Maikuus 2014 sai teoks paljude intellektuaalsema rockmuusika sõprade ammune soov - näha siinkandis esinemas Peter Gabrieli, kunagist Genesise solisti, kes on teinud ka edukat soolokarjääri ja andnud elu paljudele muusikalistele ja ühiskondlikele initsiatiividele. Tõsi, Eestisse ta seekordki ei jõudnud, nõnda jaotusid meie fännid Riia (17. mail) ja Helsingi (20. mail) vahel. 10. mail toimuma pidanud kontsert Kiievis otsustati aga ära jätta.
Ise käisin Riias, kus kontsert toimus Arena Riga hallis (analoog meie Haabersti suurhallile). Kontsert pealkirjaga "Back to Front" jaotus kolmeks: akustiline kava, elektrooniline kava ja 1986. aasta plaat "So" algusest lõpuni. Laval oli sellel edukal plaadil kaasa teinud ansambel: Tony Levin (b), David Rhodes (g), Manu Katche (dr) ja David Sancious (kb).
Lood olid parasjagu ümber arranžeeritud, mõni rohkem, mõni vähem, nii et säilis äratundmisrõõm ja samas leidus uusi kõlasid. Peter Gabriel esines vähimagi hinnaalanduseta nii lavalise liikumise kui vokaali osas, 64-aastase mehe kohta (sündinud 1950) oli ta tõesti heas vormis.
Kontserti alustasid kaks noort naismuusikut - üks mängis tšellot ja teine marimbat ning mõlemad sinna juurde ka laulsid. Tegid selgelt omaloomingulist kava, üsna lüürilises kastmes. Järgnev kontsert näitas neid aga tõeliselt suurepäraste taustalauljatena, kes väga hästi haakusid nii ülejäänud bändiga kui Gabrieli lugudega (nt originaalis Kate Bushi poolt esitatud laulu "Don't give up" vokaalpartiis). Tasub nende nimed meelde jätta: rootslannad Jennie Abrahamson ja tšellist Linnea Olsson.
Seejärel vaimustas fänne ilma mingite trikkideta lavale ilmunud Peter Gabriel ise, kes hakkas ... lavapõrandat mopiga pühkima. Kui algul tundus see n-ö tähelepanu-võitmise trikk, siis peagi sai selgeks, et Gabriel tegi seda tõsiselt - n-ö töö enda pärast. Ilmselt on siis tal nukraid kogemusi laval libisemisega, et ta seda tööd kellelegi teisele ei jätnud. Ja kontsert võis alata. Tubli kaks tundi tihedat show'd kus lavaline liikumine ei olnud liigne vehklemine, kuid oli selgelt eelnevalt täpselt läbi mõeldud - eks ka seepärast, et kokku sobida tuurist tehtava DVD täpse režiiplaaniga. Valgus- ja kaamerapark oli küll muljetavaldav - paljude tehniliste võimalustega ja ühtaegu paindlik.
Eelviimase looga (The Tower That Ate People) avanes lava kohal seni seisnud sõõr kujundusliku dominandina hiiglaslikuks spiraaliks, mille keskele jäi laulja. Seejärel kutsus Gabriel lavale kümmekond aktivisti, kes seostuvad muuhulgas veebilehega avaaz.org. Ühiselt lauldi "Biko" - ja oligi kõik.
Lugude järjekord:
- Akustiline kava - lihtsalt valgustatud lavaga
1. O but (uus lugu, duo: Peter Gabriel klaveril ja Tony Levin bassil),
2. Come Talk to Me (siitpeale kogu ansambel),
3. Shock the Monkey,
4. Family Snapshot
- Elektrooniline kava - must-valge videoekraan ja vehklev valgusshow
5. Digging in the Dirt
6. Secret World
7. The Family and the Fishing Net
8. No Self Control
9. Solsbury Hill
10. Washing of the Water
11. Why don't you show yourself?
- "So" remastered live - värvilise show'ga ekraanil ja valguses
12. Red Rain
13. Sledgehammer
14. Don't Give Up
15. That Voice Again
16. Mercy Street
17. Big Time
18. We Do What We're Told (Milgram's 37)
19. This Is The Picture (Excellent Birds)
20. In Your Eyes
- Lisalood:
21. Here Comes the Flood
22. The Tower That Ate People
23. Biko
Tuesday, 10 June 2014
Monday, 28 April 2014
Kulka toetused tulumaksuvabaks
Täna tuli muusikaelu jaoks väga oluline uudis, et Rahandusministeeriumi poolt koostatud uue "Tulumaksuseaduse, sotsiaalmaksuseaduse ja Eesti Kultuurkapitali seaduse muutmise seaduse" eelnõu kohaselt jäävad Kultuurkapitali toetused ka edaspidi tulumaksuvabaks. Uus seaduseparandus määratleb täpsemalt asutuse toetused ja nende maksmise alused.
BNS 28.04.2014: "Eelnõu koondab kõikide kultuurkapitali preemiate, stipendiumite ja toetuste maksmise alused ühte dokumenti, mis muudab toetuste taotlejatele taotlemise protseduurid, toetuse saamise ja aruannete esitamise reeglid selgemaks.
Uus seadus sätestab ka kultuurkapitali makstavad toetused. Kulka maksab ka praegu projekti-, tegevus-, loometöö-,elutöö-, juubeli-, ravimi- ja matusetoetust, kuid nüüd nimetatakse need seaduses selgelt ära.
Kultuurkapitali ülesannetes eelnõu muudatusi ei tee, küll aga täpsustab seadust ja lisab sinna otsese ja selgesõnalise volituse maksta preemiaid, stipendiume ja toetusi ning kinnitab nimetatud väljamaksete alused ja korra.
Rahandusministeerium muudab kultuurkapitali seadust tulumaksuseaduse muutmise tõttu, et tagada kultuurkapitali toetuste tulumaksuvabastus, seisab ministeeriumi eelnõu seletuskirjas. Aastaid üleval olnud teema tundub oma lahendust leidvat. Muusikute jaoks soodsalt.
Lugege ise: http://eelnoud.valitsus.ee/main#1JCC8W10
Tuesday, 25 February 2014
Estland ist hoffnungsfrei. Endlösung: FinEstLand?
Pidupäevakõne on paratamatult propagandistlik akt ja kompromisside jada. Selleks, et sõnumid selgelt välja joonistuks, tuleb seniseid ja tulevasi arenguprotsesse manada kuulajate vaimusilma lihtsustatult, võimalikult lineaarsel kujul. Sellise kõne koostamisel on sageli suurem küsimus mitte see, mida rääkida, vaid see, mida rääkimata jätta.
President Ilvese kõne vabariigi aastapäeva tähistamisel Pärnus 24.02.2014 oli tähelepanuväärne. Nii räägitu kui rääkimata jäetu poolest. Riigipea oli võtnud end vabamaks poliitkõne kammitsaist. Kuid siiski pidi ta arvestama nii enda 24h kestvate ametikohustuste kui kõne formaadi raamidega. Teemad, mida üks aastapäevakõne puudutab, on sageli seotud keeruliste paradoksidega. Eriti veel sellisel puhul, kui kõne põhisõnumiks on seatud paradigma muutust kuulutav lause "Mis toond on meid siia, see enam edasi ei vii." President Ilves suudaks kaheldamatult tippanalüütikuna selliseid paradokse sõnastada, kuid peab need jätma ootama - ühesemalt mõistetavuse huvides - avaldamist akadeemilisemal kujul, pärast poliitikukarjääri lõppu.
Nõnda võibki presidendi kõne erinevaid mõtteid kõrvuti asetades tuvastada vastuoksusi, mis loomulikult pole kõne pidajale üllatus. Toogem välja neist olulisim. Riigipea otsis oma kõnes viise, kuidas säilitada peale vabaduse ka kestlikkust. Ent samas tähendas tema kõne leppimist seni valitsevate demograafiliste suundumustega. Puudusid üleskutsed, et tugevdada enamate laste sünniks vajalikku sotsiaalset turvatunnet. Polnud ka manitsusi, et kui me lähiajal sellega piisavalt ei tegele, siis ...
Presidendi aastapäevakõne fikseeris lõplikult Eesti sihiseadena kestliku kahanemise. Või teisisõnu väljendudes, väärika väljasuremise. Tsiteerin: "Ainus viis Eesti püsimajäämist ilma massilise sisserändeta kindlustada on töötada kauem." Niisiis, Eesti voolusuund demograafilises vetsupotis tundub tänaseks olema pöördumatult ühene. Leppimine ühe olulisema ja aegadeülesema Eesti kollektiivse hirmuga ongi meie uus normaalsus. Ja Eesti juhid tajuvad otsuseid tehes seda paratamatu mäest alla libisemisena, ent neil pole õigust sellest avameelselt rääkida. Sest rahva lootus paremale homsele on ajast aega olnud Eesti tähtsaim vaimne aare.
Ilves seadis oma kõnes esikohale tervise, hariduse ja julgeoleku - ning neist sõltuvaks nt majanduse, sotsiaalse turvalisuse ja kultuuri. Tegelikult aga sõltuvad need ja teisedki valdkonnad ju sellest, et oleks üldse elementaarne kriitiline mass inimesi, kes üldse ühiskonda ülal hoiavad - ning mitte ainult maksumaksjate ja tarbijatena. Ka tervishoiu ennetussüsteem saab tõhusamalt töötada vaid siis, kui kõnealused ennetajad on füüsiliselt olemas.
Riigipea tutvustas oma rahvale Gordon Moore'i seadust (tõsi, Inteli poolt veidi moonutatud kujul), ent kujutas seda lineaarselt jätkuva protsessina. Samas on seaduse autor (ja mõned teisedki eksperdid) ise selgelt viidanud, et seadusel on piir - Moore'i arvates mikrokiibil asuvate transistoride suuruse vähenemisel aatomtasandile. Ent samamoodi võib piiri seada ka mõni muu piiratud ressurss, näiteks loodusvaradest sõltuv energiaressurss. Ning eraldi võttes Eesti puhul taas kord ka inimressurss, mille defitsiit takistab meid ülemaailmses konkurentsis esile tõusmast sel kombel, nagu president kirjeldab.
"Multiditsiplinaarsusest saab hea töökoha saamise eeldus," sõnas president. Nõustuksin vaid osaliselt. Olen ise mitut valdkonda tudeerinud ja korduvalt ametit vahetanud ning saanud generalistina pidada mitut väärt töökohta. Kuid Eestis on palju tublisid ja haritud inimesi, kes ei leia võimetekohast rakendust või üldse töökohta, kuna tööandjate jaoks on nad lootusetult ülekvalifitseeritud. Loomulikult on see mitmes mõttes rahvusliku ressursi raiskamine ning sunnib esitama valusaid küsimusi muuhulgas (senistel) riikliku koolitustellimuse teemadel. Fakt on, et reaalsel tööjõuturul otsib tööandja enamasti konkreetselt spetsialisti kindlate ja kitsate tööülesannete täitmiseks laiade seoste loomise oskus (eriti selle humanitaarsel kujul) osutub sageli tööprotsessi aeglustavaks piduriks.
Ja lõpuks. President rõhutab, et "arutelu Euroopa Liidu tulevikust peab jõudma igaüheni, olema aus ning vaba hirmudest, narmendunud klišeedest ja eelarvamustest." Hea küll. Arutame siis sedagi, milline võiks Eesti jaoks parimad arenguteed siis, kui Euroopa Liit enam ei tugevne, vaid hakkab lõplikult kiduma. Mis on sel juhul plaan B (ja C)? Kas Läänemeremaade Liit? Või Põhjala Liit?
Ning mis saab, kui Eesti vähenev ja vananev maksumaksjate hulk ei suuda enam iseseisvat riiki koos kõigi kaasaegse ühiskonna funktsioonide täitmisega ülal pidada? Kas siis sõnastame taas noore Konstantin Pätsi unistuse Soome-Eesti konföderatsioonist, mille ta jättis maha ka oma poliitilise testamendina?
President Ilvese kõne vabariigi aastapäeva tähistamisel Pärnus 24.02.2014 oli tähelepanuväärne. Nii räägitu kui rääkimata jäetu poolest. Riigipea oli võtnud end vabamaks poliitkõne kammitsaist. Kuid siiski pidi ta arvestama nii enda 24h kestvate ametikohustuste kui kõne formaadi raamidega. Teemad, mida üks aastapäevakõne puudutab, on sageli seotud keeruliste paradoksidega. Eriti veel sellisel puhul, kui kõne põhisõnumiks on seatud paradigma muutust kuulutav lause "Mis toond on meid siia, see enam edasi ei vii." President Ilves suudaks kaheldamatult tippanalüütikuna selliseid paradokse sõnastada, kuid peab need jätma ootama - ühesemalt mõistetavuse huvides - avaldamist akadeemilisemal kujul, pärast poliitikukarjääri lõppu.
Nõnda võibki presidendi kõne erinevaid mõtteid kõrvuti asetades tuvastada vastuoksusi, mis loomulikult pole kõne pidajale üllatus. Toogem välja neist olulisim. Riigipea otsis oma kõnes viise, kuidas säilitada peale vabaduse ka kestlikkust. Ent samas tähendas tema kõne leppimist seni valitsevate demograafiliste suundumustega. Puudusid üleskutsed, et tugevdada enamate laste sünniks vajalikku sotsiaalset turvatunnet. Polnud ka manitsusi, et kui me lähiajal sellega piisavalt ei tegele, siis ...
Presidendi aastapäevakõne fikseeris lõplikult Eesti sihiseadena kestliku kahanemise. Või teisisõnu väljendudes, väärika väljasuremise. Tsiteerin: "Ainus viis Eesti püsimajäämist ilma massilise sisserändeta kindlustada on töötada kauem." Niisiis, Eesti voolusuund demograafilises vetsupotis tundub tänaseks olema pöördumatult ühene. Leppimine ühe olulisema ja aegadeülesema Eesti kollektiivse hirmuga ongi meie uus normaalsus. Ja Eesti juhid tajuvad otsuseid tehes seda paratamatu mäest alla libisemisena, ent neil pole õigust sellest avameelselt rääkida. Sest rahva lootus paremale homsele on ajast aega olnud Eesti tähtsaim vaimne aare.
Ilves seadis oma kõnes esikohale tervise, hariduse ja julgeoleku - ning neist sõltuvaks nt majanduse, sotsiaalse turvalisuse ja kultuuri. Tegelikult aga sõltuvad need ja teisedki valdkonnad ju sellest, et oleks üldse elementaarne kriitiline mass inimesi, kes üldse ühiskonda ülal hoiavad - ning mitte ainult maksumaksjate ja tarbijatena. Ka tervishoiu ennetussüsteem saab tõhusamalt töötada vaid siis, kui kõnealused ennetajad on füüsiliselt olemas.
Riigipea tutvustas oma rahvale Gordon Moore'i seadust (tõsi, Inteli poolt veidi moonutatud kujul), ent kujutas seda lineaarselt jätkuva protsessina. Samas on seaduse autor (ja mõned teisedki eksperdid) ise selgelt viidanud, et seadusel on piir - Moore'i arvates mikrokiibil asuvate transistoride suuruse vähenemisel aatomtasandile. Ent samamoodi võib piiri seada ka mõni muu piiratud ressurss, näiteks loodusvaradest sõltuv energiaressurss. Ning eraldi võttes Eesti puhul taas kord ka inimressurss, mille defitsiit takistab meid ülemaailmses konkurentsis esile tõusmast sel kombel, nagu president kirjeldab.
"Multiditsiplinaarsusest saab hea töökoha saamise eeldus," sõnas president. Nõustuksin vaid osaliselt. Olen ise mitut valdkonda tudeerinud ja korduvalt ametit vahetanud ning saanud generalistina pidada mitut väärt töökohta. Kuid Eestis on palju tublisid ja haritud inimesi, kes ei leia võimetekohast rakendust või üldse töökohta, kuna tööandjate jaoks on nad lootusetult ülekvalifitseeritud. Loomulikult on see mitmes mõttes rahvusliku ressursi raiskamine ning sunnib esitama valusaid küsimusi muuhulgas (senistel) riikliku koolitustellimuse teemadel. Fakt on, et reaalsel tööjõuturul otsib tööandja enamasti konkreetselt spetsialisti kindlate ja kitsate tööülesannete täitmiseks laiade seoste loomise oskus (eriti selle humanitaarsel kujul) osutub sageli tööprotsessi aeglustavaks piduriks.
Ja lõpuks. President rõhutab, et "arutelu Euroopa Liidu tulevikust peab jõudma igaüheni, olema aus ning vaba hirmudest, narmendunud klišeedest ja eelarvamustest." Hea küll. Arutame siis sedagi, milline võiks Eesti jaoks parimad arenguteed siis, kui Euroopa Liit enam ei tugevne, vaid hakkab lõplikult kiduma. Mis on sel juhul plaan B (ja C)? Kas Läänemeremaade Liit? Või Põhjala Liit?
Ning mis saab, kui Eesti vähenev ja vananev maksumaksjate hulk ei suuda enam iseseisvat riiki koos kõigi kaasaegse ühiskonna funktsioonide täitmisega ülal pidada? Kas siis sõnastame taas noore Konstantin Pätsi unistuse Soome-Eesti konföderatsioonist, mille ta jättis maha ka oma poliitilise testamendina?
Wednesday, 12 February 2014
Kultuuripoliitikast ja põhialustest
Riigikogu võttis täna, 12.02.2014 vastu "Kultuuripoliitika põhialused aastani 2020". Vähemalt nii väidab Riigikogu pressiteade. Ajakirjandus seda pisikest seika samal päeval ei kajastanud - ehk aga siiski leitakse järgnevatel päevadel, et tegu on kõneväärt teemaga. Õnnitlused kõigile endistele kolleegidele lõpule jõudnud protsessi ja sellega seonduva töövõidu puhul. Olgu aga rõhutatud, et kõige olulisem selle juures on, nagu ikka, mitte lõplik sõnastus, vaid protsess, mis fokusseeris erinevate kultuurivaldkonna koordineerijate mõtted mõneks ajaks pikaajalisemale sihiseadmisele.
Riigi kultuuripoliitika põhialuseid vormiva programmdokumendi "Kultuur 2020" teed parlamenti kirjeldas Jaak Allik Postimehes 15.01.2014 muu hulgas nii: Kui palju erineb praktiline kultuuripoliitika teoreetilisest, näitab tõsiasi, et kõik kultuuriministeeriumi juhid, kes olid otseselt seotud «Põhialuste» väljatöötamisega (minister, kaks asekantslerit ja arenguosakonna juhataja), on nüüdseks ministeeriumist juba lahkunud. Üks mainitutest, Ragnar Siil, on kommenteerinud Alliku lugu sõnadega "päris täpne diagnoos". Kultuuripoliitika teemat lahkas Kaja Kärneri juhitud Vikerraadio Reporteritund 29.01.2014.
Loomevaldkondades on olnud palju solvumist Kultuuriministeeriumi aadressil, et pikalt sõnastatud ettepanekud ja suur eeltöö pole jõudnud loodetud mahus lõppversiooni, mille valitsus kinnitas ja Riigikogusse saatis. Samas on ühtlustav ja lühendav toimetajatöö sel puhul paratamatu. Jäävad muidugi küsimused, kas laps on pesuveega välja visatud ja kas lõppsõnastuse arendamine-parendamine on liigselt kaotanud esmaste ettepanekute konkreetsust. Ragnar Siili määratlus: programmdokument oli kompromiss esmalt iga valdkonna sees, seejärel mitme valdkonna vahel - ja lõpuks ametkondlikus võitluses ministeeriumide vahel. Ning et üksikuna oleks see dokument mõttetu, juurde on vaja rakendusakti. Millises vormis just, on veel lahtine.
Kultuuriminister Urve Tiidus on saanud pärast ametisseasumist avalikkuse tähelepanu alt veidi eemal rahulikult tööd teha ega ole ise ka püünele pürginud. Selles on oluline stiilierinevus võrreldes eelmise ministriga, kes võttis initsiatiivi ise kultuuripoliitikat juhtida ning ei usaldanud arusaama, et kultuur kui dünaamiline väärtuste kogum suudab end teatud raamides autonoomselt juhtida.
........
Lisaks oma senisest tööst väsinud Kultuuriministeeriumi ametnikele (asekantslerid Pärn ja Siil, osakonnajuhataja Jorma Sarv) asutas aasta lõpus oma kohalt tagasi ka senine Tallinna Filharmoonia direktor Marko Lõhmus (kes nüüd asub juhtima Lindakivi kultuurikeskust). On tänuväärt, et ta avas ametist loobumise tagamaid ka avalikult (ERR kultuuriuudised 21.12.2013), viidates puudulikuks muutunud koostööle maestro Eri Klasiga.
Varem on vormiliselt ehk veidi sarnaselt, aga sisu osas erinevalt esinenud avalikkuse ees endine ministeeriumi muusikanõunik Siiri Siimer, kirjeldades eriarvamusi tööandjaga (Delfi 22.06.2013). Mina tema eelkäijana selles ametis eelistasin tööandjale lojaalseks jäädes lahkuda ise, ilma eriarvamusi afišeerimata. Kui minister ja nõunik on milleski erinevatel seisukohtadel, peab lahkuma ikka alluv - eriti, kui ta näeb, et võimalused ülemuse seisukohta mõjutada kahjuks puuduvad. Langi ministriaja lõpuks kogunes neid vaikselt lahkujaid ikka üksjagu, jättes ülemus(t)ele võimaluse oma meeskonda moodustada.
Juhtide tagasiastumiste põhjuseid otsis Igor Garšnek 18.12.2013. 2014. aasta toob kindlasti veel muudatusi kultuuriasutuste juhtide seas. Mida vähem stressitekitavalt need asjaosaliste jaoks toimuvad, seda parem.
Riigi kultuuripoliitika põhialuseid vormiva programmdokumendi "Kultuur 2020" teed parlamenti kirjeldas Jaak Allik Postimehes 15.01.2014 muu hulgas nii: Kui palju erineb praktiline kultuuripoliitika teoreetilisest, näitab tõsiasi, et kõik kultuuriministeeriumi juhid, kes olid otseselt seotud «Põhialuste» väljatöötamisega (minister, kaks asekantslerit ja arenguosakonna juhataja), on nüüdseks ministeeriumist juba lahkunud. Üks mainitutest, Ragnar Siil, on kommenteerinud Alliku lugu sõnadega "päris täpne diagnoos". Kultuuripoliitika teemat lahkas Kaja Kärneri juhitud Vikerraadio Reporteritund 29.01.2014.
Loomevaldkondades on olnud palju solvumist Kultuuriministeeriumi aadressil, et pikalt sõnastatud ettepanekud ja suur eeltöö pole jõudnud loodetud mahus lõppversiooni, mille valitsus kinnitas ja Riigikogusse saatis. Samas on ühtlustav ja lühendav toimetajatöö sel puhul paratamatu. Jäävad muidugi küsimused, kas laps on pesuveega välja visatud ja kas lõppsõnastuse arendamine-parendamine on liigselt kaotanud esmaste ettepanekute konkreetsust. Ragnar Siili määratlus: programmdokument oli kompromiss esmalt iga valdkonna sees, seejärel mitme valdkonna vahel - ja lõpuks ametkondlikus võitluses ministeeriumide vahel. Ning et üksikuna oleks see dokument mõttetu, juurde on vaja rakendusakti. Millises vormis just, on veel lahtine.
Kultuuriminister Urve Tiidus on saanud pärast ametisseasumist avalikkuse tähelepanu alt veidi eemal rahulikult tööd teha ega ole ise ka püünele pürginud. Selles on oluline stiilierinevus võrreldes eelmise ministriga, kes võttis initsiatiivi ise kultuuripoliitikat juhtida ning ei usaldanud arusaama, et kultuur kui dünaamiline väärtuste kogum suudab end teatud raamides autonoomselt juhtida.
........
Lisaks oma senisest tööst väsinud Kultuuriministeeriumi ametnikele (asekantslerid Pärn ja Siil, osakonnajuhataja Jorma Sarv) asutas aasta lõpus oma kohalt tagasi ka senine Tallinna Filharmoonia direktor Marko Lõhmus (kes nüüd asub juhtima Lindakivi kultuurikeskust). On tänuväärt, et ta avas ametist loobumise tagamaid ka avalikult (ERR kultuuriuudised 21.12.2013), viidates puudulikuks muutunud koostööle maestro Eri Klasiga.
Varem on vormiliselt ehk veidi sarnaselt, aga sisu osas erinevalt esinenud avalikkuse ees endine ministeeriumi muusikanõunik Siiri Siimer, kirjeldades eriarvamusi tööandjaga (Delfi 22.06.2013). Mina tema eelkäijana selles ametis eelistasin tööandjale lojaalseks jäädes lahkuda ise, ilma eriarvamusi afišeerimata. Kui minister ja nõunik on milleski erinevatel seisukohtadel, peab lahkuma ikka alluv - eriti, kui ta näeb, et võimalused ülemuse seisukohta mõjutada kahjuks puuduvad. Langi ministriaja lõpuks kogunes neid vaikselt lahkujaid ikka üksjagu, jättes ülemus(t)ele võimaluse oma meeskonda moodustada.
Juhtide tagasiastumiste põhjuseid otsis Igor Garšnek 18.12.2013. 2014. aasta toob kindlasti veel muudatusi kultuuriasutuste juhtide seas. Mida vähem stressitekitavalt need asjaosaliste jaoks toimuvad, seda parem.
Tuesday, 28 January 2014
Kolmas Grammy Eestisse
Olen igapäevasest muusikaelust eemal ja ühessegi rahajaotamiskomisjoni enam ei kuulu. Aga ikka elan kallitele inimestele kaasa. Seepärast ei saa vaiki olla, et eesti muusikuid saatis Grammyde jagamisel edu. Eelmised Grammyd tulid meie muusikutele 2004 ja 2007. Nüüd siis Arvo Pärdi muusikat plaadistanud mitmele kollektiivile eesotsas Tõnu Kaljustega parima kooriesituse eest.
Seekordse Grammy osas oligi ju lootus suur, kuna nominatsioone oli palju. Sama "Aadama itku" plaat aitas nomineerida Manfred Eicherit Aasta Klassikaprodutsendiks ning plaadi nimiteos pretendeeris parima kaasaegse helitöö tiitlile. Kaljuste ise juhatas veel parima ooperisalvestuse tiitlit jahtinud Kleibergi teost "David & Bathsheba". Neeme Järvi oli nomineeritud Parr kooriteoste plaadi plaadi eest ja Atterbergi orkestriteoste plaadi eest, mõlemad Chandosele. (Üllatav, aga Neeme Järvil polegi veel ühtki Grammyt.) Kokku oli eesti muusikuid osalemas kuue nominatsiooni juures.
Niisiis, 56. Grammy jagamisel "Best Choral Performance": Arvo Pärdi "Aadama itk". Dirigent Tõnu Kaljuste, solistid Tui Hirv ja Rainer Vilu; Eesti Filharmoonia Kammerkoor; Sinfonietta Riga ja Tallinna Kammerorkester; Läti Raadio Koor ja Vox Clamantis. Arvo Pärdi muusika, Manfred Eicheri produtsenditöö. Palju õnne kõigile! Ja endalgi on uhke tunne meenutada, et sain selle plaadi salvestamise juures olla. :-)
Samas kategoorias võitsid Grammy 2003. aastal tehtud Sibeliuse kantaatide salvestuse eest Paavo Järvi, Maido Maadik, RAM ja Ellerhein. Ning 2006. aasta salvestus Pärdi teosest "Da Pacem" tõi Grammy Paul Hillier'ile ja Eesti Filharmoonia Kammerkoorile. (Kokku olevat EFK-l juba 14 Grammy nominatsiooni.) Parima kooriesituse Grammy on seega Eesti muusika üks "leivanumber".
Parima aktuaalse ülevaate Grammyde teemal on kirjutanud Immo Mihkelson Sirbis 24.01.2014: "Ameeriklastele näib, et Eesti muusika tipp pole kunagi olnud nii kõrgel kui praegu".
Seekordse Grammy osas oligi ju lootus suur, kuna nominatsioone oli palju. Sama "Aadama itku" plaat aitas nomineerida Manfred Eicherit Aasta Klassikaprodutsendiks ning plaadi nimiteos pretendeeris parima kaasaegse helitöö tiitlile. Kaljuste ise juhatas veel parima ooperisalvestuse tiitlit jahtinud Kleibergi teost "David & Bathsheba". Neeme Järvi oli nomineeritud Parr kooriteoste plaadi plaadi eest ja Atterbergi orkestriteoste plaadi eest, mõlemad Chandosele. (Üllatav, aga Neeme Järvil polegi veel ühtki Grammyt.) Kokku oli eesti muusikuid osalemas kuue nominatsiooni juures.
Niisiis, 56. Grammy jagamisel "Best Choral Performance": Arvo Pärdi "Aadama itk". Dirigent Tõnu Kaljuste, solistid Tui Hirv ja Rainer Vilu; Eesti Filharmoonia Kammerkoor; Sinfonietta Riga ja Tallinna Kammerorkester; Läti Raadio Koor ja Vox Clamantis. Arvo Pärdi muusika, Manfred Eicheri produtsenditöö. Palju õnne kõigile! Ja endalgi on uhke tunne meenutada, et sain selle plaadi salvestamise juures olla. :-)
Samas kategoorias võitsid Grammy 2003. aastal tehtud Sibeliuse kantaatide salvestuse eest Paavo Järvi, Maido Maadik, RAM ja Ellerhein. Ning 2006. aasta salvestus Pärdi teosest "Da Pacem" tõi Grammy Paul Hillier'ile ja Eesti Filharmoonia Kammerkoorile. (Kokku olevat EFK-l juba 14 Grammy nominatsiooni.) Parima kooriesituse Grammy on seega Eesti muusika üks "leivanumber".
Parima aktuaalse ülevaate Grammyde teemal on kirjutanud Immo Mihkelson Sirbis 24.01.2014: "Ameeriklastele näib, et Eesti muusika tipp pole kunagi olnud nii kõrgel kui praegu".
Friday, 22 November 2013
Rahvalaulus on DNA-kood
Bioloogia valdkonnas sündinud teadustöid tutvustav teadusajakiri "Proceedings of the Royal Society B" on korduvalt toonud avalikkuse ette ka põnevaid uuringuid seoses muusikaga, vt siit.
Nüüd on seal ilmunud tähelepanuväärne artikkel (nagu teavitab ka teadus.err.ee uudis), mis tõestab, et rahvaste muusikasse aastatuhandete jooksul ladestunud mustrid on võrreldavad DNA-ga ning muusikasse ladestunud iidsed fragmendid võimaldavad teha järeldusi populatsioonide liikumiste ja arengu kohta viimase 6000 aasta jooksul.
Artikkel "Correlations in the population structure of music, genes and language" on valminud Kanada McMasteri ülikooli teadlaste rühmatööna ning käsitleb 220 Taiwani saarel salvestatud rahvalaulu.
Olen veendunud, et vähemalt sama põnev uurimisallikas oleks ka eesti rahvalaulud. Vanema regilaulu aastatuhandete jooksul ladestunud kihistus võimaldab minna mööda rahvast korduvalt tabanud kultuurikatkestustest ning räägiks meile meist endist ammu ununenud lugusid, mida praegu õhtumaise tsivilisatsiooni loojangul, oleks selle väikese, ent iidvana etnose edaspidiseks arenemiseks väga vaja. Nii et see on mitte ainult bioloogia ja muusikapsüühika, vaid ka rahvusliku ideoloogia teema. Ja huvitavaid kulturoloogilisi järeldusi võimaldaks ka selle arhailise ladestuse kõrvutamine uuema rahvalauluga selle erinevates ilmingutes viimase paari sajandi jooksul.
Nüüd on seal ilmunud tähelepanuväärne artikkel (nagu teavitab ka teadus.err.ee uudis), mis tõestab, et rahvaste muusikasse aastatuhandete jooksul ladestunud mustrid on võrreldavad DNA-ga ning muusikasse ladestunud iidsed fragmendid võimaldavad teha järeldusi populatsioonide liikumiste ja arengu kohta viimase 6000 aasta jooksul.
Artikkel "Correlations in the population structure of music, genes and language" on valminud Kanada McMasteri ülikooli teadlaste rühmatööna ning käsitleb 220 Taiwani saarel salvestatud rahvalaulu.
Olen veendunud, et vähemalt sama põnev uurimisallikas oleks ka eesti rahvalaulud. Vanema regilaulu aastatuhandete jooksul ladestunud kihistus võimaldab minna mööda rahvast korduvalt tabanud kultuurikatkestustest ning räägiks meile meist endist ammu ununenud lugusid, mida praegu õhtumaise tsivilisatsiooni loojangul, oleks selle väikese, ent iidvana etnose edaspidiseks arenemiseks väga vaja. Nii et see on mitte ainult bioloogia ja muusikapsüühika, vaid ka rahvusliku ideoloogia teema. Ja huvitavaid kulturoloogilisi järeldusi võimaldaks ka selle arhailise ladestuse kõrvutamine uuema rahvalauluga selle erinevates ilmingutes viimase paari sajandi jooksul.
Wednesday, 20 November 2013
Töö suuga tehass'. Sirp siriseb-käriseb
Alustasin seda blogi 2009 Kultuuriministeeriumi ametnikuna, nüüd vaatan Saarineni maja juba poolteist aastat kaugelt. Ent kultuuriteemadele kaasa elan ikka.
Praegu laineid lööval Sirbi teemal on minu jaoks veel üks lisaaspekt - aastail 2002 - 2003 olin AS Perioodika ja SA Kultuurileht nõukogu liige. Muide, rahandusministeeriumi esindajana. Koos Paul-Eerik Rummo, Galina Tamme ja Reet Weidebaumiga otsustasime tookord mõndagi:
- mitte kinnitada ettepanekut ajakirja Teater. Muusika. Kino tegevuse lõpetamiseks (kuigi sellele jagus üha vähem lugejaid), vaid aidata kaasa selle turunduse parandamisele (see sai ametisse asunud Marika Rohde üheks tööülesandeks).
- konkursi tulemusena valida uueks TeMuKi peatoimetajaks noor ja aktiivne teatrikriitik Madis Kolk.
- konkursi tulemusena valida uueks AS Perioodika tegevjuhiks Toomas Väljataga.
Koostöös Väljatagaga sai võetud juba ka suund AS Perioodika ja SA Kultuurileht ühendamisele, mis sai peagi teoks.
Ühtegi neist otsustest pole olnud põhjust pärast kahetseda.
Kui Tiit Hennoste küsis avalikult, "mis juhtus Toomas Väljatagaga?" (Postimees 17.11.2013) ja väitis, et viimane "läks peast segi", sekundeeris Valle-Sten Maiste, et Väljataga valetab ja on selgrootu (Postimees 16.11.2013). Tegelikult on Toomas Väljataga, kes riigi kultuuriajakirjanduse väljaaandmist on juhtinud juba üle 11 aasta, seekordses väga delikaatses olukorras tegutsenud minu meelest korrektselt. Tema esitatud Sirbi peatoimetaja (kt) otsimise kronoloogiale ei olnud vastuväiteid ega korrektuure ühelgi osapoolel. Pärast ilmunud intervjuusid (ERR AK 19.11, Postimees 20.11 ja Eesti Päevaleht 20.11) eristus tema roll tema rahastaja ehk kultuuriministri positsioonist. Ta pole vilepuhuja, kuid teab, et tema ausaksjäämine võib kätte anda argumente nii minister Langile kui viimase vastastele. Loomeliidud võiks minu meelest Toomast toetada, see roll pole lihtne.
SA Kultuurilehe nõukogu esimees Urmas Klaas on ennast minister Langist distantseerinud, öeldes, et ega me vennad ole, ent samas üritanud asjasse segada president Ilvese (Postimees 19.11). Teatriliidu juht Ain Lutsepp tõi ministri kohtumisel loomeliitudega 20.11 üheselt probleemina välja loomeliitude usalduse puudumise kultuuriministeeriumi vastu. Minister Lang oli temaga nõus, et Sirbiga juhtunu paistab inetu välja, aga kordas ka oma nägemust toimunu kohta (vt ka Postimees 19.11). Kuid see ei veennud loomeliitude eestkõnelejana toiminud Karl Martin Sinijärve, kes oli ju varem Langi üks olulisemaid usaldusisikuid. Lauale jäi kolm ettepanekut: korraldada kiirelt uus peatometaja konkurss, laiendada Kultuurilehe nõukogu loomeliitude osas esinduslikumaks ja astuda ametist tagasi usalduskrediidi ammendumise pärast. Kokku on saanud kriitiline mass neid inimesi, kes arvavad, et minister Lang on kultuurielu juhtides olnud otsekui kits kärneriks ja jätab endast maha raielangi, mis demonstreerib temale omast näiliselt resoluutset tegutsemisvalmidust, ent tegelikult kontseptuaalset segadust. Ja liiga vähe on neid, kes sooviksid sellele tuliselt vastu vaielda.
Kultuuriministril on praegu liitlaste defitsiit. Vaieldamatust verbaalsest võimekusest hoolimata on ta üksi jäämas. Kuna ministeeriumi töötajaskond on viimastel aegadel väga palju vahetunud, ei ole tal tugevat seljatagust ka endale alluvast ametkonnast. Oluliseks saab nüüd Reformierakonna positsioon, kas Langi ollakse valmis ohverdama. Peaminister Ansip võttis oma vastustega Riigikogu infotunnis sisuliselt väikese ajapikenduse. Aga seda ei pruugita ka väga kinkida, juhul, kui koalitsioonipartner IRL soovib sel teemal näidata oma eristumist, ning läheb kaasa sotside algatatud umbusaldamisega. Minister Langil on esmakordselt tekkimas tõsine oht, et ta peab ametist loobuma. Juhul, kui ta liitlasi juurde ei leia ja samas jätab kasutamata ise õigeaegse tagasiastumisega ohje hoida ja agendat kehtestada, võivad tema poliitilise karjääri paremad päevad olla möödas ka koduerakonna poolt vaadates.
Miks just Sirbiga toimunu on niikaugele viinud, on ju minister Langil ennegi vastalisi olnud? Vastus väga lihtne - varem on temaga vastakutti sattunud üks või teine valdkond või institutsioon. Ent nüüd on tegu kultuuritegelasi ühendava inforuumiga, mille suhtes on loomeliidud, kelle häälekandja Sirp on kaua olnud, eriliselt tundlikud. Sirp tundub paljudele see viimane kants, mille kaitsmiseks koondutakse.
Loomulikult on selle taga ka eksistentsiaalsed hirmud eesti kultuuri säilimise pärast. Neid, kes selliseid hirme isiklikult jagavad, vihastaski professor Lotmani seisukoht, et eesti kultuuri viib Sirbi skandaal kokkuvõttes edasi (Postimees 19.11). Siinjuures aga juhiks tähelepanu, et Lotman lähtub oma argumentatsioonis mitte niivõrd oma poja seisukohtadest, vaid arusaamadest Eesti kõige kogenuma semiootikuna hirmu teemadel. Tema seisukohtade ajaline perspektiiv on teine, oluliselt pikaajalisem. Ta lihtsalt ei reprodutseeri neid hirme, mis kohati tunduvad olevat kodumaise kultuurikoodi pärisosa ja seetõttu nii armsad, nii omased.
Lotman-noorema seisukohtade sisu (Postimees 19.11) on mõneski osas vaieldav, aga tema argumentatsiooni vorm on vähemalt intelligentsem kui paljud teised kummalise nimega rühmituse "Za Um" liikmete kirjutised. Seal kohtab palju sihilikku ropendamist (mis kunstilise kujundi tekkele kuidagi kaasa ei aita), osaliselt võõrkeelset väljendumist (mis sisulise põhjendatuse puudumisel on märk kirjutaja poolharitlusest), palju enesekeskset lobisevat redundatsi ja vähe sotsiaalset vastutustunnet. Stiilsust või tsiviliseeritud debatti, mida Kaur Kender oma intervjuudes on tähtsana rõhutanud, on seal vähevõitu. Sellistelt noortelt autoritelt just palju ei oota, pigem sooviks neile olulist elukogemuse lisandumist ja suurt õppimistahet Sirpi seni toimetanud inimestelt. Kahjuks ei pruugi sellist võimalust enam tekkida, kui toimetus inimestest tühjaks jääb - ning seega väheneb ka võimalus, et uuenenud meeskond suudab oma lugejaid positiivselt üllatada. Taas üks kultuurikatkestus järjepidevust nii oluliseks hindavas Eestis.
Jaan Kross meenutas kord, et rahvasuu pani naeruks Eesti NSV hümni sõnu "Töös huuga tehas, vili nurmel vooga, sirp lõika, alasile haamer löö". Neid hääldati murdeliselt, tähenduses "töö suuga tehakse". Kurb, aga kunagi naeruks pandu on tänases Eestis normiks kujunenud. Ka kultuurielus, ka sotsialismisümboliks kujunenud auväärse põllutööriista nimelise kultuurilehe skandaali puhul. Võidab see, kes alfaisase inimahvi kombel rohkem ja valjemalt suud pruukida mõistab ning endale rinnale taob. Iseasi, kas võidab ka lõplikult...
Praegu laineid lööval Sirbi teemal on minu jaoks veel üks lisaaspekt - aastail 2002 - 2003 olin AS Perioodika ja SA Kultuurileht nõukogu liige. Muide, rahandusministeeriumi esindajana. Koos Paul-Eerik Rummo, Galina Tamme ja Reet Weidebaumiga otsustasime tookord mõndagi:
- mitte kinnitada ettepanekut ajakirja Teater. Muusika. Kino tegevuse lõpetamiseks (kuigi sellele jagus üha vähem lugejaid), vaid aidata kaasa selle turunduse parandamisele (see sai ametisse asunud Marika Rohde üheks tööülesandeks).
- konkursi tulemusena valida uueks TeMuKi peatoimetajaks noor ja aktiivne teatrikriitik Madis Kolk.
- konkursi tulemusena valida uueks AS Perioodika tegevjuhiks Toomas Väljataga.
Koostöös Väljatagaga sai võetud juba ka suund AS Perioodika ja SA Kultuurileht ühendamisele, mis sai peagi teoks.
Ühtegi neist otsustest pole olnud põhjust pärast kahetseda.
Kui Tiit Hennoste küsis avalikult, "mis juhtus Toomas Väljatagaga?" (Postimees 17.11.2013) ja väitis, et viimane "läks peast segi", sekundeeris Valle-Sten Maiste, et Väljataga valetab ja on selgrootu (Postimees 16.11.2013). Tegelikult on Toomas Väljataga, kes riigi kultuuriajakirjanduse väljaaandmist on juhtinud juba üle 11 aasta, seekordses väga delikaatses olukorras tegutsenud minu meelest korrektselt. Tema esitatud Sirbi peatoimetaja (kt) otsimise kronoloogiale ei olnud vastuväiteid ega korrektuure ühelgi osapoolel. Pärast ilmunud intervjuusid (ERR AK 19.11, Postimees 20.11 ja Eesti Päevaleht 20.11) eristus tema roll tema rahastaja ehk kultuuriministri positsioonist. Ta pole vilepuhuja, kuid teab, et tema ausaksjäämine võib kätte anda argumente nii minister Langile kui viimase vastastele. Loomeliidud võiks minu meelest Toomast toetada, see roll pole lihtne.
SA Kultuurilehe nõukogu esimees Urmas Klaas on ennast minister Langist distantseerinud, öeldes, et ega me vennad ole, ent samas üritanud asjasse segada president Ilvese (Postimees 19.11). Teatriliidu juht Ain Lutsepp tõi ministri kohtumisel loomeliitudega 20.11 üheselt probleemina välja loomeliitude usalduse puudumise kultuuriministeeriumi vastu. Minister Lang oli temaga nõus, et Sirbiga juhtunu paistab inetu välja, aga kordas ka oma nägemust toimunu kohta (vt ka Postimees 19.11). Kuid see ei veennud loomeliitude eestkõnelejana toiminud Karl Martin Sinijärve, kes oli ju varem Langi üks olulisemaid usaldusisikuid. Lauale jäi kolm ettepanekut: korraldada kiirelt uus peatometaja konkurss, laiendada Kultuurilehe nõukogu loomeliitude osas esinduslikumaks ja astuda ametist tagasi usalduskrediidi ammendumise pärast. Kokku on saanud kriitiline mass neid inimesi, kes arvavad, et minister Lang on kultuurielu juhtides olnud otsekui kits kärneriks ja jätab endast maha raielangi, mis demonstreerib temale omast näiliselt resoluutset tegutsemisvalmidust, ent tegelikult kontseptuaalset segadust. Ja liiga vähe on neid, kes sooviksid sellele tuliselt vastu vaielda.
Kultuuriministril on praegu liitlaste defitsiit. Vaieldamatust verbaalsest võimekusest hoolimata on ta üksi jäämas. Kuna ministeeriumi töötajaskond on viimastel aegadel väga palju vahetunud, ei ole tal tugevat seljatagust ka endale alluvast ametkonnast. Oluliseks saab nüüd Reformierakonna positsioon, kas Langi ollakse valmis ohverdama. Peaminister Ansip võttis oma vastustega Riigikogu infotunnis sisuliselt väikese ajapikenduse. Aga seda ei pruugita ka väga kinkida, juhul, kui koalitsioonipartner IRL soovib sel teemal näidata oma eristumist, ning läheb kaasa sotside algatatud umbusaldamisega. Minister Langil on esmakordselt tekkimas tõsine oht, et ta peab ametist loobuma. Juhul, kui ta liitlasi juurde ei leia ja samas jätab kasutamata ise õigeaegse tagasiastumisega ohje hoida ja agendat kehtestada, võivad tema poliitilise karjääri paremad päevad olla möödas ka koduerakonna poolt vaadates.
Miks just Sirbiga toimunu on niikaugele viinud, on ju minister Langil ennegi vastalisi olnud? Vastus väga lihtne - varem on temaga vastakutti sattunud üks või teine valdkond või institutsioon. Ent nüüd on tegu kultuuritegelasi ühendava inforuumiga, mille suhtes on loomeliidud, kelle häälekandja Sirp on kaua olnud, eriliselt tundlikud. Sirp tundub paljudele see viimane kants, mille kaitsmiseks koondutakse.
Loomulikult on selle taga ka eksistentsiaalsed hirmud eesti kultuuri säilimise pärast. Neid, kes selliseid hirme isiklikult jagavad, vihastaski professor Lotmani seisukoht, et eesti kultuuri viib Sirbi skandaal kokkuvõttes edasi (Postimees 19.11). Siinjuures aga juhiks tähelepanu, et Lotman lähtub oma argumentatsioonis mitte niivõrd oma poja seisukohtadest, vaid arusaamadest Eesti kõige kogenuma semiootikuna hirmu teemadel. Tema seisukohtade ajaline perspektiiv on teine, oluliselt pikaajalisem. Ta lihtsalt ei reprodutseeri neid hirme, mis kohati tunduvad olevat kodumaise kultuurikoodi pärisosa ja seetõttu nii armsad, nii omased.
Lotman-noorema seisukohtade sisu (Postimees 19.11) on mõneski osas vaieldav, aga tema argumentatsiooni vorm on vähemalt intelligentsem kui paljud teised kummalise nimega rühmituse "Za Um" liikmete kirjutised. Seal kohtab palju sihilikku ropendamist (mis kunstilise kujundi tekkele kuidagi kaasa ei aita), osaliselt võõrkeelset väljendumist (mis sisulise põhjendatuse puudumisel on märk kirjutaja poolharitlusest), palju enesekeskset lobisevat redundatsi ja vähe sotsiaalset vastutustunnet. Stiilsust või tsiviliseeritud debatti, mida Kaur Kender oma intervjuudes on tähtsana rõhutanud, on seal vähevõitu. Sellistelt noortelt autoritelt just palju ei oota, pigem sooviks neile olulist elukogemuse lisandumist ja suurt õppimistahet Sirpi seni toimetanud inimestelt. Kahjuks ei pruugi sellist võimalust enam tekkida, kui toimetus inimestest tühjaks jääb - ning seega väheneb ka võimalus, et uuenenud meeskond suudab oma lugejaid positiivselt üllatada. Taas üks kultuurikatkestus järjepidevust nii oluliseks hindavas Eestis.
Jaan Kross meenutas kord, et rahvasuu pani naeruks Eesti NSV hümni sõnu "Töös huuga tehas, vili nurmel vooga, sirp lõika, alasile haamer löö". Neid hääldati murdeliselt, tähenduses "töö suuga tehakse". Kurb, aga kunagi naeruks pandu on tänases Eestis normiks kujunenud. Ka kultuurielus, ka sotsialismisümboliks kujunenud auväärse põllutööriista nimelise kultuurilehe skandaali puhul. Võidab see, kes alfaisase inimahvi kombel rohkem ja valjemalt suud pruukida mõistab ning endale rinnale taob. Iseasi, kas võidab ka lõplikult...
Subscribe to:
Posts (Atom)
