Riigikogu võttis täna, 12.02.2014 vastu "Kultuuripoliitika põhialused aastani 2020". Vähemalt nii väidab Riigikogu pressiteade. Ajakirjandus seda pisikest seika samal päeval ei kajastanud - ehk aga siiski leitakse järgnevatel päevadel, et tegu on kõneväärt teemaga. Õnnitlused kõigile endistele kolleegidele lõpule jõudnud protsessi ja sellega seonduva töövõidu puhul. Olgu aga rõhutatud, et kõige olulisem selle juures on, nagu ikka, mitte lõplik sõnastus, vaid protsess, mis fokusseeris erinevate kultuurivaldkonna koordineerijate mõtted mõneks ajaks pikaajalisemale sihiseadmisele.
Riigi kultuuripoliitika põhialuseid vormiva programmdokumendi "Kultuur 2020" teed parlamenti kirjeldas Jaak Allik Postimehes 15.01.2014 muu hulgas nii: Kui palju erineb praktiline kultuuripoliitika teoreetilisest, näitab tõsiasi, et kõik kultuuriministeeriumi juhid, kes olid otseselt seotud «Põhialuste» väljatöötamisega (minister, kaks asekantslerit ja arenguosakonna juhataja), on nüüdseks ministeeriumist juba lahkunud. Üks mainitutest, Ragnar Siil, on kommenteerinud Alliku lugu sõnadega "päris täpne diagnoos". Kultuuripoliitika teemat lahkas Kaja Kärneri juhitud Vikerraadio Reporteritund 29.01.2014.
Loomevaldkondades on olnud palju solvumist Kultuuriministeeriumi aadressil, et pikalt sõnastatud ettepanekud ja suur eeltöö pole jõudnud loodetud mahus lõppversiooni, mille valitsus kinnitas ja Riigikogusse saatis. Samas on ühtlustav ja lühendav toimetajatöö sel puhul paratamatu. Jäävad muidugi küsimused, kas laps on pesuveega välja visatud ja kas lõppsõnastuse arendamine-parendamine on liigselt kaotanud esmaste ettepanekute konkreetsust. Ragnar Siili määratlus: programmdokument oli kompromiss esmalt iga valdkonna sees, seejärel mitme valdkonna vahel - ja lõpuks ametkondlikus võitluses ministeeriumide vahel. Ning et üksikuna oleks see dokument mõttetu, juurde on vaja rakendusakti. Millises vormis just, on veel lahtine.
Kultuuriminister Urve Tiidus on saanud pärast ametisseasumist avalikkuse tähelepanu alt veidi eemal rahulikult tööd teha ega ole ise ka püünele pürginud. Selles on oluline stiilierinevus võrreldes eelmise ministriga, kes võttis initsiatiivi ise kultuuripoliitikat juhtida ning ei usaldanud arusaama, et kultuur kui dünaamiline väärtuste kogum suudab end teatud raamides autonoomselt juhtida.
........
Lisaks oma senisest tööst väsinud Kultuuriministeeriumi ametnikele (asekantslerid Pärn ja Siil, osakonnajuhataja Jorma Sarv) asutas aasta lõpus oma kohalt tagasi ka senine Tallinna Filharmoonia direktor Marko Lõhmus (kes nüüd asub juhtima Lindakivi kultuurikeskust). On tänuväärt, et ta avas ametist loobumise tagamaid ka avalikult (ERR kultuuriuudised 21.12.2013), viidates puudulikuks muutunud koostööle maestro Eri Klasiga.
Varem on vormiliselt ehk veidi sarnaselt, aga sisu osas erinevalt esinenud avalikkuse ees endine ministeeriumi muusikanõunik Siiri Siimer, kirjeldades eriarvamusi tööandjaga (Delfi 22.06.2013). Mina tema eelkäijana selles ametis eelistasin tööandjale lojaalseks jäädes lahkuda ise, ilma eriarvamusi afišeerimata. Kui minister ja nõunik on milleski erinevatel seisukohtadel, peab lahkuma ikka alluv - eriti, kui ta näeb, et võimalused ülemuse seisukohta mõjutada kahjuks puuduvad. Langi ministriaja lõpuks kogunes neid vaikselt lahkujaid ikka üksjagu, jättes ülemus(t)ele võimaluse oma meeskonda moodustada.
Juhtide tagasiastumiste põhjuseid otsis Igor Garšnek 18.12.2013. 2014. aasta toob kindlasti veel muudatusi kultuuriasutuste juhtide seas. Mida vähem stressitekitavalt need asjaosaliste jaoks toimuvad, seda parem.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment