Kunagise alternatiivse festivali "NoorteMuusa" algataja ja korraldajana on mul noorte inimeste bänditegemisest enamasti hea meel. Sest sellega seondub mitte ainult loominguline avardumine, vaid ühtlasi parim võimalik meeskonnatöö koolitus. Ja on tore, kui leidub neid, kes noori selle juures aitavad. Selline boheemlaslik elu, nagu oli aastal 1989, pole täna nagunii enam üldjuhul võimalik.
Näiteks Von Krahl aitas käima panna noorte bändikoolitust MIMO. Ja Gustav Adolfi Gümnaasium, kes on korraldanud suurejoonelisi tribuut-kontserte Pink Floyd'i ja teiste muusikast, korraldas hiljuti taas Bändide välimääraja. Sügisel on aga loodetavasti tulemas ka konkurss Noortebänd 2011, mida tänavu sai rahastada ka Kultuuriministeerium.
Tjah, tulevad meelde ajad, kui ka ise sai oma koolibändiga tarifitseerimisel käidud ja näiteks madrustele esinetud. Trummid olid nööriga kokku seotud, väikeste klahvidega süntesaator võimaldas mängida maksimaalselt kolmehäälseid akorde, mänguoskuste puudumisest ei maksa rääkidagi. Aga tunne oli võimas ja kogemus tagantjärele vaadates asendamatu.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment