Tuesday, 25 February 2014

Estland ist hoffnungsfrei. Endlösung: FinEstLand?

Pidupäevakõne on paratamatult propagandistlik akt ja kompromisside jada. Selleks, et sõnumid selgelt välja joonistuks, tuleb seniseid ja tulevasi arenguprotsesse manada kuulajate vaimusilma lihtsustatult, võimalikult lineaarsel kujul. Sellise kõne koostamisel on sageli suurem küsimus mitte see, mida rääkida, vaid see, mida rääkimata jätta.

President Ilvese kõne vabariigi aastapäeva tähistamisel Pärnus 24.02.2014 oli tähelepanuväärne. Nii räägitu kui rääkimata jäetu poolest. Riigipea oli võtnud end vabamaks poliitkõne kammitsaist. Kuid siiski pidi ta arvestama nii enda 24h kestvate ametikohustuste kui kõne formaadi raamidega. Teemad, mida üks aastapäevakõne puudutab, on sageli seotud keeruliste paradoksidega. Eriti veel sellisel puhul, kui kõne põhisõnumiks on seatud paradigma muutust kuulutav lause "Mis toond on meid siia, see enam edasi ei vii." President Ilves suudaks kaheldamatult tippanalüütikuna selliseid paradokse sõnastada, kuid peab need jätma ootama - ühesemalt mõistetavuse huvides - avaldamist akadeemilisemal kujul, pärast poliitikukarjääri lõppu.

Nõnda võibki presidendi kõne erinevaid mõtteid kõrvuti asetades tuvastada vastuoksusi, mis loomulikult pole kõne pidajale üllatus. Toogem välja neist olulisim. Riigipea otsis oma kõnes viise, kuidas säilitada peale vabaduse ka kestlikkust. Ent samas tähendas tema kõne leppimist seni valitsevate demograafiliste suundumustega. Puudusid üleskutsed, et tugevdada enamate laste sünniks vajalikku sotsiaalset turvatunnet. Polnud ka manitsusi, et kui me lähiajal sellega piisavalt ei tegele, siis ...

Presidendi aastapäevakõne fikseeris lõplikult Eesti sihiseadena kestliku kahanemise. Või teisisõnu väljendudes, väärika väljasuremise. Tsiteerin: "Ainus viis Eesti püsimajäämist ilma massilise sisserändeta kindlustada on töötada kauem." Niisiis, Eesti voolusuund demograafilises vetsupotis tundub tänaseks olema pöördumatult ühene. Leppimine ühe olulisema ja aegadeülesema Eesti kollektiivse hirmuga ongi meie uus normaalsus. Ja Eesti juhid tajuvad otsuseid tehes seda paratamatu mäest alla libisemisena, ent neil pole õigust sellest avameelselt rääkida. Sest rahva lootus paremale homsele on ajast aega olnud Eesti tähtsaim vaimne aare.

Ilves seadis oma kõnes esikohale tervise, hariduse ja julgeoleku - ning neist sõltuvaks nt majanduse, sotsiaalse turvalisuse ja kultuuri. Tegelikult aga sõltuvad need ja teisedki valdkonnad ju sellest, et oleks üldse elementaarne kriitiline mass inimesi, kes üldse ühiskonda ülal hoiavad - ning mitte ainult maksumaksjate ja tarbijatena. Ka tervishoiu ennetussüsteem saab tõhusamalt töötada vaid siis, kui kõnealused ennetajad on füüsiliselt olemas.

Riigipea tutvustas oma rahvale Gordon Moore'i seadust (tõsi, Inteli poolt veidi moonutatud kujul), ent kujutas seda lineaarselt jätkuva protsessina. Samas on seaduse autor (ja mõned teisedki eksperdid) ise selgelt viidanud, et seadusel on piir - Moore'i arvates mikrokiibil asuvate transistoride suuruse vähenemisel aatomtasandile. Ent samamoodi võib piiri seada ka mõni muu piiratud ressurss, näiteks loodusvaradest sõltuv energiaressurss. Ning eraldi võttes Eesti puhul taas kord ka inimressurss, mille defitsiit takistab meid ülemaailmses konkurentsis esile tõusmast sel kombel, nagu president kirjeldab.

"Multiditsiplinaarsusest saab hea töökoha saamise eeldus," sõnas president. Nõustuksin vaid osaliselt. Olen ise mitut valdkonda tudeerinud ja korduvalt ametit vahetanud ning saanud generalistina pidada mitut väärt töökohta. Kuid Eestis on palju tublisid ja haritud inimesi, kes ei leia võimetekohast rakendust või üldse töökohta, kuna tööandjate jaoks on nad lootusetult ülekvalifitseeritud. Loomulikult on see mitmes mõttes rahvusliku ressursi raiskamine ning sunnib esitama valusaid küsimusi muuhulgas (senistel) riikliku koolitustellimuse teemadel. Fakt on, et reaalsel tööjõuturul otsib tööandja enamasti konkreetselt spetsialisti kindlate ja kitsate tööülesannete täitmiseks laiade seoste loomise oskus (eriti selle humanitaarsel kujul) osutub sageli tööprotsessi aeglustavaks piduriks.

Ja lõpuks. President rõhutab, et "arutelu Euroopa Liidu tulevikust peab jõudma igaüheni, olema aus ning vaba hirmudest, narmendunud klišeedest ja eelarvamustest." Hea küll. Arutame siis sedagi, milline võiks Eesti jaoks parimad arenguteed siis, kui Euroopa Liit enam ei tugevne, vaid hakkab lõplikult kiduma. Mis on sel juhul plaan B (ja C)? Kas Läänemeremaade Liit? Või Põhjala Liit?

Ning mis saab, kui Eesti vähenev ja vananev maksumaksjate hulk ei suuda enam iseseisvat riiki koos kõigi kaasaegse ühiskonna funktsioonide täitmisega ülal pidada? Kas siis sõnastame taas noore Konstantin Pätsi unistuse Soome-Eesti konföderatsioonist, mille ta jättis maha ka oma poliitilise testamendina?

Wednesday, 12 February 2014

Kultuuripoliitikast ja põhialustest

Riigikogu võttis täna, 12.02.2014 vastu "Kultuuripoliitika põhialused aastani 2020". Vähemalt nii väidab Riigikogu pressiteade. Ajakirjandus seda pisikest seika samal päeval ei kajastanud - ehk aga siiski leitakse järgnevatel päevadel, et tegu on kõneväärt teemaga. Õnnitlused kõigile endistele kolleegidele lõpule jõudnud protsessi ja sellega seonduva töövõidu puhul. Olgu aga rõhutatud, et kõige olulisem selle juures on, nagu ikka, mitte lõplik sõnastus, vaid protsess, mis fokusseeris erinevate kultuurivaldkonna koordineerijate mõtted mõneks ajaks pikaajalisemale sihiseadmisele.

Riigi kultuuripoliitika põhialuseid vormiva programmdokumendi "Kultuur 2020" teed parlamenti kirjeldas Jaak Allik Postimehes 15.01.2014 muu hulgas nii: Kui palju erineb praktiline kultuuripoliitika teoreetilisest, näitab tõsiasi, et kõik kultuuriministeeriumi juhid, kes olid otseselt seotud «Põhialuste» väljatöötamisega (minister, kaks asekantslerit ja arenguosakonna juhataja), on nüüdseks ministeeriumist juba lahkunud. Üks mainitutest, Ragnar Siil, on kommenteerinud Alliku lugu sõnadega "päris täpne diagnoos". Kultuuripoliitika teemat lahkas Kaja Kärneri juhitud Vikerraadio Reporteritund 29.01.2014.

Loomevaldkondades on olnud palju solvumist Kultuuriministeeriumi aadressil, et pikalt sõnastatud ettepanekud ja suur eeltöö pole jõudnud loodetud mahus lõppversiooni, mille valitsus kinnitas ja Riigikogusse saatis. Samas on ühtlustav ja lühendav toimetajatöö sel puhul paratamatu. Jäävad muidugi küsimused, kas laps on pesuveega välja visatud ja kas lõppsõnastuse arendamine-parendamine on liigselt kaotanud esmaste ettepanekute konkreetsust. Ragnar Siili määratlus: programmdokument oli kompromiss esmalt iga valdkonna sees, seejärel mitme valdkonna vahel - ja lõpuks ametkondlikus võitluses ministeeriumide vahel. Ning et üksikuna oleks see dokument mõttetu, juurde on vaja rakendusakti. Millises vormis just, on veel lahtine.

Kultuuriminister Urve Tiidus on saanud pärast ametisseasumist avalikkuse tähelepanu alt veidi eemal rahulikult tööd teha ega ole ise ka püünele pürginud. Selles on oluline stiilierinevus võrreldes eelmise ministriga, kes võttis initsiatiivi ise kultuuripoliitikat juhtida ning ei usaldanud arusaama, et kultuur kui dünaamiline väärtuste kogum suudab end teatud raamides autonoomselt juhtida.

........

Lisaks oma senisest tööst väsinud Kultuuriministeeriumi ametnikele (asekantslerid Pärn ja Siil, osakonnajuhataja Jorma Sarv) asutas aasta lõpus oma kohalt tagasi ka senine Tallinna Filharmoonia direktor Marko Lõhmus (kes nüüd asub juhtima Lindakivi kultuurikeskust). On tänuväärt, et ta avas ametist loobumise tagamaid ka avalikult (ERR kultuuriuudised 21.12.2013), viidates puudulikuks muutunud koostööle maestro Eri Klasiga.

Varem on vormiliselt ehk veidi sarnaselt, aga sisu osas erinevalt esinenud avalikkuse ees endine ministeeriumi muusikanõunik Siiri Siimer, kirjeldades eriarvamusi tööandjaga (Delfi 22.06.2013). Mina tema eelkäijana selles ametis eelistasin tööandjale lojaalseks jäädes lahkuda ise, ilma eriarvamusi afišeerimata. Kui minister ja nõunik on milleski erinevatel seisukohtadel, peab lahkuma ikka alluv - eriti, kui ta näeb, et võimalused ülemuse seisukohta mõjutada kahjuks puuduvad. Langi ministriaja lõpuks kogunes neid vaikselt lahkujaid ikka üksjagu, jättes ülemus(t)ele võimaluse oma meeskonda moodustada.

Juhtide tagasiastumiste põhjuseid otsis Igor Garšnek 18.12.2013. 2014. aasta toob kindlasti veel muudatusi kultuuriasutuste juhtide seas. Mida vähem stressitekitavalt need asjaosaliste jaoks toimuvad, seda parem.

Tuesday, 28 January 2014

Kolmas Grammy Eestisse

Olen igapäevasest muusikaelust eemal ja ühessegi rahajaotamiskomisjoni enam ei kuulu. Aga ikka elan kallitele inimestele kaasa. Seepärast ei saa vaiki olla, et eesti muusikuid saatis Grammyde jagamisel edu. Eelmised Grammyd tulid meie muusikutele 2004 ja 2007. Nüüd siis Arvo Pärdi muusikat plaadistanud mitmele kollektiivile eesotsas Tõnu Kaljustega parima kooriesituse eest.

Seekordse Grammy osas oligi ju lootus suur, kuna nominatsioone oli palju. Sama "Aadama itku" plaat aitas nomineerida Manfred Eicherit Aasta Klassikaprodutsendiks ning plaadi nimiteos pretendeeris parima kaasaegse helitöö tiitlile. Kaljuste ise juhatas veel parima ooperisalvestuse tiitlit jahtinud Kleibergi teost "David & Bathsheba". Neeme Järvi oli nomineeritud Parr kooriteoste plaadi plaadi eest ja Atterbergi orkestriteoste plaadi eest, mõlemad Chandosele. (Üllatav, aga Neeme Järvil polegi veel ühtki Grammyt.) Kokku oli eesti muusikuid osalemas kuue nominatsiooni juures.

Niisiis, 56. Grammy jagamisel "Best Choral Performance": Arvo Pärdi "Aadama itk". Dirigent Tõnu Kaljuste, solistid Tui Hirv ja Rainer Vilu; Eesti Filharmoonia Kammerkoor; Sinfonietta Riga ja Tallinna Kammerorkester; Läti Raadio Koor ja Vox Clamantis. Arvo Pärdi muusika, Manfred Eicheri produtsenditöö. Palju õnne kõigile! Ja endalgi on uhke tunne meenutada, et sain selle plaadi salvestamise juures olla. :-)

Samas kategoorias võitsid Grammy 2003. aastal tehtud Sibeliuse kantaatide salvestuse eest Paavo Järvi, Maido Maadik, RAM ja Ellerhein. Ning 2006. aasta salvestus Pärdi teosest "Da Pacem" tõi Grammy Paul Hillier'ile ja Eesti Filharmoonia Kammerkoorile. (Kokku olevat EFK-l juba 14 Grammy nominatsiooni.) Parima kooriesituse Grammy on seega Eesti muusika üks "leivanumber".

Parima aktuaalse ülevaate Grammyde teemal on kirjutanud Immo Mihkelson Sirbis 24.01.2014: "Ameeriklastele näib, et Eesti muusika tipp pole kunagi olnud nii kõrgel kui praegu".
 

 
 

Friday, 22 November 2013

Rahvalaulus on DNA-kood

Bioloogia valdkonnas sündinud teadustöid tutvustav teadusajakiri "Proceedings of the Royal Society B" on korduvalt toonud avalikkuse ette ka põnevaid uuringuid seoses muusikaga, vt siit.

Nüüd on seal ilmunud tähelepanuväärne artikkel (nagu teavitab ka teadus.err.ee uudis), mis tõestab, et rahvaste muusikasse aastatuhandete jooksul ladestunud mustrid on võrreldavad DNA-ga ning muusikasse ladestunud iidsed fragmendid võimaldavad teha järeldusi populatsioonide liikumiste ja arengu kohta viimase 6000 aasta jooksul.

Artikkel "Correlations in the population structure of music, genes and language" on valminud Kanada McMasteri ülikooli teadlaste rühmatööna ning käsitleb 220 Taiwani saarel salvestatud rahvalaulu.

Olen veendunud, et vähemalt sama põnev uurimisallikas oleks ka eesti rahvalaulud. Vanema regilaulu aastatuhandete jooksul ladestunud kihistus võimaldab minna mööda rahvast korduvalt tabanud kultuurikatkestustest ning räägiks meile meist endist ammu ununenud lugusid, mida praegu õhtumaise tsivilisatsiooni loojangul, oleks selle väikese, ent iidvana etnose edaspidiseks arenemiseks väga vaja. Nii et see on mitte ainult bioloogia ja muusikapsüühika, vaid ka rahvusliku ideoloogia teema. Ja huvitavaid kulturoloogilisi järeldusi võimaldaks ka selle arhailise ladestuse kõrvutamine uuema rahvalauluga selle erinevates ilmingutes viimase paari sajandi jooksul.

Wednesday, 20 November 2013

Töö suuga tehass'. Sirp siriseb-käriseb

Alustasin seda blogi 2009 Kultuuriministeeriumi ametnikuna, nüüd vaatan Saarineni maja juba poolteist aastat kaugelt. Ent kultuuriteemadele kaasa elan ikka.

Praegu laineid lööval Sirbi teemal on minu jaoks veel üks lisaaspekt - aastail 2002 - 2003 olin AS Perioodika ja SA Kultuurileht nõukogu liige. Muide, rahandusministeeriumi esindajana. Koos Paul-Eerik Rummo, Galina Tamme ja Reet Weidebaumiga otsustasime tookord mõndagi:
- mitte kinnitada ettepanekut ajakirja Teater. Muusika. Kino tegevuse lõpetamiseks (kuigi sellele jagus üha vähem lugejaid), vaid aidata kaasa selle turunduse parandamisele (see sai ametisse asunud Marika Rohde üheks tööülesandeks).
- konkursi tulemusena valida uueks TeMuKi peatoimetajaks noor ja aktiivne teatrikriitik Madis Kolk.
- konkursi tulemusena valida uueks AS Perioodika tegevjuhiks Toomas Väljataga.

Koostöös Väljatagaga sai võetud juba ka suund AS Perioodika ja SA Kultuurileht ühendamisele, mis sai peagi teoks.
Ühtegi neist otsustest pole olnud põhjust pärast kahetseda.

Kui Tiit Hennoste küsis avalikult, "mis juhtus Toomas Väljatagaga?" (Postimees 17.11.2013) ja väitis, et viimane "läks peast segi", sekundeeris Valle-Sten Maiste, et Väljataga valetab ja on selgrootu (Postimees 16.11.2013). Tegelikult on Toomas Väljataga, kes riigi kultuuriajakirjanduse väljaaandmist on juhtinud juba üle 11 aasta, seekordses väga delikaatses olukorras tegutsenud minu meelest korrektselt. Tema esitatud Sirbi peatoimetaja (kt) otsimise kronoloogiale ei olnud vastuväiteid ega korrektuure ühelgi osapoolel. Pärast ilmunud intervjuusid (ERR AK 19.11, Postimees 20.11 ja Eesti Päevaleht 20.11) eristus tema roll tema rahastaja ehk kultuuriministri positsioonist. Ta pole vilepuhuja, kuid teab, et tema ausaksjäämine võib kätte anda argumente nii minister Langile kui viimase vastastele. Loomeliidud võiks minu meelest Toomast toetada, see roll pole lihtne.

SA Kultuurilehe nõukogu esimees Urmas Klaas on ennast minister Langist distantseerinud, öeldes, et ega me vennad ole, ent samas üritanud asjasse segada president Ilvese (Postimees 19.11). Teatriliidu juht Ain Lutsepp tõi ministri kohtumisel loomeliitudega 20.11 üheselt probleemina välja loomeliitude usalduse puudumise kultuuriministeeriumi vastu. Minister Lang oli temaga nõus, et Sirbiga juhtunu paistab inetu välja, aga kordas ka oma nägemust toimunu kohta (vt ka Postimees 19.11). Kuid see ei veennud loomeliitude eestkõnelejana toiminud Karl Martin Sinijärve, kes oli ju varem Langi üks olulisemaid usaldusisikuid. Lauale jäi kolm ettepanekut: korraldada kiirelt uus peatometaja konkurss, laiendada Kultuurilehe nõukogu loomeliitude osas esinduslikumaks ja astuda ametist tagasi usalduskrediidi ammendumise pärast. Kokku on saanud kriitiline mass neid inimesi, kes arvavad, et minister Lang on kultuurielu juhtides olnud otsekui kits kärneriks ja jätab endast maha raielangi, mis demonstreerib temale omast näiliselt resoluutset tegutsemisvalmidust, ent tegelikult kontseptuaalset segadust. Ja liiga vähe on neid, kes sooviksid sellele tuliselt vastu vaielda.

Kultuuriministril on praegu liitlaste defitsiit. Vaieldamatust verbaalsest võimekusest hoolimata on ta üksi jäämas. Kuna ministeeriumi töötajaskond on viimastel aegadel väga palju vahetunud, ei ole tal tugevat seljatagust ka endale alluvast ametkonnast. Oluliseks saab nüüd Reformierakonna positsioon, kas Langi ollakse valmis ohverdama. Peaminister Ansip võttis oma vastustega Riigikogu infotunnis sisuliselt väikese ajapikenduse. Aga seda ei pruugita ka väga kinkida, juhul, kui koalitsioonipartner IRL soovib sel teemal näidata oma eristumist, ning läheb kaasa sotside algatatud umbusaldamisega. Minister Langil on esmakordselt tekkimas tõsine oht, et ta peab ametist loobuma. Juhul, kui ta liitlasi juurde ei leia ja samas jätab kasutamata ise õigeaegse tagasiastumisega ohje hoida ja agendat kehtestada, võivad tema poliitilise karjääri paremad päevad olla möödas ka koduerakonna poolt vaadates.

Miks just Sirbiga toimunu on niikaugele viinud, on ju minister Langil ennegi vastalisi olnud? Vastus väga lihtne - varem on temaga vastakutti sattunud üks või teine valdkond või institutsioon. Ent nüüd on tegu kultuuritegelasi ühendava inforuumiga, mille suhtes on loomeliidud, kelle häälekandja Sirp on kaua olnud, eriliselt tundlikud. Sirp tundub paljudele see viimane kants, mille kaitsmiseks koondutakse.

Loomulikult on selle taga ka eksistentsiaalsed hirmud eesti kultuuri säilimise pärast. Neid, kes selliseid hirme isiklikult jagavad, vihastaski professor Lotmani seisukoht, et eesti kultuuri viib Sirbi skandaal kokkuvõttes edasi (Postimees 19.11). Siinjuures aga juhiks tähelepanu, et Lotman lähtub oma argumentatsioonis mitte niivõrd oma poja seisukohtadest, vaid arusaamadest Eesti kõige kogenuma semiootikuna hirmu teemadel. Tema seisukohtade ajaline perspektiiv on teine, oluliselt pikaajalisem. Ta lihtsalt ei reprodutseeri neid hirme, mis kohati tunduvad olevat kodumaise kultuurikoodi pärisosa ja seetõttu nii armsad, nii omased.

Lotman-noorema seisukohtade sisu (Postimees 19.11) on mõneski osas vaieldav, aga tema argumentatsiooni vorm on vähemalt intelligentsem kui paljud teised kummalise nimega rühmituse "Za Um" liikmete kirjutised. Seal kohtab palju sihilikku ropendamist (mis kunstilise kujundi tekkele kuidagi kaasa ei aita), osaliselt võõrkeelset väljendumist (mis sisulise põhjendatuse puudumisel on märk kirjutaja poolharitlusest), palju enesekeskset lobisevat redundatsi ja vähe sotsiaalset vastutustunnet. Stiilsust või tsiviliseeritud debatti, mida Kaur Kender oma intervjuudes on tähtsana rõhutanud, on seal vähevõitu. Sellistelt noortelt autoritelt just palju ei oota, pigem sooviks neile olulist elukogemuse lisandumist ja suurt õppimistahet Sirpi seni toimetanud inimestelt. Kahjuks ei pruugi sellist võimalust enam tekkida, kui toimetus inimestest tühjaks jääb - ning seega väheneb ka võimalus, et uuenenud meeskond suudab oma lugejaid positiivselt üllatada. Taas üks kultuurikatkestus järjepidevust nii oluliseks hindavas Eestis.

 Jaan Kross meenutas kord, et rahvasuu pani naeruks Eesti NSV hümni sõnu "Töös huuga tehas, vili nurmel vooga, sirp lõika, alasile haamer löö". Neid hääldati murdeliselt, tähenduses "töö suuga tehakse". Kurb, aga kunagi naeruks pandu on tänases Eestis normiks kujunenud. Ka kultuurielus, ka sotsialismisümboliks kujunenud auväärse põllutööriista nimelise kultuurilehe skandaali puhul. Võidab see, kes alfaisase inimahvi kombel rohkem ja valjemalt suud pruukida mõistab ning endale rinnale taob. Iseasi, kas võidab ka lõplikult...

Tuesday, 22 October 2013

Wagner & Verdi

N 24.10.2013 jõuavad ETV eetrisse kaks esimest osa 6-osalisest muusikadokumentaalist "Wagner & Verdi". Soovitav vaadata neil, kes huvituvad muusika, füüsika ja tajupsühholoogia seostest. Kuna tekstilugejana olen saatega juba tuttav, kirjutasin välja paar ilmekat tsitaati, abimaterjaliks nt muusikaõpetajatele. Ka arrogantsil võib olla oma võlu. Head vaatamist!

Tenor Rolando Villazon: Wagner oli mees, kes pidi oma teosega võitlema.

Rolando Villazon Verdist: Ta armastab rahvalikke meloodiaid, Orkestrist kostab aina tšumpapapa. Sellist tšuntatata-tšuntatatat ei leia Wagnerilt ilmaski.

Laulmisõpetaja Elio Battaglia: Richard Wagneri jaoks oli olemas ainult Richard Wagner ja siis tuli tükk tühja maad.

Verdi Wagneri kohta: Ta on väga andekas mees, kes eksleb segastel teedel, sest ei oska lihtsaid ega sirgeid leida.

Wagner: minu laul on alati deklamatsioon, kuid minu deklamatsioon on samal ajal ka laul.

Muusikakriitik Eduard Hanslick Nibelungide sõrmusest: Ilma muusika ja laulmiseta kutsuvad need lailisevad ja kokutavad kõned kõikjal esile vaid ärritusega segatud naeru.

Eduard Hanslick Wagneri nõudmistest lavastajaile: Kes aga poleks rõõmustanud hetke üle, kus Brünhilde kargab tekstiraamatu selgesõnalisel nõudel ratsu selga ja sööstab ühe hüppega lõõmavale tuleriidale? Ent selle asemel talutab Brünhilde oma armetu Rosinante kulisside vahele ega mõtlegi kuhugi karata ega söösta.

Lauljanna Gwyneth Jones: Kord seisin Met'i laval, miniseelik seljas, olles lava taga enne oda kätte võtnud, kiivri pähe ja  saapad jalga pannud. Siis tuli mõte, et asi on ikka päris hull: sa oled täiskasvanud naine, aga lähed jälle Hojotoho't laulma. Vahel on naljakas, aga muidu imetore...

Helilooja Christian Brandauer Tristani-akordist: Beethoven kasutas seda igatahes juba 50 aastat enne Wagnerit. Tegu on topeltdominandi, sügavalt ärritava kvindiga, mis raugeb väga pingeliselt ja peaaegu ängistavalt.

Werner Burkard pärast Miles Davise surma: Armas Jumal on andnud kaks korda kahele suurele tõprale suure ande - need on Miles Davis ja Richard Wagner.

Helilooja Konstantin Wecker: Ma tajun, et Wagner tahab minu üle võimust võtta ja see ei meeldi mulle, kuid Verdi tabab otse südamesse. Verdi ei taha mind valitseda. Ta naiivsus ongi kõige võluvam. Kuidas saakski selle eluga naiivseks jäämata toime tulla? Wagner on kõike muud kui naiivne. Wagner on täiuslik, uinutav, võimukas ja tambib mu kohati põrmu.

Füüsik Hans-Ulrich Balzer: Paljud heliloojad komponeerivad muusikat selle järgi, millised nad on ise või olla tahaksid. Stressiseisundile on tüüpiline, et meis esinevad rütmid muutuvad kiiresti, neid reguleeritakse ruttu. Tugevalt kõikuvad rütmid, mille jaotuspilt meenutab kaost, reedavad jämedakoelist käitumist, mis piirneb juba neurootilisusega. Verdi kohta võib öelda, et ta muusika on väga struktureeritud. Wagneril on deaktiveerimise ja aktiveerimise üleminek sageli sujuv, mistõttu üldpilt vastab pigem kaootilisele käitumisele. Seega võib Wagneri kohta väita, et ta kontrollimatu ja neurootiline käitumine vaheldus väga paljude depressiivsete faasidega.

Dirigent Christian Thielemann: Pärast Wagneri kuulamist pole kindlasti vaja arsti juurde minna. Kui üledoos võtta, võib hiljem aknast välja hüpata küll, kuid see on liialdus ja sama võib juhtuda ka Verdi muusikaga.

Thursday, 10 October 2013

Programmidest muusikale

Tänavused eeldatavasti viimased programmiuudised Kultuuriministeeriumist:

1. Taotluste saatmiseks on avatud 2014. aasta "Muusikavaldkonna toetusprogramm" (vt ministri 03.10.2013 käskkiri ja pressiteade). Raha jagamise osas annab ministrile soovitusi komisjon koosseisus Juko-Mart Kõlar (esimees, KuM), Oleg Pissarenko (Jazzliit), Anu Kivilo (RAPK), Toomas Siitan (Muusikanõukogu), Villu Veski (Muusikafestivalide Liit), Marje Lohuaru (EMAK), Ants Johanson (pärimusmuusik), Timo Steiner (Heliloojate Liit), Age Juurikas (Interpreetide Liit). Taotlusi saavad esitada eraõiguslikud juriidilised isikud ja FIEd (kuid mitte riigiasutused). Tähtajad on muusikakollektiividel ja kontserdikorraldajatel 01.11.2013. Festivalidel kogueelarvega min 25 000 eur on tähtaeg kas 01.11.2013 (kui toimub 01.01. - 31.08.2014) või 28.03.2014 (kui toimub 01.09.2014 - 28.03.2015). Toetuse eraldamise otsustamine toimub pärast 2014. aasta riigieelarve seaduse jõustumist ja selle alusel Kultuuriministeeriumi valitsemisala 2014. aasta eelarve kinnitamist.
NB! "Heliloomingu tellimine" jääb ikka eraldi programmiks.

 2. Programmist "Eesti kultuur maailmas" eraldati ministri 03.10.2013 käskkirjaga nr 306 (vt ka pressiteade) III taotlusvooru jäänud summa 72 156 eurot kokku 17 projektile. Eelnevatel kordadel olen eraldi välja toonud muusika valdkonna osakaalu, olgu nõnda ka seekord: muusika valdkonnaga seotud projektidest said raha 10 projekti kogusummas 44 976 eur ehk üle 62% porogrammi järelejäänud vahenditest.

Kindlasti kiidaks aga vapraid ja töökaid noori daame, kelle töö viljana saavutas rahvusvahelise muusikapäeva tähistamine Eestis tänavu sellise ulatuse ja kandepinna kui ei kunagi varem! Kadri Lassmann, Paula Toomel ja co, südamlik tänu!
Vt ETV ülekande reklaamiklippi jt videomaterjale.