"Vabaduse laul" 20.08

20. augustil Lauluväljakul toimunud kontsert "Vabaduse laul" (http://www.20.ee/) on saanud laialt kõneaineks. Kõlab nii kiitust kui laitust. Inimesed küsivad: mida arvab muusikanõunik? Vastan avalikult.

Kõigepealt: kindlasti oli see vägev ettevõtmine - mis tähendab nii suurt hulka esinejaid, tihedat kava, rohkearvulist publikut ja kindlasti ka suurt maksumust, mis enamjaolt oli tõesti pärit riigi ja Tallinn 2011 rahakotist. Olen nõus Koit Toomega, kes väitis (Postimees 24.08), et "kontserti reklaamiti pikka aega, info esinejate kohta oli avalik ning teada oli, et sündmus saab olema selle korraldajate nägu". Seetõttu arvan, et kõlanud etteheited korraldajatele pole olnud olulisel määral õigustatud, kuna korraldajad realiseerisid selle, mida nad kõige paremini oskavad - nimelt suurejoonelise kontserdi, mille žanriline skaala oli küllaltki lai, aga jäi siiski seotuks muusika n-ö "kergema" poolega. Selline valik oli ka selgelt kommunikeeritud.

Juhul, kui produtsendiks oleks kutsutud Aet Maatee või Aivar Mäe, oleks tulemuseks olnud kindlasti teistsugune massiüritus. Produtsent Helen Sildna on viidanud põhjendatult, et iga kuulaja arvamus kontserdi kohta sõltub tema ootustest (ERR 22.08.2011).

Väga kiidan Tallinna Kammerorkestri kaasamist, mis oluliselt rikastas ettevõtmise kõlapilti. Suurepärane orkester, head seaded. Soovitan suurkontsertide korraldajatele neid edaspidigi appi kutsuda.

Ise jäin kogu ettevõtmist vaatama telerist ega kiirustanud kohale (ega kogenud petetud ootusi) just selle pärast, et leidsin kava ja esinejate valiku põhjal enne üritust, et kunagistelt öölaulupidudelt tuttava ühtehoidmistunde tekitamist ei ole see kontsert endale põhieesmärgiks seadnud. Kas oleks siiski võinud? Jah - Eesti ühislaulmise limiit ei saanud minu arvates noorte laulupeoga kindlasti selleks aastaks täis. Eelkõige just noorema põlvkonna peale mõeldes oli ootus paljudel tõesti tuntavalt tugev, et üheskoos laulda just NEID LAULE ja just NENDE ESINEJATE eestvedamisel. Kaks korda samasse jõkke astuda ei saa, aga ikkagi oleks lastele tahtnud pakkuda JUST SEL PÄEVAL võimalikult lähedast osaluskogemust nendele muusikalistele ja sotsiaalsetele emotsioonidele, mida 20 aastat tagasi ise sai kogetud. Sellised hetked, mida Kerli pakkus koos Rein Rannapiga, oleks selle keskel uuendusliku ja värske täiendusena olnud ikka omal kohal.


Seekord ühtehoidmisrituaali ei toimunud, aga aset leidnud suurejooneline kontsert pakkus kindlasti esmaklassilise kogemuse kõigile esinenud muusikutele ja mitmeid meeleolukaid hetki ka väga paljudele kuulajatele. Seda kõike ei saa alahinnata. Ning õppetunde edaspidiste massiürituste korraldamiseks ja publiku ootuste jälgimiseks korraldustöö algusfaasis ilmselt samuti.