühkima nii Estoniast kui Bösendorferist - rääkimata veel Steinwayst.
Ott Maateni resümee: "RHS-i on vaja muuta, nii et muusikainstrumentide hindamisele kehtestataks eriregulatsioon või poleks muusikainstrumentide soetamisel vaja riigihanget korraldada. EMTA eelistaks viimast varianti, mis oleks ka tehniliselt lihtsam: oleks vaja vaid täiendada RHS-i §14 ja teha sinna muudatus, et leping sõlmitakse muusikainstrumentide soetamiseks."
Palju pole vaja - lisada nt seaduse §14 sobivale alapunktile otsa ... ja muusikainstrumente".
Friday, 20 November 2009
Monday, 16 November 2009
Balti rahvusooperite koostööst
Reedel, 13.11.2009 allkirjastati Estonia talveaias Rahvusooper Estonia, Läti Rahvusooperi ja Leedu Rahvusooperi koostööleping järgnevateks aastateks. Allakirjutajad olid vastavalt peadirektorid Aivar Mäe, Andrejs Žagars ja Gintautas Kevišas kultuuriminister Laine Jänese juuresolekul.
Leping puudutab teatritevahelisi külalisetendusi (nt 2011 Läti rahvusooper Tallinnas ja Estonia Riias), artistide ja tehniliste töötajate vahetusi (nt kevadel 2010 ühine audition solistidele), ühiseid produktsioone (nt suvel 2012 massiivne Verdi "Aida" etendus Vilniuse, Riia ja Tallinna Lauluväljakul) jpm. Rahastamist loodetakse sellise tegevuse jaoks leida Interregist jt EL fondidest.
Läti ja Leedu rahvusooperi delegatsioonid eesotsas peadirektoritega tutvusid kahe päeva jooksul Estonia tööga, kohtusid kultuuriministriga ja vaatasid ooperit "Wallenberg". Ühiselt leiti, et ooperikunst on sedavõrd kallis, et on põhjust Baltimaid käsitleda selle kontekstis tervikliku turuna - iga riik eraldi jääks liiga väikeseks. Pikemalt on juttu koostööplaanidest Andres Laasiku artiklis 17.11.2009.
Integratsiooniteema kultuuripoliitikas
Koos Rahvastikuministri büroo sulgemisega leidis integratsiooniteema endale uue riigi-poolse haldaja Kultuuriministeeriumis. Asekantsler Anne-Ly Reimaale ja tema juhitavale kultuurilise mitmekesisuse osakonnale tähendab see muidugi tihedat suhtlemist rahvusvähemuste kultuuriseltsidega, kuid mitte ainult - sest ega rahvusvähemuste ja integratsiooni temaatika probleemid ei piirne ju ainult kultuuri valdkonnaga - ükskõik kui laialt ka kultuuri ei defineeriks.
Hiljutine uudis teatab, et Kultuuriministeerium ja Euroopa Liidu Kolmandate Riikide Kodanike Integreerimise Fond eraldasid lõimumisprotsessi soodustavate teatri- jt projektide toetuseks ligi kolm miljonit krooni. Kaheksa etendusasutust said rahastuse Integratsiooni Sihtasutuse konkursi „Ühise kultuuriruumi edendamine läbi koostöötegevuse” raames, nende seas ka kooriooper, jazzsalong ja kaks muusikali.
Sarnastest programmidest võikski ka edaspidi ja laiemalt raha küsida muusika valdkonna projektid. Üks esimesi initsiatiivi võtjaid, Pille Lille Muusikute Toetusfond / täiendõppe keskus on alustanud koostööd Vene Kultuurikeskusega, et muusika tooks kokku erinevatest rahvustest lapsed. Selline aktiivsus uute võimaluste otsimisel on positiivne ja tõestab, et äsja Pille Lillele määratud UNICEF Eesti rahvuskomitee aastapreemia (üks kaheksast) on läinud õigele adressaadile.
Hiljutine uudis teatab, et Kultuuriministeerium ja Euroopa Liidu Kolmandate Riikide Kodanike Integreerimise Fond eraldasid lõimumisprotsessi soodustavate teatri- jt projektide toetuseks ligi kolm miljonit krooni. Kaheksa etendusasutust said rahastuse Integratsiooni Sihtasutuse konkursi „Ühise kultuuriruumi edendamine läbi koostöötegevuse” raames, nende seas ka kooriooper, jazzsalong ja kaks muusikali.
Sarnastest programmidest võikski ka edaspidi ja laiemalt raha küsida muusika valdkonna projektid. Üks esimesi initsiatiivi võtjaid, Pille Lille Muusikute Toetusfond / täiendõppe keskus on alustanud koostööd Vene Kultuurikeskusega, et muusika tooks kokku erinevatest rahvustest lapsed. Selline aktiivsus uute võimaluste otsimisel on positiivne ja tõestab, et äsja Pille Lillele määratud UNICEF Eesti rahvuskomitee aastapreemia (üks kaheksast) on läinud õigele adressaadile.
Eesti Filharmooniast
Eesti Filharmoonia loomise teema jõudis laia avalikkuse ette 12.11.2009 AK kultuuriuudisena ja ETV saates "Mi" (intervjuu Laine Jänese ja Andres Siitaniga). Kommenteerisin ise seda teemat 14.11.2009 Klassikaraadio "Helikajas".
Niisiis, 1. jaanuarist 2010 on RAM ja Hortus Musicus mitte enam "Eesti Kontserdi" koosseisus, vaid samas asutuses koos ERSO-ga. Nende ja ka teiste kollektiivide sünergias (Filharmoonia Kammerkoor, Estonia ooperikoor?) peaks sündima ka kauaigatsetud oratooriumikoor. Selle asutuse enda nimeks peaks saama, nagu senistest aruteludest kõlama jäänud, Eesti Filharmoonia - ning seda ilmselt alates uuest hooajast.
Kultuuriministri seisukohad: "Kindlasti ei peaks looma oratooriumikoori täiesti nullist, ja selleks on meil olemas rahvusmeekoor (RAM), on olemas Eesti Filharmoonia Kammerkoor. Ma usun, et just nende kollektiivide baasil koostöös sümfooniaorkestriga peaks saama loodud selline loominguline kooslus, kes suudab neli kuni kuus vokaalsümfoonilist suurvormi aastas välja tuua. Rahad tulevad riigieelarvest. Kindlasti ei hakka ümber tõstma praegust eelarvet ja kavas pole ümber tõsta ka juba riigikogule esitatud 2010. aasta eelarvet. Kuna see teema on oluline valitsusele, kabinetiliikmetele ja erinevatele fraktsioonidele, siis me püüame selleks leida lisavahendeid." "Kindlasti ei ole kavas hakata vähendama selle organisatsiooni loomise nimel kellegi teise eelarvet, ei sel ega järgneval aastal, vaid tuua kultuurieelarvesse lisaraha juurde.”
Rohkem praegu otsustatud ei ole, arutelud erinevatel tasanditel jätkuvad. Kultuuriministeerium on neis kindlasti osaline ka selle nimel, et sünniks võimalikult kvaliteetsed, läbikaalutletud otsused ning et tekiks võimalikult vähe kuulujutte ja muud infomüra. Paraku, nagu elu näitab, on just kõlakad kõige kiiremini ja kõige kinnistuvamalt leviv teabevorm, mis pajatab paljudest asjadest kindlas kõneviisis juba ammu enne nende asjade sündi - või ka sündimatajäämist.
Eesti Filharmoonia loomise üldisemad eesmärgid võiks olla järgmised:
- RAMi ja Hortuse kui kunstiliste kollektiivide jaoks on loogilisem olla samas struktuuris sarnase profiiliga ERSO-ga kui kontserte korraldava etendusasutuse – Eesti Kontserdiga.
- Eesti Kontserdile kui Eesti suurimale kontserdikorraldajale annab see vabaduse kõigi tippkollektiivide võrdväärseks kohtlemiseks hooaja programmi koostamisel, sest enam pole „oma“ kollektiive, keda peaks kuidagi eraldi käsitlema.
- ERSO jt kollektiivide võit ühendamisest on rahvusvahelise kõlapinna suurendamine, senisest tihedam omavaheline koostöö ning seeläbi tugevnev positsioon Eesti muusikaelus.
- Kõigi osapoolte ja Eesti kontserdielu võit ühendamisest on, et kergemaks muutub muusikaliste suurvormide ettekandmisega seonduv logistika ning et osapoolte koostöös saab ellu kutsuda oratooriumikoori.
- Uus mitme kollektiiviga struktuur, mille kunstiliseks juhiks saab maestro Neeme Järvi, on rahvusvaheliselt kergesti mõistetav (nn. associated acts), analoogideks koori ja ühe-kahe orkestri ühisasutus – nt filharmoonikud Berliinis, Londonis, Varssavis, Stockholmis, Tšehhimaal, aga ka Chicago Symphony Orhestra, Boston Symphony Orchestra, LA Philharmonics.
Ning lõpetuseks. Neeme Järvi palga kohta kirjutas Kaarel Tarand Sirbis (09.10.2009), et see ületab 2,2 miljonit krooni. ERSO direktor Andres Siitan andis oma vastulauses (Delfi 22.10.2009) mõista, et see palk on siiski väiksem - ehk piisavalt suur, et olla Järvi vääriline ja piisavalt väike, et olla Eestile jõukohane. Sedakorda kukkus välja nii, et Delfi portaal viljeles kvaliteetsemat tasakaalustatud ajakirjandust kui kultuurileht Sirp ja selle peatometaja. Varem on Kaarel Tarand kirjutanud, et oratooriumikoori palgakulu aastas on vähemalt 25 miljonit krooni (Sirp 20.08.2009). Jääb üle soovida Sirbi peatoimetajale jõudu algallikatega suhtlemisel ja info küsimisel sealt, kus seda teatakse. Paraku on sellised aluseta väited tekitanud ainult asjatut infomüra.
Niisiis, 1. jaanuarist 2010 on RAM ja Hortus Musicus mitte enam "Eesti Kontserdi" koosseisus, vaid samas asutuses koos ERSO-ga. Nende ja ka teiste kollektiivide sünergias (Filharmoonia Kammerkoor, Estonia ooperikoor?) peaks sündima ka kauaigatsetud oratooriumikoor. Selle asutuse enda nimeks peaks saama, nagu senistest aruteludest kõlama jäänud, Eesti Filharmoonia - ning seda ilmselt alates uuest hooajast.
Kultuuriministri seisukohad: "Kindlasti ei peaks looma oratooriumikoori täiesti nullist, ja selleks on meil olemas rahvusmeekoor (RAM), on olemas Eesti Filharmoonia Kammerkoor. Ma usun, et just nende kollektiivide baasil koostöös sümfooniaorkestriga peaks saama loodud selline loominguline kooslus, kes suudab neli kuni kuus vokaalsümfoonilist suurvormi aastas välja tuua. Rahad tulevad riigieelarvest. Kindlasti ei hakka ümber tõstma praegust eelarvet ja kavas pole ümber tõsta ka juba riigikogule esitatud 2010. aasta eelarvet. Kuna see teema on oluline valitsusele, kabinetiliikmetele ja erinevatele fraktsioonidele, siis me püüame selleks leida lisavahendeid." "Kindlasti ei ole kavas hakata vähendama selle organisatsiooni loomise nimel kellegi teise eelarvet, ei sel ega järgneval aastal, vaid tuua kultuurieelarvesse lisaraha juurde.”
Rohkem praegu otsustatud ei ole, arutelud erinevatel tasanditel jätkuvad. Kultuuriministeerium on neis kindlasti osaline ka selle nimel, et sünniks võimalikult kvaliteetsed, läbikaalutletud otsused ning et tekiks võimalikult vähe kuulujutte ja muud infomüra. Paraku, nagu elu näitab, on just kõlakad kõige kiiremini ja kõige kinnistuvamalt leviv teabevorm, mis pajatab paljudest asjadest kindlas kõneviisis juba ammu enne nende asjade sündi - või ka sündimatajäämist.
Eesti Filharmoonia loomise üldisemad eesmärgid võiks olla järgmised:
- RAMi ja Hortuse kui kunstiliste kollektiivide jaoks on loogilisem olla samas struktuuris sarnase profiiliga ERSO-ga kui kontserte korraldava etendusasutuse – Eesti Kontserdiga.
- Eesti Kontserdile kui Eesti suurimale kontserdikorraldajale annab see vabaduse kõigi tippkollektiivide võrdväärseks kohtlemiseks hooaja programmi koostamisel, sest enam pole „oma“ kollektiive, keda peaks kuidagi eraldi käsitlema.
- ERSO jt kollektiivide võit ühendamisest on rahvusvahelise kõlapinna suurendamine, senisest tihedam omavaheline koostöö ning seeläbi tugevnev positsioon Eesti muusikaelus.
- Kõigi osapoolte ja Eesti kontserdielu võit ühendamisest on, et kergemaks muutub muusikaliste suurvormide ettekandmisega seonduv logistika ning et osapoolte koostöös saab ellu kutsuda oratooriumikoori.
- Uus mitme kollektiiviga struktuur, mille kunstiliseks juhiks saab maestro Neeme Järvi, on rahvusvaheliselt kergesti mõistetav (nn. associated acts), analoogideks koori ja ühe-kahe orkestri ühisasutus – nt filharmoonikud Berliinis, Londonis, Varssavis, Stockholmis, Tšehhimaal, aga ka Chicago Symphony Orhestra, Boston Symphony Orchestra, LA Philharmonics.
Ning lõpetuseks. Neeme Järvi palga kohta kirjutas Kaarel Tarand Sirbis (09.10.2009), et see ületab 2,2 miljonit krooni. ERSO direktor Andres Siitan andis oma vastulauses (Delfi 22.10.2009) mõista, et see palk on siiski väiksem - ehk piisavalt suur, et olla Järvi vääriline ja piisavalt väike, et olla Eestile jõukohane. Sedakorda kukkus välja nii, et Delfi portaal viljeles kvaliteetsemat tasakaalustatud ajakirjandust kui kultuurileht Sirp ja selle peatometaja. Varem on Kaarel Tarand kirjutanud, et oratooriumikoori palgakulu aastas on vähemalt 25 miljonit krooni (Sirp 20.08.2009). Jääb üle soovida Sirbi peatoimetajale jõudu algallikatega suhtlemisel ja info küsimisel sealt, kus seda teatakse. Paraku on sellised aluseta väited tekitanud ainult asjatut infomüra.
Koorijuhtide konkurss 2009
Pühapäeval, 08.11.2009 lõppes V vabariiklik noorte koorijuhtide konkurss. Kooriühing ja EMTA said korraldamisega kenasti hakkama ning noored koorijuhid taas hea võimaluse end näidata ja saada asendamatuid kogemusi. Eriline tänu EFK-le ja RAM-ile missioonitunde eest, et andsite konkursi jaoks oma väärtuslikku aega - selliste tippkooride juhatamine on ikkagi iga noore koorijuhi unistus!
Tulemused: II preemia - Darja Selivanova, III preemia - Taavi Kull ja Kaspar Mänd
Eripreemiad: EFK poolt - Igor Nikiforov, RAM-i poolt - Darja Selivanova, kohustusliku laulu parima esituse eest - Darja Selivanova.
Sirbis 13.11.2009 ja 14.11.2009 Klassikaraadio Helikajas võtsid žürii liikmed konkursi muljed kokku. Niisiis, üldist võistlejate taset hinnati tubliks keskmiseks, ühtegi uut sädemeid pilduvat superstaari ei sündinud. Ilmselt seepärast otsustati esimest preemiat mitte välja anda.
Järgnevad preemiad olid aga pretsedenti loovad, sest:
- esmakordselt konkursi ajaloos sai kõrgeima koha naisterahvas (eelmine kord 2004.a. sai Lilyan Kaiv esimese auhinnatud naisena III preemia);
- veel kunagi pole venekeelsed noored muusikud jõudnud finaali - ning olnud seal tõesti edukad. Darja oma emotsionaalseima esinemisega pälvis kõrgeima väljaantud preemia, koos Igoriga jagasid nad omavahel väljaantud eripreemiad ning RAMi ja EFK sümpaatia. Igati positiivsed kangelased lõimumisprotsessi musternäidetena. ;-)
Tulemused: II preemia - Darja Selivanova, III preemia - Taavi Kull ja Kaspar Mänd
Eripreemiad: EFK poolt - Igor Nikiforov, RAM-i poolt - Darja Selivanova, kohustusliku laulu parima esituse eest - Darja Selivanova.
Sirbis 13.11.2009 ja 14.11.2009 Klassikaraadio Helikajas võtsid žürii liikmed konkursi muljed kokku. Niisiis, üldist võistlejate taset hinnati tubliks keskmiseks, ühtegi uut sädemeid pilduvat superstaari ei sündinud. Ilmselt seepärast otsustati esimest preemiat mitte välja anda.
Järgnevad preemiad olid aga pretsedenti loovad, sest:
- esmakordselt konkursi ajaloos sai kõrgeima koha naisterahvas (eelmine kord 2004.a. sai Lilyan Kaiv esimese auhinnatud naisena III preemia);
- veel kunagi pole venekeelsed noored muusikud jõudnud finaali - ning olnud seal tõesti edukad. Darja oma emotsionaalseima esinemisega pälvis kõrgeima väljaantud preemia, koos Igoriga jagasid nad omavahel väljaantud eripreemiad ning RAMi ja EFK sümpaatia. Igati positiivsed kangelased lõimumisprotsessi musternäidetena. ;-)
Thursday, 5 November 2009
Rahvusooperi ehitusplaanid
Taas kord kõneldakse Rahvusooper Estoniaga seoses faktist, et kuna praegune 1913. aastal valminud ja Teise Maailmasõja järel taastatud maja on ehitatud draamateatriks, tuleks ooperi- ja balletižanri väärikaks esitamiseks siiski ehitada Tallinnasse vastav saal või uus maja. Juurdeehitust olemasolevale hoonele on toetanud varem Rahvusooperi Nõukogu esimees maestro Eri Klas (Postimehe arvamusloos 27.12.2007).
Rahvusooperi septembris ametisse astunud peadirektor Aivar Mäe on intervjuus 02.11.2009 EPL Online'ile öelnud, et praeguse hoone laiendus oleks ilmselt kõige odavam - ei peaks uuesti ehitama kõigi neid riietus- harjutus- ja kontoriruume, mis praegu juba ajaloolises hoones olemas. Kuid samas on Mäe ka öelnud (nt Rahvusooperi minutites 05.11), et kõik variandid on siiski veel laual, kaasa arvatud täiesti uue maja ehitamine nt Petrooleumi-Nafta tänava kanti.
Kuna igakuiselt käib nüüd koos laiapõhjaline töögrupp, tahaks loota, et Rahvusooperi uue hoone (või saalikompleksi) valmisehitamise teema enam siiski ei vaibu ning et täitub Aivar Mäe lootus - kümne aasta pärast on ehitus valmis. Eesti rahvas ja eesti kultuur on seda väärt küll.
Rahvusooperi septembris ametisse astunud peadirektor Aivar Mäe on intervjuus 02.11.2009 EPL Online'ile öelnud, et praeguse hoone laiendus oleks ilmselt kõige odavam - ei peaks uuesti ehitama kõigi neid riietus- harjutus- ja kontoriruume, mis praegu juba ajaloolises hoones olemas. Kuid samas on Mäe ka öelnud (nt Rahvusooperi minutites 05.11), et kõik variandid on siiski veel laual, kaasa arvatud täiesti uue maja ehitamine nt Petrooleumi-Nafta tänava kanti.
Kuna igakuiselt käib nüüd koos laiapõhjaline töögrupp, tahaks loota, et Rahvusooperi uue hoone (või saalikompleksi) valmisehitamise teema enam siiski ei vaibu ning et täitub Aivar Mäe lootus - kümne aasta pärast on ehitus valmis. Eesti rahvas ja eesti kultuur on seda väärt küll.
Politseiorkester + Piirivalveorkester
02.11.2009 jõudis avalikkuse ette nii TV3 teleuudiste kui ETV AK programmi kaudu uudis, et Politsei ja Piirivalveameti ühendamine tähendab alates 1. jaanuarist 2010 ka kahe ametkondliku orkestri ühendamist. Laulupeo üldjuht Ants Soots kommenteeris sel puhul, et iga väljakujunenud identiteedi ja kindla missiooniga üksuse kadumine on "trauma Eesti kultuurile."
Faktoloogia:
- 1992. aastal taasasutatud Politseiorkestris mängib praegu 25-26 muusikut, dirigendid on Kaido Kodumäe (peadirigent) ja Hando Põldmäe. Orkestri baasil tegutsevad ka bigbänd (18 liiget), vaskpillikvintett ja svingbänd (5 liiget + lauljad). Lisaks paljudele esinemistele Eestis ja kaugemalgi on välja antud ridamisi helisalvestisi, neist viimasena koostöös Tõnis Mägiga CD "Kiik ja Kirik".
- 1992. aastal loodud Eesti Piirivalve Orkestris mängib praegu 38 muusikut, dirigendid on Arvi Miido (orkestri ülem ning peadirigent) ja Margus Kasemaa. Orkestri juures tegutseb ka Big Band, mida juhatab Siim Aimla. Esinemiste ampluaasse Eestis ja mujal Euroopas mahuvad paraadid, diplomaatilised tseremooniad, tattood ehk vigurmarssimised, kontserttegevus, üldrahvalikud üritused ning tele- ja raadioesinemised. Salvestatud on seni kuus helikandjat (sh koostöös TTÜ Akadeemilise Meeskooriga).
- Ühendamisel tekiks praeguste plaanide kohaselt kollektiiv, kus ei ole 55 muusikut, nagu esialgses ühendorkestri arengukavas mõeldud, vaid 38. Ning nende jaoks eraldatav eelarve on samas mahus, nagu praegu 25-liikmelisel Politseiorkestril. Ühendorkestri uus koosseis peab selguma konkursi abiga 15. detsembriks. See aga tähendab, et umbes 25 muusikut jääb tööta - ning praegust Eesti majandusolukorda arvestades pole enamust neist ootamas ka töökohad teiste kutseliste orkestrite juures.
Olen kõigile uudise osapooltele - nii politseijuhtidele, orkestrantidele kui ajakirjanikele tänulik, et senine kajastus on olnud tasakaalukas ja konstruktiivne. On ju muusika valdkonnas veel värskelt meeles kogemused TKO juhtumiga, kus meedias võimendati suurema atraktiivsuse huvides vastuolusid orkestrantide ja administratsiooni vahel - arvestamata tõsiasja, et need inimesed peavad väikeses Eestis siiski elu lõpuni suutma kõrvuti töötades ja üksteisest sõltudes tegutseda.
Mõistagi ei pane ma kahtluse alla uudise aluseks olnud otsust - tundub, et see on tehtud argumenteeritult ja ilma liigse kiirustamiseta. Kuid loomulikult on kahetsusväärne, et selline kultuurivaldkonda otseselt mõjutav otsus on tulnud Siseministeeriumis teha ning et koondatavate tugiteenistujate hulka on sattunud terve orkestri jagu kõrgelt haritud muusikuid. Nagu politseijuhid on rõhutanud, on tegu puhtalt eelarvelise paratamatusega - ei ole kõlanud ühtegi halba sõna Politseiorkestri (ega ka Piirivalve Orkestri) mängukvaliteedi aadressil ega kahtlust, kas sealsetel muusikuil ikka on piisavalt rakendust - sest tööd on neile jagunud tõesti päris palju.
Mõlemad orkestrid (nagu ka kolmas, alates 1993. aastast Peeter Saani juhtimisel tegutsev 45-liikmeline Kaitseväe orkester) on kutselised puhkpilliorkestrid, millel on seni olnud kaugelt üle 100 esinemise aastas ning kus mängivad korraliku muusikahariduse ja kõrge tasemega muusikud - kes pole sugugi pensioniealised, vaid enamjaolt noored mehed, kel pered taga ja laenud maksta. Seepärast on kahjutunde kõrval, et üks kutseline muusikakollektiiv on Eestis vähem, oluline seegi, et orkestrandid, kes kohe uut tööd ei leia, ei jääks oma muredega igaüks eraldi ja üksinda võitlema.
Oleme koos Politseiorkestri juhtidega asja arutades leidnud, et neil tuleb nüüd kiirelt luua oma MTÜ, mis annab võimaluse taotleda erinevaid tegevustoetusi, aga ennekõike leida projektikorras esinemisi. Paratamatult tähendab selline muudatus muusikutele - palgalise igapäevatöö pealt projektipõhiselt tegutsejaiks - senisest suuremat stressiallikat. Aga kui osutub võimalikuks leida orkestrantidele uued ruumid regulaarseks kooskäimiseks (proovitegemiseks ja ka sotsiaalseks suhtluseks, et koos paremini hakkama saada ja tööd leida), oleks see praeguses olukorras reaalne samm, et seda elumuutust siiski kuigivõrd pehmendada. Senised kontaktid annavad põhjust loota, et see plaan õnnestub ja orkester saab uuest aastast jätkuvalt koos käia.
Faktoloogia:
- 1992. aastal taasasutatud Politseiorkestris mängib praegu 25-26 muusikut, dirigendid on Kaido Kodumäe (peadirigent) ja Hando Põldmäe. Orkestri baasil tegutsevad ka bigbänd (18 liiget), vaskpillikvintett ja svingbänd (5 liiget + lauljad). Lisaks paljudele esinemistele Eestis ja kaugemalgi on välja antud ridamisi helisalvestisi, neist viimasena koostöös Tõnis Mägiga CD "Kiik ja Kirik".
- 1992. aastal loodud Eesti Piirivalve Orkestris mängib praegu 38 muusikut, dirigendid on Arvi Miido (orkestri ülem ning peadirigent) ja Margus Kasemaa. Orkestri juures tegutseb ka Big Band, mida juhatab Siim Aimla. Esinemiste ampluaasse Eestis ja mujal Euroopas mahuvad paraadid, diplomaatilised tseremooniad, tattood ehk vigurmarssimised, kontserttegevus, üldrahvalikud üritused ning tele- ja raadioesinemised. Salvestatud on seni kuus helikandjat (sh koostöös TTÜ Akadeemilise Meeskooriga).
- Ühendamisel tekiks praeguste plaanide kohaselt kollektiiv, kus ei ole 55 muusikut, nagu esialgses ühendorkestri arengukavas mõeldud, vaid 38. Ning nende jaoks eraldatav eelarve on samas mahus, nagu praegu 25-liikmelisel Politseiorkestril. Ühendorkestri uus koosseis peab selguma konkursi abiga 15. detsembriks. See aga tähendab, et umbes 25 muusikut jääb tööta - ning praegust Eesti majandusolukorda arvestades pole enamust neist ootamas ka töökohad teiste kutseliste orkestrite juures.
Olen kõigile uudise osapooltele - nii politseijuhtidele, orkestrantidele kui ajakirjanikele tänulik, et senine kajastus on olnud tasakaalukas ja konstruktiivne. On ju muusika valdkonnas veel värskelt meeles kogemused TKO juhtumiga, kus meedias võimendati suurema atraktiivsuse huvides vastuolusid orkestrantide ja administratsiooni vahel - arvestamata tõsiasja, et need inimesed peavad väikeses Eestis siiski elu lõpuni suutma kõrvuti töötades ja üksteisest sõltudes tegutseda.
Mõistagi ei pane ma kahtluse alla uudise aluseks olnud otsust - tundub, et see on tehtud argumenteeritult ja ilma liigse kiirustamiseta. Kuid loomulikult on kahetsusväärne, et selline kultuurivaldkonda otseselt mõjutav otsus on tulnud Siseministeeriumis teha ning et koondatavate tugiteenistujate hulka on sattunud terve orkestri jagu kõrgelt haritud muusikuid. Nagu politseijuhid on rõhutanud, on tegu puhtalt eelarvelise paratamatusega - ei ole kõlanud ühtegi halba sõna Politseiorkestri (ega ka Piirivalve Orkestri) mängukvaliteedi aadressil ega kahtlust, kas sealsetel muusikuil ikka on piisavalt rakendust - sest tööd on neile jagunud tõesti päris palju.
Mõlemad orkestrid (nagu ka kolmas, alates 1993. aastast Peeter Saani juhtimisel tegutsev 45-liikmeline Kaitseväe orkester) on kutselised puhkpilliorkestrid, millel on seni olnud kaugelt üle 100 esinemise aastas ning kus mängivad korraliku muusikahariduse ja kõrge tasemega muusikud - kes pole sugugi pensioniealised, vaid enamjaolt noored mehed, kel pered taga ja laenud maksta. Seepärast on kahjutunde kõrval, et üks kutseline muusikakollektiiv on Eestis vähem, oluline seegi, et orkestrandid, kes kohe uut tööd ei leia, ei jääks oma muredega igaüks eraldi ja üksinda võitlema.
Oleme koos Politseiorkestri juhtidega asja arutades leidnud, et neil tuleb nüüd kiirelt luua oma MTÜ, mis annab võimaluse taotleda erinevaid tegevustoetusi, aga ennekõike leida projektikorras esinemisi. Paratamatult tähendab selline muudatus muusikutele - palgalise igapäevatöö pealt projektipõhiselt tegutsejaiks - senisest suuremat stressiallikat. Aga kui osutub võimalikuks leida orkestrantidele uued ruumid regulaarseks kooskäimiseks (proovitegemiseks ja ka sotsiaalseks suhtluseks, et koos paremini hakkama saada ja tööd leida), oleks see praeguses olukorras reaalne samm, et seda elumuutust siiski kuigivõrd pehmendada. Senised kontaktid annavad põhjust loota, et see plaan õnnestub ja orkester saab uuest aastast jätkuvalt koos käia.
Subscribe to:
Posts (Atom)
