Head
orkestrimuusika sõbrad,
Oma
viimases ülesastumises muusikanõunikuna rõhutaksin kindlat veendumust, et just
eesti muusika ja muusikud on see vägev jõuallikas, mis aitab Eestit suuremaks
teha. Ja nii on see olnud alati. Kui mõnikord on meie kultuuriloos arvatud, et enne
rahvuslikku ärkamisaega oligi vaid sajandeid orjapõlve vintsutustest kaebavat
regilaulu, siis tegelikult oskasid meie esivanemad ka pilli mängida. Ning nad tegid
seda mõnuga üheskoos – ammu enne Väägvere pasunakoori loomist 1839. aastal.
Eestlased
musitseerisid orkestrites juba siis, kui neil polnud isegi mingeid
kodanikuõigusi. 1783. aastal Virumaal asutatud Voka mõisa talupoegade kapelli
lugu tõestab ilmekalt, et muusika andis vabaduse ka kõige otsesemas tähenduses,
sest orkestrandid vabastati pärisorjusest aastaid enne tsaar Aleksander I
talurahvaseadust. Samasuguste orkestrite tegutsemine on Karl Leinuse sõnul
teada ka näiteks Põltsamaalt, Matsalust, Kolgast, Virtsust ja Liigvallast.
Järelikult oli eestlaste musikaalsus ilmselge ning ei väljendunud ainult
iidsete traditsioonidega regilaulus, vaid ka rohkem Lääne-Euroopa poolt
pärinevate mõjutustega muusikalises keeles.
Tallinn
pidas hansalinnana oma palgal linnamuusikuid juba 15. sajandil. Veel enam – kui
1560. aastal pühitsesid talupojad ametisse oma viimase sõjapealiku kohuseid
täitnud vanema, keda kutsuti kuningaks, tehti seda paljude kõlavate torupillide
saatel. Siinkohal olgu lisatud, et „Kalevipojas“ kirja pandud kuningate
valimise traditsioon eksisteeris Eestis reaalselt vähemalt 600 aastat. Niisiis
on mu sõnum teile – kui olud on vähegi võimaldanud, on eestlased alati osanud
ennast ise valitseda ja kindlasti seejuures ka pilli mängida. Meil on põhjust
oma juurte üle uhked ja väärikad olla ka muusikutena, sest need juured ulatuvad
sügavamale kui kirjalikud allikad suudavad enamasti tõendada – ning toidavad
meie kultuuri ka tulevikus.
No comments:
Post a Comment