Bioloogia valdkonnas sündinud teadustöid tutvustav teadusajakiri "Proceedings of the Royal Society B" on korduvalt toonud avalikkuse ette ka põnevaid uuringuid seoses muusikaga, vt siit.
Nüüd on seal ilmunud tähelepanuväärne artikkel (nagu teavitab ka teadus.err.ee uudis), mis tõestab, et rahvaste muusikasse aastatuhandete jooksul ladestunud mustrid on võrreldavad DNA-ga ning muusikasse ladestunud iidsed fragmendid võimaldavad teha järeldusi populatsioonide liikumiste ja arengu kohta viimase 6000 aasta jooksul.
Artikkel "Correlations in the population structure of music, genes and language" on valminud Kanada McMasteri ülikooli teadlaste rühmatööna ning käsitleb 220 Taiwani saarel salvestatud rahvalaulu.
Olen veendunud, et vähemalt sama põnev uurimisallikas oleks ka eesti rahvalaulud. Vanema regilaulu aastatuhandete jooksul ladestunud kihistus võimaldab minna mööda rahvast korduvalt tabanud kultuurikatkestustest ning räägiks meile meist endist ammu ununenud lugusid, mida praegu õhtumaise tsivilisatsiooni loojangul, oleks selle väikese, ent iidvana etnose edaspidiseks arenemiseks väga vaja. Nii et see on mitte ainult bioloogia ja muusikapsüühika, vaid ka rahvusliku ideoloogia teema. Ja huvitavaid kulturoloogilisi järeldusi võimaldaks ka selle arhailise ladestuse kõrvutamine uuema rahvalauluga selle erinevates ilmingutes viimase paari sajandi jooksul.
Friday, 22 November 2013
Wednesday, 20 November 2013
Töö suuga tehass'. Sirp siriseb-käriseb
Alustasin seda blogi 2009 Kultuuriministeeriumi ametnikuna, nüüd vaatan Saarineni maja juba poolteist aastat kaugelt. Ent kultuuriteemadele kaasa elan ikka.
Praegu laineid lööval Sirbi teemal on minu jaoks veel üks lisaaspekt - aastail 2002 - 2003 olin AS Perioodika ja SA Kultuurileht nõukogu liige. Muide, rahandusministeeriumi esindajana. Koos Paul-Eerik Rummo, Galina Tamme ja Reet Weidebaumiga otsustasime tookord mõndagi:
- mitte kinnitada ettepanekut ajakirja Teater. Muusika. Kino tegevuse lõpetamiseks (kuigi sellele jagus üha vähem lugejaid), vaid aidata kaasa selle turunduse parandamisele (see sai ametisse asunud Marika Rohde üheks tööülesandeks).
- konkursi tulemusena valida uueks TeMuKi peatoimetajaks noor ja aktiivne teatrikriitik Madis Kolk.
- konkursi tulemusena valida uueks AS Perioodika tegevjuhiks Toomas Väljataga.
Koostöös Väljatagaga sai võetud juba ka suund AS Perioodika ja SA Kultuurileht ühendamisele, mis sai peagi teoks.
Ühtegi neist otsustest pole olnud põhjust pärast kahetseda.
Kui Tiit Hennoste küsis avalikult, "mis juhtus Toomas Väljatagaga?" (Postimees 17.11.2013) ja väitis, et viimane "läks peast segi", sekundeeris Valle-Sten Maiste, et Väljataga valetab ja on selgrootu (Postimees 16.11.2013). Tegelikult on Toomas Väljataga, kes riigi kultuuriajakirjanduse väljaaandmist on juhtinud juba üle 11 aasta, seekordses väga delikaatses olukorras tegutsenud minu meelest korrektselt. Tema esitatud Sirbi peatoimetaja (kt) otsimise kronoloogiale ei olnud vastuväiteid ega korrektuure ühelgi osapoolel. Pärast ilmunud intervjuusid (ERR AK 19.11, Postimees 20.11 ja Eesti Päevaleht 20.11) eristus tema roll tema rahastaja ehk kultuuriministri positsioonist. Ta pole vilepuhuja, kuid teab, et tema ausaksjäämine võib kätte anda argumente nii minister Langile kui viimase vastastele. Loomeliidud võiks minu meelest Toomast toetada, see roll pole lihtne.
SA Kultuurilehe nõukogu esimees Urmas Klaas on ennast minister Langist distantseerinud, öeldes, et ega me vennad ole, ent samas üritanud asjasse segada president Ilvese (Postimees 19.11). Teatriliidu juht Ain Lutsepp tõi ministri kohtumisel loomeliitudega 20.11 üheselt probleemina välja loomeliitude usalduse puudumise kultuuriministeeriumi vastu. Minister Lang oli temaga nõus, et Sirbiga juhtunu paistab inetu välja, aga kordas ka oma nägemust toimunu kohta (vt ka Postimees 19.11). Kuid see ei veennud loomeliitude eestkõnelejana toiminud Karl Martin Sinijärve, kes oli ju varem Langi üks olulisemaid usaldusisikuid. Lauale jäi kolm ettepanekut: korraldada kiirelt uus peatometaja konkurss, laiendada Kultuurilehe nõukogu loomeliitude osas esinduslikumaks ja astuda ametist tagasi usalduskrediidi ammendumise pärast. Kokku on saanud kriitiline mass neid inimesi, kes arvavad, et minister Lang on kultuurielu juhtides olnud otsekui kits kärneriks ja jätab endast maha raielangi, mis demonstreerib temale omast näiliselt resoluutset tegutsemisvalmidust, ent tegelikult kontseptuaalset segadust. Ja liiga vähe on neid, kes sooviksid sellele tuliselt vastu vaielda.
Kultuuriministril on praegu liitlaste defitsiit. Vaieldamatust verbaalsest võimekusest hoolimata on ta üksi jäämas. Kuna ministeeriumi töötajaskond on viimastel aegadel väga palju vahetunud, ei ole tal tugevat seljatagust ka endale alluvast ametkonnast. Oluliseks saab nüüd Reformierakonna positsioon, kas Langi ollakse valmis ohverdama. Peaminister Ansip võttis oma vastustega Riigikogu infotunnis sisuliselt väikese ajapikenduse. Aga seda ei pruugita ka väga kinkida, juhul, kui koalitsioonipartner IRL soovib sel teemal näidata oma eristumist, ning läheb kaasa sotside algatatud umbusaldamisega. Minister Langil on esmakordselt tekkimas tõsine oht, et ta peab ametist loobuma. Juhul, kui ta liitlasi juurde ei leia ja samas jätab kasutamata ise õigeaegse tagasiastumisega ohje hoida ja agendat kehtestada, võivad tema poliitilise karjääri paremad päevad olla möödas ka koduerakonna poolt vaadates.
Miks just Sirbiga toimunu on niikaugele viinud, on ju minister Langil ennegi vastalisi olnud? Vastus väga lihtne - varem on temaga vastakutti sattunud üks või teine valdkond või institutsioon. Ent nüüd on tegu kultuuritegelasi ühendava inforuumiga, mille suhtes on loomeliidud, kelle häälekandja Sirp on kaua olnud, eriliselt tundlikud. Sirp tundub paljudele see viimane kants, mille kaitsmiseks koondutakse.
Loomulikult on selle taga ka eksistentsiaalsed hirmud eesti kultuuri säilimise pärast. Neid, kes selliseid hirme isiklikult jagavad, vihastaski professor Lotmani seisukoht, et eesti kultuuri viib Sirbi skandaal kokkuvõttes edasi (Postimees 19.11). Siinjuures aga juhiks tähelepanu, et Lotman lähtub oma argumentatsioonis mitte niivõrd oma poja seisukohtadest, vaid arusaamadest Eesti kõige kogenuma semiootikuna hirmu teemadel. Tema seisukohtade ajaline perspektiiv on teine, oluliselt pikaajalisem. Ta lihtsalt ei reprodutseeri neid hirme, mis kohati tunduvad olevat kodumaise kultuurikoodi pärisosa ja seetõttu nii armsad, nii omased.
Lotman-noorema seisukohtade sisu (Postimees 19.11) on mõneski osas vaieldav, aga tema argumentatsiooni vorm on vähemalt intelligentsem kui paljud teised kummalise nimega rühmituse "Za Um" liikmete kirjutised. Seal kohtab palju sihilikku ropendamist (mis kunstilise kujundi tekkele kuidagi kaasa ei aita), osaliselt võõrkeelset väljendumist (mis sisulise põhjendatuse puudumisel on märk kirjutaja poolharitlusest), palju enesekeskset lobisevat redundatsi ja vähe sotsiaalset vastutustunnet. Stiilsust või tsiviliseeritud debatti, mida Kaur Kender oma intervjuudes on tähtsana rõhutanud, on seal vähevõitu. Sellistelt noortelt autoritelt just palju ei oota, pigem sooviks neile olulist elukogemuse lisandumist ja suurt õppimistahet Sirpi seni toimetanud inimestelt. Kahjuks ei pruugi sellist võimalust enam tekkida, kui toimetus inimestest tühjaks jääb - ning seega väheneb ka võimalus, et uuenenud meeskond suudab oma lugejaid positiivselt üllatada. Taas üks kultuurikatkestus järjepidevust nii oluliseks hindavas Eestis.
Jaan Kross meenutas kord, et rahvasuu pani naeruks Eesti NSV hümni sõnu "Töös huuga tehas, vili nurmel vooga, sirp lõika, alasile haamer löö". Neid hääldati murdeliselt, tähenduses "töö suuga tehakse". Kurb, aga kunagi naeruks pandu on tänases Eestis normiks kujunenud. Ka kultuurielus, ka sotsialismisümboliks kujunenud auväärse põllutööriista nimelise kultuurilehe skandaali puhul. Võidab see, kes alfaisase inimahvi kombel rohkem ja valjemalt suud pruukida mõistab ning endale rinnale taob. Iseasi, kas võidab ka lõplikult...
Praegu laineid lööval Sirbi teemal on minu jaoks veel üks lisaaspekt - aastail 2002 - 2003 olin AS Perioodika ja SA Kultuurileht nõukogu liige. Muide, rahandusministeeriumi esindajana. Koos Paul-Eerik Rummo, Galina Tamme ja Reet Weidebaumiga otsustasime tookord mõndagi:
- mitte kinnitada ettepanekut ajakirja Teater. Muusika. Kino tegevuse lõpetamiseks (kuigi sellele jagus üha vähem lugejaid), vaid aidata kaasa selle turunduse parandamisele (see sai ametisse asunud Marika Rohde üheks tööülesandeks).
- konkursi tulemusena valida uueks TeMuKi peatoimetajaks noor ja aktiivne teatrikriitik Madis Kolk.
- konkursi tulemusena valida uueks AS Perioodika tegevjuhiks Toomas Väljataga.
Koostöös Väljatagaga sai võetud juba ka suund AS Perioodika ja SA Kultuurileht ühendamisele, mis sai peagi teoks.
Ühtegi neist otsustest pole olnud põhjust pärast kahetseda.
Kui Tiit Hennoste küsis avalikult, "mis juhtus Toomas Väljatagaga?" (Postimees 17.11.2013) ja väitis, et viimane "läks peast segi", sekundeeris Valle-Sten Maiste, et Väljataga valetab ja on selgrootu (Postimees 16.11.2013). Tegelikult on Toomas Väljataga, kes riigi kultuuriajakirjanduse väljaaandmist on juhtinud juba üle 11 aasta, seekordses väga delikaatses olukorras tegutsenud minu meelest korrektselt. Tema esitatud Sirbi peatoimetaja (kt) otsimise kronoloogiale ei olnud vastuväiteid ega korrektuure ühelgi osapoolel. Pärast ilmunud intervjuusid (ERR AK 19.11, Postimees 20.11 ja Eesti Päevaleht 20.11) eristus tema roll tema rahastaja ehk kultuuriministri positsioonist. Ta pole vilepuhuja, kuid teab, et tema ausaksjäämine võib kätte anda argumente nii minister Langile kui viimase vastastele. Loomeliidud võiks minu meelest Toomast toetada, see roll pole lihtne.
SA Kultuurilehe nõukogu esimees Urmas Klaas on ennast minister Langist distantseerinud, öeldes, et ega me vennad ole, ent samas üritanud asjasse segada president Ilvese (Postimees 19.11). Teatriliidu juht Ain Lutsepp tõi ministri kohtumisel loomeliitudega 20.11 üheselt probleemina välja loomeliitude usalduse puudumise kultuuriministeeriumi vastu. Minister Lang oli temaga nõus, et Sirbiga juhtunu paistab inetu välja, aga kordas ka oma nägemust toimunu kohta (vt ka Postimees 19.11). Kuid see ei veennud loomeliitude eestkõnelejana toiminud Karl Martin Sinijärve, kes oli ju varem Langi üks olulisemaid usaldusisikuid. Lauale jäi kolm ettepanekut: korraldada kiirelt uus peatometaja konkurss, laiendada Kultuurilehe nõukogu loomeliitude osas esinduslikumaks ja astuda ametist tagasi usalduskrediidi ammendumise pärast. Kokku on saanud kriitiline mass neid inimesi, kes arvavad, et minister Lang on kultuurielu juhtides olnud otsekui kits kärneriks ja jätab endast maha raielangi, mis demonstreerib temale omast näiliselt resoluutset tegutsemisvalmidust, ent tegelikult kontseptuaalset segadust. Ja liiga vähe on neid, kes sooviksid sellele tuliselt vastu vaielda.
Kultuuriministril on praegu liitlaste defitsiit. Vaieldamatust verbaalsest võimekusest hoolimata on ta üksi jäämas. Kuna ministeeriumi töötajaskond on viimastel aegadel väga palju vahetunud, ei ole tal tugevat seljatagust ka endale alluvast ametkonnast. Oluliseks saab nüüd Reformierakonna positsioon, kas Langi ollakse valmis ohverdama. Peaminister Ansip võttis oma vastustega Riigikogu infotunnis sisuliselt väikese ajapikenduse. Aga seda ei pruugita ka väga kinkida, juhul, kui koalitsioonipartner IRL soovib sel teemal näidata oma eristumist, ning läheb kaasa sotside algatatud umbusaldamisega. Minister Langil on esmakordselt tekkimas tõsine oht, et ta peab ametist loobuma. Juhul, kui ta liitlasi juurde ei leia ja samas jätab kasutamata ise õigeaegse tagasiastumisega ohje hoida ja agendat kehtestada, võivad tema poliitilise karjääri paremad päevad olla möödas ka koduerakonna poolt vaadates.
Miks just Sirbiga toimunu on niikaugele viinud, on ju minister Langil ennegi vastalisi olnud? Vastus väga lihtne - varem on temaga vastakutti sattunud üks või teine valdkond või institutsioon. Ent nüüd on tegu kultuuritegelasi ühendava inforuumiga, mille suhtes on loomeliidud, kelle häälekandja Sirp on kaua olnud, eriliselt tundlikud. Sirp tundub paljudele see viimane kants, mille kaitsmiseks koondutakse.
Loomulikult on selle taga ka eksistentsiaalsed hirmud eesti kultuuri säilimise pärast. Neid, kes selliseid hirme isiklikult jagavad, vihastaski professor Lotmani seisukoht, et eesti kultuuri viib Sirbi skandaal kokkuvõttes edasi (Postimees 19.11). Siinjuures aga juhiks tähelepanu, et Lotman lähtub oma argumentatsioonis mitte niivõrd oma poja seisukohtadest, vaid arusaamadest Eesti kõige kogenuma semiootikuna hirmu teemadel. Tema seisukohtade ajaline perspektiiv on teine, oluliselt pikaajalisem. Ta lihtsalt ei reprodutseeri neid hirme, mis kohati tunduvad olevat kodumaise kultuurikoodi pärisosa ja seetõttu nii armsad, nii omased.
Lotman-noorema seisukohtade sisu (Postimees 19.11) on mõneski osas vaieldav, aga tema argumentatsiooni vorm on vähemalt intelligentsem kui paljud teised kummalise nimega rühmituse "Za Um" liikmete kirjutised. Seal kohtab palju sihilikku ropendamist (mis kunstilise kujundi tekkele kuidagi kaasa ei aita), osaliselt võõrkeelset väljendumist (mis sisulise põhjendatuse puudumisel on märk kirjutaja poolharitlusest), palju enesekeskset lobisevat redundatsi ja vähe sotsiaalset vastutustunnet. Stiilsust või tsiviliseeritud debatti, mida Kaur Kender oma intervjuudes on tähtsana rõhutanud, on seal vähevõitu. Sellistelt noortelt autoritelt just palju ei oota, pigem sooviks neile olulist elukogemuse lisandumist ja suurt õppimistahet Sirpi seni toimetanud inimestelt. Kahjuks ei pruugi sellist võimalust enam tekkida, kui toimetus inimestest tühjaks jääb - ning seega väheneb ka võimalus, et uuenenud meeskond suudab oma lugejaid positiivselt üllatada. Taas üks kultuurikatkestus järjepidevust nii oluliseks hindavas Eestis.
Jaan Kross meenutas kord, et rahvasuu pani naeruks Eesti NSV hümni sõnu "Töös huuga tehas, vili nurmel vooga, sirp lõika, alasile haamer löö". Neid hääldati murdeliselt, tähenduses "töö suuga tehakse". Kurb, aga kunagi naeruks pandu on tänases Eestis normiks kujunenud. Ka kultuurielus, ka sotsialismisümboliks kujunenud auväärse põllutööriista nimelise kultuurilehe skandaali puhul. Võidab see, kes alfaisase inimahvi kombel rohkem ja valjemalt suud pruukida mõistab ning endale rinnale taob. Iseasi, kas võidab ka lõplikult...
Subscribe to:
Posts (Atom)
