Hobused on ilusad ja tublid loomad ning miks ei võiks neile ka ühe või teise olulise töö alguses õnne soovida - kulub neilegi ära! Ja traditsiooniliselt on künnitöö olnud ju eestlastel au sees. Seega ei ole õnnestunud kujund, kui sellise võrdlusega püüda midagi halvustada või naeruvääristada.
Aga üks oluline erinevus on minu meelest subjektsuses-objektsuses. Hobused on oma peremehe käes objektid, kes sunnitakse vajalikule tööle. Õpetajad ja õpilased eeldatavasti on subjektid ehk peavad ise ka oluliseks seda, mida tulevad kooli tegema. Isegi siis, kui aeg-ajalt tuleb õpetajatel järjepidevuse hoidmiseks kasutada sundi.
Üks oluline küsimus on, kas koolirõõm on ikka olemas? Mõnu uute teadmiste omandamisest (või õpetajate puhul edasiandmisest) ja isiklikust arengust omaseks saanud inimeste keskel ja loodetavasti ka õppimisele inspireerivas keskkonnas. Olen seda ise tundnud ja olen ka kõrvalt näinud ning usun, et tänapäeval leidub seda rohkemgi kui 30 aastat tagasi. Ning nii peabki olema.
Nelja aasta pärast, 1. septembril 2022 on uus koolimaja Tallinnas aadressil Pärnu mnt 59 valmis, et edaspidi teenida umbes 700 õpilast ja 300 töötajat (kellest kõige olulisemad on mõistagi õpetajad) ning laiemalt kogu Eesti muusika- ja tantsukultuuri.
Uues koolis saavad edasi areneda tänaste koolide parimad traditsioonid. See kool saab olema vääriline õigusjärglane Otsa-kooli, Balletikooli ja Muusikakeskkooli väärikale ajaloole ja parimatele püüdlustele. Järgneva nelja aasta jooksul ootab ees palju tööd, aga mägede taga see aeg enam ei ole. Seepärast jagan teiega pisukest pilti sellest, milline umbes saab välja nägema koolimaja fassaad Pärnu maantee poolt.
Tegusat ja rõõmsat uut kooliaastat kõigile Teile, Otsa-kooli, Balletikooli ja Muusikakeskkooli õpilased ja õpetajad!
