Demograafiline vetsupott (Rein Taagepera väljend) ei tööta õnneks nii halastamatult kui statistikud on sageli arvanud. Seetõttu on põhjust loota, et need ennustused, mille kohaselt Eestis on sajandi keskpaigaks sedavõrd vähem inimesi, et majandus enam ei suuda kasvada ja riik toimida, ei pruugi paika pidada. Seda kinnitab pisuke ekskurss rahvaloenduste ajalukku.
Aastal 1922 oli Eesti rahvastik 1 107 059 inimest, aastal 1934 - 1 126 413 inimest. Viimasel sõjaeelsel loendusel 1934 elas Eestis (Tartu rahu järgsetes piirides) 992 520 eestlast, nende osakaal rahvastikus oli 88,2 %. 1937. aastal tõdeti Eesti Statistika kuukirjas, et tulevik on kurb - rahvastiku juurdekasvu osas on Eestist Euroopas tagapool ainult Prantsusmaa ja Austria. Prognoositi, et rahvaarv tõuseb vaid kuni 1945. aastani, seejärel algab aga süveneva raugastumise tõttu rahvaarvu langus, mille tulemusel on aastal 2000 Eesti rahvaarv ainult 861 000 inimest - klausliga, et sündimus ja suremus ei muutu ning et "rahvastiku elus ei teostu midagi erakorralist".
Täna teame, kuivõrd suured vintsutused ootasid Eesti rahvastikku järgneval paaril aastakümnel. Ent ikkagi oli aastal 2000 Eestis 1 370 052 inimest, kellest 930 219 olid eestlased. 2019. aasta alguses olid samad arvandmed vastavalt 1 324 820 ja 907 628. Niisiis on ainuüksi eestlaste arv siiski suurem kui 1937. aastal prognoositud kogu rahvaarv, vahepealsest ajalootraagikast hoolimata.
Viimasel ajal ongi demograafilisi ennustusi korrigeeritud optimistlikumaks. Eesti rahvastikuprognoos kuni aastani 2080 toob välja 4 võimalikku stsenaariumit, millest kaks (nr 2 - kõrgem sündimus ja rändesaldo ning nr 4 - sündimus taastetasemel) näevad ette rahvaarvu püsimise praegusel tasemel, kergelt üle 1,3 miljoni. Põhistsenaarium (nr 1) näeb ette rahvaarvu vähenemise veidi alla 1,2 miljoni. Kõige skeptilisem stsenaarium (nr 3 - madalam sündimus ja suremus, ränne tasakaalus) näeb ette rahvaarvu vähenemise ca 900 000 inimeseni. Üldjoontes on trend ikka sama - rahvastik väheneb ja vananeb. Enim mõjutab rahvaarvu sündimus, mille mõju on küll aeglane, kuid kindel - toetab rahvastiku loomulikku taastumist ja tagab seetõttu jätkusuutlikkuse.
Värskeim lugemine Statistikaameti analüütikutelt: Mis saab homme?
Sunday 22 December 2019
Wednesday 20 November 2019
Vaimsest tervisest, mitmel moel
(Mitte ainult) Eesti ühiskonnas on saanud moel või teisel läbivaks arutelude teemaks vaimne tervis. Ilmselt on ka põhjust - sellega seotud hädad tunduvad olevat suurim pudelikael ka SKP-ga mõõdetava isikliku ja üldise heaolu kasvatamisel. Stress ja depressioon oma erinevates avaldumisvormides on pigem juba "uus normaalsus" kui silmajääv erand.
Kadi Viigi artikkel "Mina, mina, mina: mindfulness kui egoistlik praktika" (err.ee 15.01.2019) jäi silma oma avarapilgulise lähenemisega. Artiklist jääb kõlama ka nutikas selgitus maailmapoliitikas süvenevale populismilainele: Donald Trumpi presidendiks saamine on USA valijate kollektiivse ärevushäire tulemus - ja ühtlasi globaalse ärevuspuhangu põhjustaja.
Kunagiste doktoriõpingute ajal tegelesin minagi kollektiivsete hirmude teemaga. Et neid hirme meil jagub, tõestab kasvõi Eesti Ekspressi 20.11.2019 ülevaade viimase kümnendi hirmudest Eestis. Sestpeale olen veendunud, et kui 20. sajandi mentaliteeti kujundas ja kirjeldas Sigmund Freud oma järjest täiustuvate teooriatega üksikindiviidi tasandil, siis 21. sajandil peame üha enam keskenduma meid mõjutavate baasemotsioonide mõistmisele ja ohjes hoidmisele kollektiivsel tasandil.
Vaimse tervise hoidmine saab olema järjest suurem kuluartikkel nii üksikisikutele kui riikidele. Nagu ikka, üht mõjuvat võluvitsa seejuures ei ole, vaja on erinevaid meetmeid laial skaalal, millest iga inimgrupp või indiviid saab valida omale sobiliku ja kõige mõjusamalt toimiva kombinatsiooni. Väga olulisel kohal on seejuures meediatarbimine - millises koguses, kui tihti ja milliseid kanaleid pruukides kujundab igaüks oma arusaama maailmast. Üle doseerida on lihtne, nii poliitikud kui reklaamiandjad püüavad oma sihtgruppe hoida samasuguses püsivas ärevusseisundis, mis on omane värskelt armunutele ning mis pole just kõige jätkusuutlikum olemise viis. Püsiv armumisseisund tegevat ju ka püsivalt rumalaks (vt Siim Pauklin, "Armastuse fenomen teadlase pilguga", Sirp 03.11.2019)
Mulle on sümpaatne selline tasakaalustatud lähenemine, mille edendamiseks on ellu kutsutud brittide BBC, soomlaste YLE ja meie ERR - kindlasti mitte alati õnnestunult, kuid siiski oma ideaalidele selles hektilises maailmas truuks jääda püüdes. Järjest enam killustuvas ja polariseeruvas maailmas kujundab igaühe isiklikku meediapilti aga üha rohkem ja kõige erinevamaid kildkondlikke kanaleid, mille ellujäämise selitab aeg. Eestis on selliste näideteks Tegelikkuse KesKus, edasi.org, Uued Uudised ja Objektiiv. Viimane sarnane silmajäänud näide on lugejakiri.ee (vt nt artiklit "Mart Helme hädas: mul hakkavad ideed otsa saama, kuidas sellest valitsusest välja saada"), mis ilmselt lähtub oma tegevuses Toomas Hendrik Ilvese soovitusest ebasümpaatsele poliitikale vastata avaliku naeruvääristamisega ("Rohelise särgiga mees", Eesti Ekspress 13.11.2019). Tulenevalt iga inimese poliitilistest tõekspidamistest on hinnangud sellisele huumorile ilmselt erinevad. Aga oma žanri kaanoneid järgiv poliitiline satiir on kindlasti parem mistahes vihakõnest.
Hea meel on näha, et kiirelt edeneb ka selline teaduslik mõte, mis vaimse tervise lahendamise probleemidele saab võmalikult praktilisel kujul abiks olla. Ilmekas näide olgu siinkohal Tartu Ülikoolis kaitstud Dagmar Narussoni doktoritöö, mis annab nõu, kuidas vaimse tervise probleemidest personaalse taastumise protsessis üle saada (vt doktoritöö refereeringut err.ee portaalis),
Think global, act local. Peep Lassmann on aastaid kõnelenud veenvalt sellest, et Eesti muusikahariduses tuleb üles leida kõik talendid - sest meid on vähe ja meie vastutus on suur: just edu muusikamaailmas kujundab jätkuvalt Eesti identiteeti. Kui noored anded on leitud, tuleb neid ka hoida ja küpseks kasvatada, et ühegi tundliku noore natuuri lootustandev tee ei katkeks, muuhulgas ka vaimse tervise tagasilöökide tõttu. Loodavas ühendkoolis saab olema ametis täistööajaga psühholoog. Tema töö saab olema väga kaalukas ja seepärast on hea, kui talle abiks jagub nii majasiseseid kui -väliseid kaasamõtlejaid ja -tegutsejaid.
Muusika on aastasadade jooksul väljendanud armurõõme ja leevendanud armupiinu. Nüüdsel globaalse ärevuse ajastul saab muusikal olema kindlasti oluline roll pingete leevendaja ja maailma mõtestajana. Muusikaharidusel on oluline roll laste kognitiivsete oskuste parandamisel (vt Hollandi teadlaste uurimust). Muusikal on kanda vastutus. Kandkem seda uhkuse ja väärikusega!
Kadi Viigi artikkel "Mina, mina, mina: mindfulness kui egoistlik praktika" (err.ee 15.01.2019) jäi silma oma avarapilgulise lähenemisega. Artiklist jääb kõlama ka nutikas selgitus maailmapoliitikas süvenevale populismilainele: Donald Trumpi presidendiks saamine on USA valijate kollektiivse ärevushäire tulemus - ja ühtlasi globaalse ärevuspuhangu põhjustaja.
Kunagiste doktoriõpingute ajal tegelesin minagi kollektiivsete hirmude teemaga. Et neid hirme meil jagub, tõestab kasvõi Eesti Ekspressi 20.11.2019 ülevaade viimase kümnendi hirmudest Eestis. Sestpeale olen veendunud, et kui 20. sajandi mentaliteeti kujundas ja kirjeldas Sigmund Freud oma järjest täiustuvate teooriatega üksikindiviidi tasandil, siis 21. sajandil peame üha enam keskenduma meid mõjutavate baasemotsioonide mõistmisele ja ohjes hoidmisele kollektiivsel tasandil.
Vaimse tervise hoidmine saab olema järjest suurem kuluartikkel nii üksikisikutele kui riikidele. Nagu ikka, üht mõjuvat võluvitsa seejuures ei ole, vaja on erinevaid meetmeid laial skaalal, millest iga inimgrupp või indiviid saab valida omale sobiliku ja kõige mõjusamalt toimiva kombinatsiooni. Väga olulisel kohal on seejuures meediatarbimine - millises koguses, kui tihti ja milliseid kanaleid pruukides kujundab igaüks oma arusaama maailmast. Üle doseerida on lihtne, nii poliitikud kui reklaamiandjad püüavad oma sihtgruppe hoida samasuguses püsivas ärevusseisundis, mis on omane värskelt armunutele ning mis pole just kõige jätkusuutlikum olemise viis. Püsiv armumisseisund tegevat ju ka püsivalt rumalaks (vt Siim Pauklin, "Armastuse fenomen teadlase pilguga", Sirp 03.11.2019)
Mulle on sümpaatne selline tasakaalustatud lähenemine, mille edendamiseks on ellu kutsutud brittide BBC, soomlaste YLE ja meie ERR - kindlasti mitte alati õnnestunult, kuid siiski oma ideaalidele selles hektilises maailmas truuks jääda püüdes. Järjest enam killustuvas ja polariseeruvas maailmas kujundab igaühe isiklikku meediapilti aga üha rohkem ja kõige erinevamaid kildkondlikke kanaleid, mille ellujäämise selitab aeg. Eestis on selliste näideteks Tegelikkuse KesKus, edasi.org, Uued Uudised ja Objektiiv. Viimane sarnane silmajäänud näide on lugejakiri.ee (vt nt artiklit "Mart Helme hädas: mul hakkavad ideed otsa saama, kuidas sellest valitsusest välja saada"), mis ilmselt lähtub oma tegevuses Toomas Hendrik Ilvese soovitusest ebasümpaatsele poliitikale vastata avaliku naeruvääristamisega ("Rohelise särgiga mees", Eesti Ekspress 13.11.2019). Tulenevalt iga inimese poliitilistest tõekspidamistest on hinnangud sellisele huumorile ilmselt erinevad. Aga oma žanri kaanoneid järgiv poliitiline satiir on kindlasti parem mistahes vihakõnest.
Hea meel on näha, et kiirelt edeneb ka selline teaduslik mõte, mis vaimse tervise lahendamise probleemidele saab võmalikult praktilisel kujul abiks olla. Ilmekas näide olgu siinkohal Tartu Ülikoolis kaitstud Dagmar Narussoni doktoritöö, mis annab nõu, kuidas vaimse tervise probleemidest personaalse taastumise protsessis üle saada (vt doktoritöö refereeringut err.ee portaalis),
Think global, act local. Peep Lassmann on aastaid kõnelenud veenvalt sellest, et Eesti muusikahariduses tuleb üles leida kõik talendid - sest meid on vähe ja meie vastutus on suur: just edu muusikamaailmas kujundab jätkuvalt Eesti identiteeti. Kui noored anded on leitud, tuleb neid ka hoida ja küpseks kasvatada, et ühegi tundliku noore natuuri lootustandev tee ei katkeks, muuhulgas ka vaimse tervise tagasilöökide tõttu. Loodavas ühendkoolis saab olema ametis täistööajaga psühholoog. Tema töö saab olema väga kaalukas ja seepärast on hea, kui talle abiks jagub nii majasiseseid kui -väliseid kaasamõtlejaid ja -tegutsejaid.
Muusika on aastasadade jooksul väljendanud armurõõme ja leevendanud armupiinu. Nüüdsel globaalse ärevuse ajastul saab muusikal olema kindlasti oluline roll pingete leevendaja ja maailma mõtestajana. Muusikaharidusel on oluline roll laste kognitiivsete oskuste parandamisel (vt Hollandi teadlaste uurimust). Muusikal on kanda vastutus. Kandkem seda uhkuse ja väärikusega!
Subscribe to:
Posts (Atom)
