Muusikaelu juhid vastakuti

Harva juhtub seda, et mõni riigile kuuluva asutuse tippjuht avaldab mõtteid nii, nagu need tal pähe tulevad. Liiatigi veel kirjalikul kujul. Enamasti on enesetsensuur ikkagi niipalju tugev, et takistab vahetu reageeringu avalikkuse ette jõudmist.

Jüri Leiten, kes aastast 2010 on Eesti Kontserdi direktor, teeb seekord erandi ja avaldab Delfis 06.11.2018 arvamust. Selles on Jüril õigus, et Estonia kontserdisaali omanik ja rendileandja on Rahvusooper Estonia, mistõttu maestro Neeme Järvi arvamusavaldus ( Delfi 04.11.2018). Iseasi on muidugi, kas just sellise tooni ja reljeefsusega peaks ühe asutuse juht pöörduma avalikult teise samas majas tegutseva asutuse juhi poole. Samas pole ka Järvi hellitanud, pidades Eesti Kontserti olemasolu mõttekust  kaheldavaks.

Lugejal, kes pole nende asutuste tööga kursis, on muidugi lõbustav lugeda, kuidas pada sõimab katelt, Leiten vs Järvi. Värvikuse pealt ju kokku ei hoita. Aga Eesti muusikaelu juhtimise tõsiseltvõetavusele see küll hästi ei mõju (nagu ka segadused Eesti Kontserdi direktori valimisel, Randjärv vs EK nõukogu vs Kultuuriministeerium). Seepärast soovin kõigile asjaosalistele pealehakkamist, et omavahel kokku saada ja need jutud selgeks rääkida ilma avalikkust mängu toomata. Põhjuse selleks võiks anda kasvõi asjaolu, et suvega 2019 saab täis Rahvusooper Estonia peadirektori järjekordne ametiaeg.

Teema, et ERSO tunneb end allüürniku rollis vaese saunikuna, on aastatetagune, samade ettepanekutega (kontserdisaal ERSO-le) on lisaks praegusele juhile Kristjan Hallikule (05.11.2018) varem välja tulnud ka Andres Siitan, kui too oli ERSO direktor.

Selle kõige taustal soovitan lugeda maestro Eri Klasi artiklit 27.12.2007 Postimehes "Rahvusooperi koht on kesklinnas". Selles on retsept kõigi murede lahendamiseks. Praeguse Estonia maja sisehoov tuleks täis ehitada, et saada muuhulgas ERSOle vajalikud lavatagused ruumid. Arhitekt Peep Jänesel on selleks joonised juba aastaid ootamas. RAM saaks niimoodi tagasi oma ajaloolise proovisaali, mis praegu on antud ERSO-le kasutada. Eelkõige aga tuleks Pärnu mnt poolsesse külge rajada multifunktsionaalne saal, kus oleks ruumi nii ballettidele, orkestritele kui ooperile-operetile.

Mis teha, et äsja sai Estonia maja tagune park just uuendatud. Kuid selle plaaniga tuleks siiski edasi minna just nüüd, koos Pärnu mnt ümberkujundamisega. Võtmeroll selles protsessis on kindlasti Rahvusooper Estonia peadirektoril ja tema veendumusel - kas on realistlikum täiendada olemasolevat hoonestust või püüda rajada täiesti uut teatrimaja täiesti uude kohta?

Igatahes osatakse praegu Eestis ehitada ka kultuuriobjekte, millega on kõik rahul ning kus sisu ja vorm toimivad maailma tipptasemel harmoonias (vt Peeter Pere: Kellasalu juhtum). Ning ka siis, kui süvamuusika elab läbi dramaatilisi muudatusi ühiskondlikes väärtushinnangutes, on selle keskel võimalik hoida pea külmana ja rääkida muudatustest ilma naabreid solvamata ning akadeemilist tooni ja väärikust säilitades (vt Tony Woodcock: klassikalise muusika maailm vajab teatud sorti vapustust).