Estland ist hoffnungsfrei. Endlösung: FinEstLand?

Pidupäevakõne on paratamatult propagandistlik akt ja kompromisside jada. Selleks, et sõnumid selgelt välja joonistuks, tuleb seniseid ja tulevasi arenguprotsesse manada kuulajate vaimusilma lihtsustatult, võimalikult lineaarsel kujul. Sellise kõne koostamisel on sageli suurem küsimus mitte see, mida rääkida, vaid see, mida rääkimata jätta.

President Ilvese kõne vabariigi aastapäeva tähistamisel Pärnus 24.02.2014 oli tähelepanuväärne. Nii räägitu kui rääkimata jäetu poolest. Riigipea oli võtnud end vabamaks poliitkõne kammitsaist. Kuid siiski pidi ta arvestama nii enda 24h kestvate ametikohustuste kui kõne formaadi raamidega. Teemad, mida üks aastapäevakõne puudutab, on sageli seotud keeruliste paradoksidega. Eriti veel sellisel puhul, kui kõne põhisõnumiks on seatud paradigma muutust kuulutav lause "Mis toond on meid siia, see enam edasi ei vii." President Ilves suudaks kaheldamatult tippanalüütikuna selliseid paradokse sõnastada, kuid peab need jätma ootama - ühesemalt mõistetavuse huvides - avaldamist akadeemilisemal kujul, pärast poliitikukarjääri lõppu.

Nõnda võibki presidendi kõne erinevaid mõtteid kõrvuti asetades tuvastada vastuoksusi, mis loomulikult pole kõne pidajale üllatus. Toogem välja neist olulisim. Riigipea otsis oma kõnes viise, kuidas säilitada peale vabaduse ka kestlikkust. Ent samas tähendas tema kõne leppimist seni valitsevate demograafiliste suundumustega. Puudusid üleskutsed, et tugevdada enamate laste sünniks vajalikku sotsiaalset turvatunnet. Polnud ka manitsusi, et kui me lähiajal sellega piisavalt ei tegele, siis ...

Presidendi aastapäevakõne fikseeris lõplikult Eesti sihiseadena kestliku kahanemise. Või teisisõnu väljendudes, väärika väljasuremise. Tsiteerin: "Ainus viis Eesti püsimajäämist ilma massilise sisserändeta kindlustada on töötada kauem." Niisiis, Eesti voolusuund demograafilises vetsupotis tundub tänaseks olema pöördumatult ühene. Leppimine ühe olulisema ja aegadeülesema Eesti kollektiivse hirmuga ongi meie uus normaalsus. Ja Eesti juhid tajuvad otsuseid tehes seda paratamatu mäest alla libisemisena, ent neil pole õigust sellest avameelselt rääkida. Sest rahva lootus paremale homsele on ajast aega olnud Eesti tähtsaim vaimne aare.

Ilves seadis oma kõnes esikohale tervise, hariduse ja julgeoleku - ning neist sõltuvaks nt majanduse, sotsiaalse turvalisuse ja kultuuri. Tegelikult aga sõltuvad need ja teisedki valdkonnad ju sellest, et oleks üldse elementaarne kriitiline mass inimesi, kes üldse ühiskonda ülal hoiavad - ning mitte ainult maksumaksjate ja tarbijatena. Ka tervishoiu ennetussüsteem saab tõhusamalt töötada vaid siis, kui kõnealused ennetajad on füüsiliselt olemas.

Riigipea tutvustas oma rahvale Gordon Moore'i seadust (tõsi, Inteli poolt veidi moonutatud kujul), ent kujutas seda lineaarselt jätkuva protsessina. Samas on seaduse autor (ja mõned teisedki eksperdid) ise selgelt viidanud, et seadusel on piir - Moore'i arvates mikrokiibil asuvate transistoride suuruse vähenemisel aatomtasandile. Ent samamoodi võib piiri seada ka mõni muu piiratud ressurss, näiteks loodusvaradest sõltuv energiaressurss. Ning eraldi võttes Eesti puhul taas kord ka inimressurss, mille defitsiit takistab meid ülemaailmses konkurentsis esile tõusmast sel kombel, nagu president kirjeldab.

"Multiditsiplinaarsusest saab hea töökoha saamise eeldus," sõnas president. Nõustuksin vaid osaliselt. Olen ise mitut valdkonda tudeerinud ja korduvalt ametit vahetanud ning saanud generalistina pidada mitut väärt töökohta. Kuid Eestis on palju tublisid ja haritud inimesi, kes ei leia võimetekohast rakendust või üldse töökohta, kuna tööandjate jaoks on nad lootusetult ülekvalifitseeritud. Loomulikult on see mitmes mõttes rahvusliku ressursi raiskamine ning sunnib esitama valusaid küsimusi muuhulgas (senistel) riikliku koolitustellimuse teemadel. Fakt on, et reaalsel tööjõuturul otsib tööandja enamasti konkreetselt spetsialisti kindlate ja kitsate tööülesannete täitmiseks laiade seoste loomise oskus (eriti selle humanitaarsel kujul) osutub sageli tööprotsessi aeglustavaks piduriks.

Ja lõpuks. President rõhutab, et "arutelu Euroopa Liidu tulevikust peab jõudma igaüheni, olema aus ning vaba hirmudest, narmendunud klišeedest ja eelarvamustest." Hea küll. Arutame siis sedagi, milline võiks Eesti jaoks parimad arenguteed siis, kui Euroopa Liit enam ei tugevne, vaid hakkab lõplikult kiduma. Mis on sel juhul plaan B (ja C)? Kas Läänemeremaade Liit? Või Põhjala Liit?

Ning mis saab, kui Eesti vähenev ja vananev maksumaksjate hulk ei suuda enam iseseisvat riiki koos kõigi kaasaegse ühiskonna funktsioonide täitmisega ülal pidada? Kas siis sõnastame taas noore Konstantin Pätsi unistuse Soome-Eesti konföderatsioonist, mille ta jättis maha ka oma poliitilise testamendina?

Kultuuripoliitikast ja põhialustest

Riigikogu võttis täna, 12.02.2014 vastu "Kultuuripoliitika põhialused aastani 2020". Vähemalt nii väidab Riigikogu pressiteade. Ajakirjandus seda pisikest seika samal päeval ei kajastanud - ehk aga siiski leitakse järgnevatel päevadel, et tegu on kõneväärt teemaga. Õnnitlused kõigile endistele kolleegidele lõpule jõudnud protsessi ja sellega seonduva töövõidu puhul. Olgu aga rõhutatud, et kõige olulisem selle juures on, nagu ikka, mitte lõplik sõnastus, vaid protsess, mis fokusseeris erinevate kultuurivaldkonna koordineerijate mõtted mõneks ajaks pikaajalisemale sihiseadmisele.

Riigi kultuuripoliitika põhialuseid vormiva programmdokumendi "Kultuur 2020" teed parlamenti kirjeldas Jaak Allik Postimehes 15.01.2014 muu hulgas nii: Kui palju erineb praktiline kultuuripoliitika teoreetilisest, näitab tõsiasi, et kõik kultuuriministeeriumi juhid, kes olid otseselt seotud «Põhialuste» väljatöötamisega (minister, kaks asekantslerit ja arenguosakonna juhataja), on nüüdseks ministeeriumist juba lahkunud. Üks mainitutest, Ragnar Siil, on kommenteerinud Alliku lugu sõnadega "päris täpne diagnoos". Kultuuripoliitika teemat lahkas Kaja Kärneri juhitud Vikerraadio Reporteritund 29.01.2014.

Loomevaldkondades on olnud palju solvumist Kultuuriministeeriumi aadressil, et pikalt sõnastatud ettepanekud ja suur eeltöö pole jõudnud loodetud mahus lõppversiooni, mille valitsus kinnitas ja Riigikogusse saatis. Samas on ühtlustav ja lühendav toimetajatöö sel puhul paratamatu. Jäävad muidugi küsimused, kas laps on pesuveega välja visatud ja kas lõppsõnastuse arendamine-parendamine on liigselt kaotanud esmaste ettepanekute konkreetsust. Ragnar Siili määratlus: programmdokument oli kompromiss esmalt iga valdkonna sees, seejärel mitme valdkonna vahel - ja lõpuks ametkondlikus võitluses ministeeriumide vahel. Ning et üksikuna oleks see dokument mõttetu, juurde on vaja rakendusakti. Millises vormis just, on veel lahtine.

Kultuuriminister Urve Tiidus on saanud pärast ametisseasumist avalikkuse tähelepanu alt veidi eemal rahulikult tööd teha ega ole ise ka püünele pürginud. Selles on oluline stiilierinevus võrreldes eelmise ministriga, kes võttis initsiatiivi ise kultuuripoliitikat juhtida ning ei usaldanud arusaama, et kultuur kui dünaamiline väärtuste kogum suudab end teatud raamides autonoomselt juhtida.

........

Lisaks oma senisest tööst väsinud Kultuuriministeeriumi ametnikele (asekantslerid Pärn ja Siil, osakonnajuhataja Jorma Sarv) asutas aasta lõpus oma kohalt tagasi ka senine Tallinna Filharmoonia direktor Marko Lõhmus (kes nüüd asub juhtima Lindakivi kultuurikeskust). On tänuväärt, et ta avas ametist loobumise tagamaid ka avalikult (ERR kultuuriuudised 21.12.2013), viidates puudulikuks muutunud koostööle maestro Eri Klasiga.

Varem on vormiliselt ehk veidi sarnaselt, aga sisu osas erinevalt esinenud avalikkuse ees endine ministeeriumi muusikanõunik Siiri Siimer, kirjeldades eriarvamusi tööandjaga (Delfi 22.06.2013). Mina tema eelkäijana selles ametis eelistasin tööandjale lojaalseks jäädes lahkuda ise, ilma eriarvamusi afišeerimata. Kui minister ja nõunik on milleski erinevatel seisukohtadel, peab lahkuma ikka alluv - eriti, kui ta näeb, et võimalused ülemuse seisukohta mõjutada kahjuks puuduvad. Langi ministriaja lõpuks kogunes neid vaikselt lahkujaid ikka üksjagu, jättes ülemus(t)ele võimaluse oma meeskonda moodustada.

Juhtide tagasiastumiste põhjuseid otsis Igor Garšnek 18.12.2013. 2014. aasta toob kindlasti veel muudatusi kultuuriasutuste juhtide seas. Mida vähem stressitekitavalt need asjaosaliste jaoks toimuvad, seda parem.