Muusikaelu juhid vastakuti

Harva juhtub seda, et mõni riigile kuuluva asutuse tippjuht avaldab mõtteid nii, nagu need tal pähe tulevad. Liiatigi veel kirjalikul kujul. Enamasti on enesetsensuur ikkagi niipalju tugev, et takistab vahetu reageeringu avalikkuse ette jõudmist.

Jüri Leiten, kes aastast 2010 on Eesti Kontserdi direktor, teeb seekord erandi ja avaldab Delfis 06.11.2018 arvamust. Selles on Jüril õigus, et Estonia kontserdisaali omanik ja rendileandja on Rahvusooper Estonia, mistõttu maestro Neeme Järvi arvamusavaldus ( Delfi 04.11.2018). Iseasi on muidugi, kas just sellise tooni ja reljeefsusega peaks ühe asutuse juht pöörduma avalikult teise samas majas tegutseva asutuse juhi poole. Samas pole ka Järvi hellitanud, pidades Eesti Kontserti olemasolu mõttekust  kaheldavaks.

Lugejal, kes pole nende asutuste tööga kursis, on muidugi lõbustav lugeda, kuidas pada sõimab katelt, Leiten vs Järvi. Värvikuse pealt ju kokku ei hoita. Aga Eesti muusikaelu juhtimise tõsiseltvõetavusele see küll hästi ei mõju (nagu ka segadused Eesti Kontserdi direktori valimisel, Randjärv vs EK nõukogu vs Kultuuriministeerium). Seepärast soovin kõigile asjaosalistele pealehakkamist, et omavahel kokku saada ja need jutud selgeks rääkida ilma avalikkust mängu toomata. Põhjuse selleks võiks anda kasvõi asjaolu, et suvega 2019 saab täis Rahvusooper Estonia peadirektori järjekordne ametiaeg.

Teema, et ERSO tunneb end allüürniku rollis vaese saunikuna, on aastatetagune, samade ettepanekutega (kontserdisaal ERSO-le) on lisaks praegusele juhile Kristjan Hallikule (05.11.2018) varem välja tulnud ka Andres Siitan, kui too oli ERSO direktor.

Selle kõige taustal soovitan lugeda maestro Eri Klasi artiklit 27.12.2007 Postimehes "Rahvusooperi koht on kesklinnas". Selles on retsept kõigi murede lahendamiseks. Praeguse Estonia maja sisehoov tuleks täis ehitada, et saada muuhulgas ERSOle vajalikud lavatagused ruumid. Arhitekt Peep Jänesel on selleks joonised juba aastaid ootamas. RAM saaks niimoodi tagasi oma ajaloolise proovisaali, mis praegu on antud ERSO-le kasutada. Eelkõige aga tuleks Pärnu mnt poolsesse külge rajada multifunktsionaalne saal, kus oleks ruumi nii ballettidele, orkestritele kui ooperile-operetile.

Mis teha, et äsja sai Estonia maja tagune park just uuendatud. Kuid selle plaaniga tuleks siiski edasi minna just nüüd, koos Pärnu mnt ümberkujundamisega. Võtmeroll selles protsessis on kindlasti Rahvusooper Estonia peadirektoril ja tema veendumusel - kas on realistlikum täiendada olemasolevat hoonestust või püüda rajada täiesti uut teatrimaja täiesti uude kohta?

Igatahes osatakse praegu Eestis ehitada ka kultuuriobjekte, millega on kõik rahul ning kus sisu ja vorm toimivad maailma tipptasemel harmoonias (vt Peeter Pere: Kellasalu juhtum). Ning ka siis, kui süvamuusika elab läbi dramaatilisi muudatusi ühiskondlikes väärtushinnangutes, on selle keskel võimalik hoida pea külmana ja rääkida muudatustest ilma naabreid solvamata ning akadeemilist tooni ja väärikust säilitades (vt Tony Woodcock: klassikalise muusika maailm vajab teatud sorti vapustust).

In memoriam Venno Laul (1938-2018)

Venno Laul oli ühtaegu tõsine töömees ning südamlik ja naljahimuline pereisa. Nõudlik eeskätt iseenda ja seejärel ka teiste suhtes. Keerulistes olukordades ühtaegu aus ja sirgjooneline ning samas õiglane ja mõista püüdev. Tema karmivõitu lapsepõlv kujundas temas välja need veendunud väärtushinnangud, millele ta jäi alati truuks. Seepärast oli ta ka kolleegina usaldusväärne ning juhina kindlakäeline ja eeskuju andev. Õppejõuna oli ta tähelepanelik suunaja, kes andis õpilastele võimaluse oma teed leida. Koorijuhina oli ta tugev liider, kes oskas oma lauljaid hoida ja arendada.  Saatus kinkis talle imelise abikaasa ja kokkuhoidva pere, kes oli alati tema kindel tagala. Sel toel suutis ta saavutada ülimalt täisväärtuslikuma elu ning ära teha mitme mehe jagu elutööd.

Mitte ilmaasjata ei räägitud Venno Laulu poistekoorist aastakümneid kui „lordikasvatuse taimelavast“ – kasvukeskkonnast, kus poistest kujundatakse euroopaliku kasvatusega härrasmehed. Seda isegi nõukoguliku režiimi tingimustes, mis pigem püüdis ju massinimesi voolida.

Tema juhitud poistekoorist käis läbi neljakohaline arv mehehakatisi. Suur osa neist on muusikas või teistes kultuurivaldkondades, aga ka muudel elualadel olulistes rollides, mõjutamas Eesti elu. Veelgi enam on neid, kes on puudutatud tema sädelevast energiast laululaval lauldes. Kõigile neile lauljatele ning kõigile oma kasteelistele andis Venno Laul kogu oma olekuga julgust ja lootust. Tema töö pedagoogina, koori- ja koolijuhina on ilmekas tõestus, kuivõrd suur võib olla üksikisiku roll ühiskonnas (kasvõi oma kõrgkooli tulevikuplaanide eest võideldes) ja kui tähtis on õpetaja suunav mõju oma õpilastele.

Mind kutsuti Venno Laulu poistekoori 6-aastasena. Sealtpeale kuni tänaseni on ta olnud minu jaoks kõige olulisem eeskuju ja auväärne Õpetaja. Ta oli mu suunaja esmalt puhkpillide ja seejärel koorijuhtimise juurde ning muusikamaitse kujundaja. Tema käe all sain töötada poistekoori administraatorina ja õppida viis kõrgkooliaastat dirigeerimist. Hiljem tegutsesime juba kollegiaalsel tasandil, kui meid sidusid sarnased maailmavaatelised tõekspidamised, intervjuud telesaadetele  ja arutelud klaverivabriku edendamiseks. Palusin tema väärt nõuandeid nii tööks enda kooriga kui ise koolijuhi ametisse asudes. Tal jagus alati nii minu kui teiste jaoks aega ja hoolivust.

Venno Laulu elutöö kannab vilja ning tema eeskuju toimib oma järjekindlal moel põlvest põlve tuhandetes Eestimaa kodudes.

Puhka rahus, kallis Õpetaja!

Uue õppeaasta alguseks

Praegu levib näoraamatus selline meem: soovida õpetajatele ja õpilastele õnne uue kooliaasta alguse puhul on sama, kui soovida hobustele õnne künnitööde alustamisel. Teravmeelne, aga mitte tingimata täpne.


Hobused on ilusad ja tublid loomad ning miks ei võiks neile ka ühe või teise olulise töö alguses õnne soovida - kulub neilegi ära! Ja traditsiooniliselt on künnitöö olnud ju eestlastel au sees. Seega ei ole õnnestunud kujund, kui sellise võrdlusega püüda midagi halvustada või naeruvääristada.


Aga üks oluline erinevus on minu meelest subjektsuses-objektsuses. Hobused on oma peremehe käes objektid, kes sunnitakse vajalikule tööle. Õpetajad ja õpilased eeldatavasti on subjektid ehk peavad ise ka oluliseks seda, mida tulevad kooli tegema. Isegi siis, kui aeg-ajalt tuleb õpetajatel järjepidevuse hoidmiseks kasutada sundi.


Üks oluline küsimus on, kas koolirõõm on ikka olemas?  Mõnu uute teadmiste omandamisest (või õpetajate puhul edasiandmisest) ja isiklikust arengust omaseks saanud inimeste keskel ja loodetavasti ka õppimisele inspireerivas keskkonnas. Olen seda ise tundnud ja olen ka kõrvalt näinud ning usun, et tänapäeval leidub seda rohkemgi kui 30 aastat tagasi. Ning nii peabki olema.


Nelja aasta pärast, 1. septembril 2022 on uus koolimaja Tallinnas aadressil Pärnu mnt 59 valmis, et edaspidi teenida umbes 700 õpilast ja 300 töötajat (kellest kõige olulisemad on mõistagi õpetajad) ning laiemalt kogu Eesti muusika- ja tantsukultuuri.


Uues koolis saavad edasi areneda tänaste koolide parimad traditsioonid. See kool saab olema vääriline õigusjärglane Otsa-kooli, Balletikooli ja Muusikakeskkooli väärikale ajaloole ja parimatele püüdlustele. Järgneva nelja aasta jooksul ootab ees palju tööd, aga mägede taga see aeg enam ei ole. Seepärast jagan teiega pisukest pilti sellest, milline umbes saab välja nägema koolimaja fassaad Pärnu maantee poolt.


Tegusat ja rõõmsat uut kooliaastat kõigile Teile, Otsa-kooli, Balletikooli ja Muusikakeskkooli õpilased ja õpetajad!

Kutseõppe korraldus muutumas

Kõigil, kes huvituvad loodava ühendkooli teemast, tasub tähelepanuga lugeda ERRi põhjalikku uudist 28.08.2018: "Kutseõppes kaob riiklik koolitustellimus". Lisaks RKT-le kadumisele on kutseõppeasutuse seaduse muutmise sisuks ka koolide vastutuse ja õiguste suurenemine õppekavade avamisel ja täiendõppe andmisel. Muusika ja tantsu alasele kutseõppele on need positiivsed uudised. Ühendkool saab olema Eestis üks esimesi hariduskeskusi, milles ühendatakse põhikooli- ja gümnaasiumiõpe, kutseõpe ja täiendõpe.


Alati on kasulik, kui on võtta info algallikad. Kutseõppeasutuse seaduse muudatuste eelnõu ja seletuskirja teksti leiavad huvilised SIIT.

Lammutustööd lõppenud

Seninägematult palaval suvel on ühendkooli ehitustandril toimunud järgnev:


- Endise ühiselamu lammutustööd on lõpetatud, keldrikorruse auk on täidetud ja pinnas tasandatud. Sinna saaks varsti teha ajutise parkla, mille korraldamine on maaomaniku (RKAS) pädevuses.


- Krundi tagumises servas alustati arheoloogilisi kaevamisi, mis etteoodatult tõid välja luustikud. Kuid üllatuslikult pole need seotud umbes aastail 1400-1760 naabruses asuval Võllamäel tegutsenud Tallinna avaliku hukkamispaigaga. Tegu on hoopis Rootsi aja lõpust pärit garnisoni kalmistuga. Vt Delfi 26.07.2018. Loodetavasti on võimalik kaevetööd lõpetada ikkagi ajagraafiku järgselt.


- Tellija ehk HTM kinnitas eskiisprojekti. Viimases etapis tegime mitmeid muudatusi. Senisest parema lahenduse said salvestusstuudio, õpilaste garderoob ja külastajate garderoob, raamatukogu, WC-d ja rekreatsiooniala koolihoone kõrval. Nüüd algab arhitektidel töö detailidega.


Praeguse ajakava kohaselt saab koolihoone enam-vähem valmis mitte enne kui jõuludeks 2021.

Muusikute järelkasvust

Hea koolivend ja endine Otsa kooli direktor Madis Sander avaldas arvamusartikli "Eesti muusikute järelkasv kiratseb. Kas poleks tobe olukord, kui ühes majas oleks 3 direktorikabinetti?" (EPL/Delfi 23.06.2018).


Kirjutasin Madisele vastuseks Facebooki: Hea Madis, aitäh mõtete eest! Sulle ja teistele huvilistele: kuigi Sinu ja Sinu ametijärglaste töö ruumiplaaniga on olnud vaevarikas ja aeganõudev, on selle tulemusena tänane olukord ikkagi kindlasti parem. Kui uus koolimaja valmis saab, on seal ametis üks direktor. Muidugi saab olema tegu keerulise struktuuriga kooliga - aga see ei peaks olema probleem, vaid on hoopiski lahendus, et andekad muusika- ja tantsuõpilased saaks leida just neile sobiliku haridustee.


Arendusprotsess, mille Otsa-kool on Ivo Lille juhtimisel ette võtnud, püüab leida lahendusi muuhulgas ka nendele vajadustele muusikahariduse uuendamisel, millele oma artiklis tähelepanu juhtisid. Kogu uue(neva) kooli tegevus peab toetuma arusaamale, et muusikute tööturg on globaalne ning õpilaste elus hakkamasaamiseks ja konkurentsis läbilöömiseks tuleb muusikahariduses algusest peale vältida elevandiluust torni kapseldumist. Romantismiajastu paradigma vabakunstnikust, kelle erilisust ühiskond aktsepteerib ja on valmis heldelt rahastama ilma omalt poolt midagi vastu küsimata, enam ei toimi - meeldib see meile või ei meeldi.


Veel praktilistest küsimustest: uue koolimaja ülakorrusel saab olema õpilaskodu - praeguse seisuga 77 lapsele. Liiklusskeemi projekteerimisel mõeldakse hoolikalt sellele, et hommikune koolitulek muuta lastele võimalikult ohutuks. Lõõgastumise osas saavad võimalused olema õpilaste jaoks kindlasti oluliselt paremad kui täna. Uus kool pakub kutseharidust nii klassikalise kui kaasaegse tantsu õppekava järgi, säilivad ja arenevad edasi nii klassikalise kui rütmimuusika suund kutseõppes. Säilib ja areneb edasi ka põhikooli- ja gümnaasiumiõpe, millele julgen prognoosida õpilaste ja lapsevanemate huvi kasvu, võrreldes praegusega. Kokkuvõttes olen veendunud, et uus kool nii sisu kui vormi osas loob võimalikult head tingimused selleks, et Eesti muusikute ja tantsijate järelkasv ei kiratseks - seda enam, et andekaid noori on meil tõesti palju.

Uue alguse eel

Viimasel paaril nädalal kohatud inimesed, aga ka muusikaelu suhtes osavõtlikum killuke ajakirjandusest on ootamas, mis hakkab juhtuma alates sügisest, kui ühendkooli asutav direktor oma ametisse asub. Ootuste epitsentris asuva persoonina tunnen sellega seonduvat suurt vastutust. Praegu, enne ametisse asumist alates 17. septembrist 2018, on mul öelda järgmist.


Faktitäpseks jäädes ei ole täna mina veel koolijuht ning ei ole ka kooli ega isegi koolil nime. Samas paljude inimeste unistustes on see kool ju olemas olnud juba aastakümneid. Nüüd, kui oleme nende unistuste teokssaamisele lähemal, kui kunagi varem, tasubki rõhutada: uus kool nii sisus kui vormis saab teoks just tänu paljude tublide ja tegusate inimeste unistustele koolist, mis tagaks Eesti muusika- ja tantsuharidusele võimalikult tugeva tuleviku. On loomulik, kui kellelgi on ka ärihuvid seoses Vabaduse puiestee äärse kinnistuga või muude rahavoogudega, mis kooli loomisega ikka kaasas käivad. Ning on ka loomulik, kui leidub inimesi, kellel on sama protsessiga seonduvad poliitilised huvid. Kuid eelkõige on ja peavadki olema nende unistuste teostumise taga need õpetajad, õpilased ja lapsevanemad, kes on uuest koolist unistanud.


Kuna ma ei ole kunagi kuulunud ühessegi erakonda, täidan seda ootust, et uus ametikoht ei oleks poliitiliselt angažeeritud. Pikaajalise riigiametnikuna olen muidugi töötanud paljude nt ministriametit pidanud poliitikute alluvuses ja näinud veidi ka parteide tagatubades toimuvat. Kuid ise pole ma selle mänguga end sidunud ega soovi seda teha ka edaspidi.


Uus kool saab loodud kolme pikaajaliste traditsioonidega kooli baasil. Selle kooli fookuses on kvaliteet muusika- ja tantsuhariduses, mis saavutatakse paindlikkuse ja võimaluste paljususe abiga. Uus kool toetub küll üle kogu Eesti pakutava huvihariduse laia leviku horisontaalile, kuid on siiski pühendatud selle peale ehitatud tippu pürgimise vertikaalile.


Valikuline meediakaja senisest ühendkooli protsessist (vt ka KKK alaleht HTM veebilehel):


15.09.2017 Sirp, Maria Mölder, "Uus hoone tõstab konkurentsi"- intervjuu Timo Steineriga
06.10.2017 Õpetajate Leht, Raivo Juurak, "Kaunite kunstide koolist saab tegelikkus" - intervjuu Tea Varraku ja Teet Tikoga
01.12.2017 Õpetajate Leht, Lembi Mets, "Kaunite kunstide kool - kas koolide sulatusahi?"
11.04.2018 Eesti Ekspress, Sulev Vedler, "Kas Hendrik Agurist saab uue suurkooli juht? Ametit soovivad ka teised tuntud inimesed"
07.05.2018 err.ee "Kaunite kunstide kooli juhiks kandideerib 18 inimest"
26.05.2018 Klassikaraadio Helikaja vestlusring, "Kõige kallim koolimaja Eestis kütab kirgi"
26.05.2018 err.ee, Anne Prommik, ""Helikaja" vestlusringis võeti vaatluse alla loodav kaunite kunstide kool"
01.06.2018 Sirp, Maria Mölder, "Üks roll"


07.06.2018 HTM pressiteade eesti keeles ja inglise keeles: direktoriks saab Eero Raun, pressiteate meediakaja: EPL Delfi, Postimees, err.ee.
08.06.2018 ETV AK ja err.ee: Kaunite kunstide kooli direktor Eero Raun: kõige olulisemad on inimesed
20.06.2018 Klassikaraadio Suveduur, Anne Prommik - intervjuu Eero Raunaga

Kaunite Kunstide Kool - in spe

On aeg taaselustada Muusikafoorumi nimeline blogileht, et see teeniks esmase infoallikana lugejate huve selles osas, mis puudutab minu ametitegevust kaunite kunstide hüvanguks.


Septembris 2018 alustan tegevust Haridus- ja Teadusministeeriumis (HTM) Kaunite Kunstide Kooli asutava direktorina. VT HTM pressiteade 07.06.2018) Esmalt tuleb kool luua uue kutseõppeasutusena, seejärel valmis ehitada selle jaoks uus koolihoone. Samal ajal peab toimuma kolme väärikate traditsioonidega kooli ühinemine erinevaid õppevorme pakkuvaks õppeasutuseks, milles paindlike lahendustega õppetegevus annaks tulemuseks kõrge kvaliteediga muusika- ja tantsuhariduse.


Eesti muusika- ja tantsualane huviharidus on tugeva tasemega ja laia levikuga. Kuid loodavale koolile, mille jaoks Kaunite Kunstide Kool on lihtsalt esialgne töönimi, jääb eriline roll ja vastutus laduda muusika- ja tantsuhariduse püramiidile need kihid, mis seovad huvihariduse terviklikku süsteemi kõrgharidusega. Seega väärtustab loodav kool mitte niivõrd osasaamise horisontaali, kuivõrd tippupürgimise vertikaali. See on unikaalne ülesanne, sama rolli täidab Eestis veel vaid Elleri kool Tartus.


Vabaduse platsi servas tegutsev Georg Otsa nimeline Tallinna Muusikakool (asutatud 1944, ent alguse saanud 1919 asutatud Tallinna Kõrgemast Muusikakoolist), Toompeal tegutsev Tallinna Balletikool (asutatud 1946) ja Kivimäel tegutsev Tallinna Muusikakeskkool (asutatud 1961). Kolm riigikooli, mille ühtekoondumisel peavad senised tavad ja tugevused säilima, ent ühtlasi nende sünergias alguse saama ka uued.


Tänan konkursikomisjoni mulle osutatud usalduse eest ja tahan seda kindlasti õigustada. Tänan teisi lõppvoorus kandideerinuid ja paljusid häid inimesi, kellega kohtumised aitasid mul lihvida oma seisukohti. Ees ootab palju tööd ja arupidamisi kolleegidega HTM-ist ja kolmest koolist, eesotsas nende direktorite ja teiste juhtkonna liikmetega.


Aga lubatagu, et ennekõike mälestan tänumeeles TMKK klaveriõpetajat Anu Nahkurit, kelle viimne teekond viis eile Tallinna Jaani kirikust Rahumäele. Just tema tuli esimesena mullu sügisel minu juurde ja soovitas talle omasel rahulikul, aga veendunud moel, et peaksin kindlasti kandideerima loodava kooli juhiks, kui see konkurss avatakse. Tänulikku rahu talle igaviku teedel...