Rahvaarvu visadus ja statistika

Demograafiline vetsupott (Rein Taagepera väljend) ei tööta õnneks nii halastamatult kui statistikud on sageli arvanud. Seetõttu on põhjust loota, et need ennustused, mille kohaselt Eestis on sajandi keskpaigaks sedavõrd vähem inimesi, et majandus enam ei suuda kasvada ja riik toimida, ei pruugi paika pidada. Seda kinnitab pisuke ekskurss rahvaloenduste ajalukku.

Aastal 1922 oli Eesti rahvastik 1 107 059 inimest, aastal 1934 - 1 126 413 inimest. Viimasel sõjaeelsel loendusel 1934 elas Eestis (Tartu rahu järgsetes piirides) 992 520 eestlast, nende osakaal rahvastikus oli 88,2 %. 1937. aastal tõdeti Eesti Statistika kuukirjas, et tulevik on kurb - rahvastiku juurdekasvu osas on Eestist Euroopas tagapool ainult Prantsusmaa ja Austria. Prognoositi, et rahvaarv tõuseb vaid kuni 1945. aastani, seejärel algab aga süveneva raugastumise tõttu rahvaarvu langus, mille tulemusel on aastal 2000 Eesti rahvaarv ainult 861 000 inimest - klausliga, et sündimus ja suremus ei muutu ning et "rahvastiku elus ei teostu midagi erakorralist".

Täna teame, kuivõrd suured vintsutused ootasid Eesti rahvastikku järgneval paaril aastakümnel. Ent ikkagi oli aastal 2000 Eestis 1 370 052 inimest, kellest 930 219 olid eestlased. 2019. aasta alguses olid samad arvandmed vastavalt 1 324 820 ja 907 628. Niisiis on ainuüksi eestlaste arv siiski suurem kui 1937. aastal prognoositud kogu rahvaarv, vahepealsest ajalootraagikast hoolimata.

Viimasel ajal ongi demograafilisi ennustusi korrigeeritud optimistlikumaks. Eesti rahvastikuprognoos kuni aastani 2080 toob välja 4 võimalikku stsenaariumit, millest kaks (nr 2 - kõrgem sündimus ja rändesaldo ning nr 4 - sündimus taastetasemel) näevad ette rahvaarvu püsimise praegusel tasemel, kergelt üle 1,3 miljoni. Põhistsenaarium (nr 1) näeb ette rahvaarvu vähenemise veidi alla 1,2 miljoni. Kõige skeptilisem stsenaarium (nr 3 - madalam sündimus ja suremus, ränne tasakaalus) näeb ette rahvaarvu vähenemise ca 900 000 inimeseni. Üldjoontes on trend ikka sama - rahvastik väheneb ja vananeb. Enim mõjutab rahvaarvu sündimus, mille mõju on küll aeglane, kuid kindel - toetab rahvastiku loomulikku taastumist ja tagab seetõttu jätkusuutlikkuse.

Värskeim lugemine Statistikaameti analüütikutelt: Mis saab homme?

Vaimsest tervisest, mitmel moel

(Mitte ainult) Eesti ühiskonnas on saanud moel või teisel läbivaks arutelude teemaks vaimne tervis. Ilmselt on ka põhjust - sellega seotud hädad tunduvad olevat suurim pudelikael ka SKP-ga mõõdetava isikliku ja üldise heaolu kasvatamisel. Stress ja depressioon oma erinevates avaldumisvormides on pigem juba "uus normaalsus" kui silmajääv erand.

Kadi Viigi artikkel "Mina, mina, mina: mindfulness kui egoistlik praktika" (err.ee 15.01.2019) jäi silma oma avarapilgulise lähenemisega. Artiklist jääb kõlama ka nutikas selgitus maailmapoliitikas süvenevale populismilainele: Donald Trumpi presidendiks saamine on USA valijate kollektiivse ärevushäire tulemus - ja ühtlasi globaalse ärevuspuhangu põhjustaja.

Kunagiste doktoriõpingute ajal tegelesin minagi kollektiivsete hirmude teemaga. Et neid hirme meil jagub, tõestab kasvõi Eesti Ekspressi 20.11.2019 ülevaade viimase kümnendi hirmudest Eestis. Sestpeale olen veendunud, et kui 20. sajandi mentaliteeti kujundas ja kirjeldas Sigmund Freud oma järjest täiustuvate teooriatega üksikindiviidi tasandil, siis 21. sajandil peame üha enam keskenduma meid mõjutavate baasemotsioonide mõistmisele ja ohjes hoidmisele kollektiivsel tasandil.

Vaimse tervise hoidmine saab olema järjest suurem kuluartikkel nii üksikisikutele kui riikidele. Nagu ikka, üht mõjuvat võluvitsa seejuures ei ole, vaja on erinevaid meetmeid laial skaalal, millest iga inimgrupp või indiviid saab valida omale sobiliku ja kõige mõjusamalt toimiva kombinatsiooni. Väga olulisel kohal on seejuures meediatarbimine - millises koguses, kui tihti ja milliseid kanaleid pruukides kujundab igaüks oma arusaama maailmast. Üle doseerida on lihtne, nii poliitikud kui reklaamiandjad püüavad oma sihtgruppe hoida samasuguses püsivas ärevusseisundis, mis on omane värskelt armunutele ning mis pole just kõige jätkusuutlikum olemise viis. Püsiv armumisseisund tegevat ju ka püsivalt rumalaks (vt Siim Pauklin, "Armastuse fenomen teadlase pilguga", Sirp 03.11.2019)

Mulle on sümpaatne selline tasakaalustatud lähenemine, mille edendamiseks on ellu kutsutud brittide BBC, soomlaste YLE ja meie ERR - kindlasti mitte alati õnnestunult, kuid siiski oma ideaalidele selles hektilises maailmas truuks jääda püüdes. Järjest enam killustuvas ja polariseeruvas maailmas kujundab igaühe isiklikku meediapilti aga üha rohkem ja kõige erinevamaid kildkondlikke kanaleid, mille ellujäämise selitab aeg. Eestis on selliste näideteks Tegelikkuse KesKus, edasi.org, Uued Uudised ja Objektiiv. Viimane sarnane silmajäänud näide on lugejakiri.ee (vt nt artiklit "Mart Helme hädas: mul hakkavad ideed otsa saama, kuidas sellest valitsusest välja saada"), mis ilmselt lähtub oma tegevuses Toomas Hendrik Ilvese soovitusest ebasümpaatsele poliitikale vastata avaliku naeruvääristamisega ("Rohelise särgiga mees", Eesti Ekspress 13.11.2019). Tulenevalt iga inimese poliitilistest tõekspidamistest on hinnangud sellisele huumorile ilmselt erinevad. Aga oma žanri kaanoneid järgiv poliitiline satiir on kindlasti parem mistahes vihakõnest.

Hea meel on näha, et kiirelt edeneb ka selline teaduslik mõte, mis vaimse tervise lahendamise probleemidele saab võmalikult praktilisel kujul abiks olla. Ilmekas näide olgu siinkohal Tartu Ülikoolis kaitstud Dagmar Narussoni doktoritöö, mis annab nõu, kuidas vaimse tervise probleemidest personaalse taastumise protsessis üle saada  (vt doktoritöö refereeringut err.ee portaalis),

Think global, act local. Peep Lassmann on aastaid kõnelenud veenvalt sellest, et Eesti muusikahariduses tuleb üles leida kõik talendid - sest meid on vähe ja meie vastutus on suur: just edu muusikamaailmas kujundab jätkuvalt Eesti identiteeti. Kui noored anded on leitud, tuleb neid ka hoida ja küpseks kasvatada, et ühegi tundliku noore natuuri lootustandev tee ei katkeks, muuhulgas ka vaimse tervise tagasilöökide tõttu.  Loodavas ühendkoolis saab olema ametis täistööajaga psühholoog. Tema töö saab olema väga kaalukas ja seepärast on hea, kui talle abiks jagub nii majasiseseid kui -väliseid kaasamõtlejaid ja -tegutsejaid.

Muusika on aastasadade jooksul väljendanud armurõõme ja leevendanud armupiinu. Nüüdsel globaalse ärevuse ajastul saab muusikal olema kindlasti oluline roll pingete leevendaja ja maailma mõtestajana. Muusikaharidusel on oluline roll laste kognitiivsete oskuste parandamisel (vt Hollandi teadlaste uurimust). Muusikal on kanda vastutus. Kandkem seda uhkuse ja väärikusega!

Muusikaelu juhid vastakuti

Harva juhtub seda, et mõni riigile kuuluva asutuse tippjuht avaldab mõtteid nii, nagu need tal pähe tulevad. Liiatigi veel kirjalikul kujul. Enamasti on enesetsensuur ikkagi niipalju tugev, et takistab vahetu reageeringu avalikkuse ette jõudmist.

Jüri Leiten, kes aastast 2010 on Eesti Kontserdi direktor, teeb seekord erandi ja avaldab Delfis 06.11.2018 arvamust. Selles on Jüril õigus, et Estonia kontserdisaali omanik ja rendileandja on Rahvusooper Estonia, mistõttu maestro Neeme Järvi arvamusavaldus ( Delfi 04.11.2018). Iseasi on muidugi, kas just sellise tooni ja reljeefsusega peaks ühe asutuse juht pöörduma avalikult teise samas majas tegutseva asutuse juhi poole. Samas pole ka Järvi hellitanud, pidades Eesti Kontserti olemasolu mõttekust  kaheldavaks.

Lugejal, kes pole nende asutuste tööga kursis, on muidugi lõbustav lugeda, kuidas pada sõimab katelt, Leiten vs Järvi. Värvikuse pealt ju kokku ei hoita. Aga Eesti muusikaelu juhtimise tõsiseltvõetavusele see küll hästi ei mõju (nagu ka segadused Eesti Kontserdi direktori valimisel, Randjärv vs EK nõukogu vs Kultuuriministeerium). Seepärast soovin kõigile asjaosalistele pealehakkamist, et omavahel kokku saada ja need jutud selgeks rääkida ilma avalikkust mängu toomata. Põhjuse selleks võiks anda kasvõi asjaolu, et suvega 2019 saab täis Rahvusooper Estonia peadirektori järjekordne ametiaeg.

Teema, et ERSO tunneb end allüürniku rollis vaese saunikuna, on aastatetagune, samade ettepanekutega (kontserdisaal ERSO-le) on lisaks praegusele juhile Kristjan Hallikule (05.11.2018) varem välja tulnud ka Andres Siitan, kui too oli ERSO direktor.

Selle kõige taustal soovitan lugeda maestro Eri Klasi artiklit 27.12.2007 Postimehes "Rahvusooperi koht on kesklinnas". Selles on retsept kõigi murede lahendamiseks. Praeguse Estonia maja sisehoov tuleks täis ehitada, et saada muuhulgas ERSOle vajalikud lavatagused ruumid. Arhitekt Peep Jänesel on selleks joonised juba aastaid ootamas. RAM saaks niimoodi tagasi oma ajaloolise proovisaali, mis praegu on antud ERSO-le kasutada. Eelkõige aga tuleks Pärnu mnt poolsesse külge rajada multifunktsionaalne saal, kus oleks ruumi nii ballettidele, orkestritele kui ooperile-operetile.

Mis teha, et äsja sai Estonia maja tagune park just uuendatud. Kuid selle plaaniga tuleks siiski edasi minna just nüüd, koos Pärnu mnt ümberkujundamisega. Võtmeroll selles protsessis on kindlasti Rahvusooper Estonia peadirektoril ja tema veendumusel - kas on realistlikum täiendada olemasolevat hoonestust või püüda rajada täiesti uut teatrimaja täiesti uude kohta?

Igatahes osatakse praegu Eestis ehitada ka kultuuriobjekte, millega on kõik rahul ning kus sisu ja vorm toimivad maailma tipptasemel harmoonias (vt Peeter Pere: Kellasalu juhtum). Ning ka siis, kui süvamuusika elab läbi dramaatilisi muudatusi ühiskondlikes väärtushinnangutes, on selle keskel võimalik hoida pea külmana ja rääkida muudatustest ilma naabreid solvamata ning akadeemilist tooni ja väärikust säilitades (vt Tony Woodcock: klassikalise muusika maailm vajab teatud sorti vapustust).

In memoriam Venno Laul (1938-2018)

Venno Laul oli ühtaegu tõsine töömees ning südamlik ja naljahimuline pereisa. Nõudlik eeskätt iseenda ja seejärel ka teiste suhtes. Keerulistes olukordades ühtaegu aus ja sirgjooneline ning samas õiglane ja mõista püüdev. Tema karmivõitu lapsepõlv kujundas temas välja need veendunud väärtushinnangud, millele ta jäi alati truuks. Seepärast oli ta ka kolleegina usaldusväärne ning juhina kindlakäeline ja eeskuju andev. Õppejõuna oli ta tähelepanelik suunaja, kes andis õpilastele võimaluse oma teed leida. Koorijuhina oli ta tugev liider, kes oskas oma lauljaid hoida ja arendada.  Saatus kinkis talle imelise abikaasa ja kokkuhoidva pere, kes oli alati tema kindel tagala. Sel toel suutis ta saavutada ülimalt täisväärtuslikuma elu ning ära teha mitme mehe jagu elutööd.

Mitte ilmaasjata ei räägitud Venno Laulu poistekoorist aastakümneid kui „lordikasvatuse taimelavast“ – kasvukeskkonnast, kus poistest kujundatakse euroopaliku kasvatusega härrasmehed. Seda isegi nõukoguliku režiimi tingimustes, mis pigem püüdis ju massinimesi voolida.

Tema juhitud poistekoorist käis läbi neljakohaline arv mehehakatisi. Suur osa neist on muusikas või teistes kultuurivaldkondades, aga ka muudel elualadel olulistes rollides, mõjutamas Eesti elu. Veelgi enam on neid, kes on puudutatud tema sädelevast energiast laululaval lauldes. Kõigile neile lauljatele ning kõigile oma kasteelistele andis Venno Laul kogu oma olekuga julgust ja lootust. Tema töö pedagoogina, koori- ja koolijuhina on ilmekas tõestus, kuivõrd suur võib olla üksikisiku roll ühiskonnas (kasvõi oma kõrgkooli tulevikuplaanide eest võideldes) ja kui tähtis on õpetaja suunav mõju oma õpilastele.

Mind kutsuti Venno Laulu poistekoori 6-aastasena. Sealtpeale kuni tänaseni on ta olnud minu jaoks kõige olulisem eeskuju ja auväärne Õpetaja. Ta oli mu suunaja esmalt puhkpillide ja seejärel koorijuhtimise juurde ning muusikamaitse kujundaja. Tema käe all sain töötada poistekoori administraatorina ja õppida viis kõrgkooliaastat dirigeerimist. Hiljem tegutsesime juba kollegiaalsel tasandil, kui meid sidusid sarnased maailmavaatelised tõekspidamised, intervjuud telesaadetele  ja arutelud klaverivabriku edendamiseks. Palusin tema väärt nõuandeid nii tööks enda kooriga kui ise koolijuhi ametisse asudes. Tal jagus alati nii minu kui teiste jaoks aega ja hoolivust.

Venno Laulu elutöö kannab vilja ning tema eeskuju toimib oma järjekindlal moel põlvest põlve tuhandetes Eestimaa kodudes.

Puhka rahus, kallis Õpetaja!

Uue õppeaasta alguseks

Praegu levib näoraamatus selline meem: soovida õpetajatele ja õpilastele õnne uue kooliaasta alguse puhul on sama, kui soovida hobustele õnne künnitööde alustamisel. Teravmeelne, aga mitte tingimata täpne.


Hobused on ilusad ja tublid loomad ning miks ei võiks neile ka ühe või teise olulise töö alguses õnne soovida - kulub neilegi ära! Ja traditsiooniliselt on künnitöö olnud ju eestlastel au sees. Seega ei ole õnnestunud kujund, kui sellise võrdlusega püüda midagi halvustada või naeruvääristada.


Aga üks oluline erinevus on minu meelest subjektsuses-objektsuses. Hobused on oma peremehe käes objektid, kes sunnitakse vajalikule tööle. Õpetajad ja õpilased eeldatavasti on subjektid ehk peavad ise ka oluliseks seda, mida tulevad kooli tegema. Isegi siis, kui aeg-ajalt tuleb õpetajatel järjepidevuse hoidmiseks kasutada sundi.


Üks oluline küsimus on, kas koolirõõm on ikka olemas?  Mõnu uute teadmiste omandamisest (või õpetajate puhul edasiandmisest) ja isiklikust arengust omaseks saanud inimeste keskel ja loodetavasti ka õppimisele inspireerivas keskkonnas. Olen seda ise tundnud ja olen ka kõrvalt näinud ning usun, et tänapäeval leidub seda rohkemgi kui 30 aastat tagasi. Ning nii peabki olema.


Nelja aasta pärast, 1. septembril 2022 on uus koolimaja Tallinnas aadressil Pärnu mnt 59 valmis, et edaspidi teenida umbes 700 õpilast ja 300 töötajat (kellest kõige olulisemad on mõistagi õpetajad) ning laiemalt kogu Eesti muusika- ja tantsukultuuri.


Uues koolis saavad edasi areneda tänaste koolide parimad traditsioonid. See kool saab olema vääriline õigusjärglane Otsa-kooli, Balletikooli ja Muusikakeskkooli väärikale ajaloole ja parimatele püüdlustele. Järgneva nelja aasta jooksul ootab ees palju tööd, aga mägede taga see aeg enam ei ole. Seepärast jagan teiega pisukest pilti sellest, milline umbes saab välja nägema koolimaja fassaad Pärnu maantee poolt.


Tegusat ja rõõmsat uut kooliaastat kõigile Teile, Otsa-kooli, Balletikooli ja Muusikakeskkooli õpilased ja õpetajad!

Kutseõppe korraldus muutumas

Kõigil, kes huvituvad loodava ühendkooli teemast, tasub tähelepanuga lugeda ERRi põhjalikku uudist 28.08.2018: "Kutseõppes kaob riiklik koolitustellimus". Lisaks RKT-le kadumisele on kutseõppeasutuse seaduse muutmise sisuks ka koolide vastutuse ja õiguste suurenemine õppekavade avamisel ja täiendõppe andmisel. Muusika ja tantsu alasele kutseõppele on need positiivsed uudised. Ühendkool saab olema Eestis üks esimesi hariduskeskusi, milles ühendatakse põhikooli- ja gümnaasiumiõpe, kutseõpe ja täiendõpe.


Alati on kasulik, kui on võtta info algallikad. Kutseõppeasutuse seaduse muudatuste eelnõu ja seletuskirja teksti leiavad huvilised SIIT.

Lammutustööd lõppenud

Seninägematult palaval suvel on ühendkooli ehitustandril toimunud järgnev:


- Endise ühiselamu lammutustööd on lõpetatud, keldrikorruse auk on täidetud ja pinnas tasandatud. Sinna saaks varsti teha ajutise parkla, mille korraldamine on maaomaniku (RKAS) pädevuses.


- Krundi tagumises servas alustati arheoloogilisi kaevamisi, mis etteoodatult tõid välja luustikud. Kuid üllatuslikult pole need seotud umbes aastail 1400-1760 naabruses asuval Võllamäel tegutsenud Tallinna avaliku hukkamispaigaga. Tegu on hoopis Rootsi aja lõpust pärit garnisoni kalmistuga. Vt Delfi 26.07.2018. Loodetavasti on võimalik kaevetööd lõpetada ikkagi ajagraafiku järgselt.


- Tellija ehk HTM kinnitas eskiisprojekti. Viimases etapis tegime mitmeid muudatusi. Senisest parema lahenduse said salvestusstuudio, õpilaste garderoob ja külastajate garderoob, raamatukogu, WC-d ja rekreatsiooniala koolihoone kõrval. Nüüd algab arhitektidel töö detailidega.


Praeguse ajakava kohaselt saab koolihoone enam-vähem valmis mitte enne kui jõuludeks 2021.