Bioloogia valdkonnas sündinud teadustöid tutvustav teadusajakiri "Proceedings of the Royal Society B" on korduvalt toonud avalikkuse ette ka põnevaid uuringuid seoses muusikaga, vt siit.
Nüüd on seal ilmunud tähelepanuväärne artikkel (nagu teavitab ka teadus.err.ee uudis), mis tõestab, et rahvaste muusikasse aastatuhandete jooksul ladestunud mustrid on võrreldavad DNA-ga ning muusikasse ladestunud iidsed fragmendid võimaldavad teha järeldusi populatsioonide liikumiste ja arengu kohta viimase 6000 aasta jooksul.
Artikkel "Correlations in the population structure of music, genes and language" on valminud Kanada McMasteri ülikooli teadlaste rühmatööna ning käsitleb 220 Taiwani saarel salvestatud rahvalaulu.
Olen veendunud, et vähemalt sama põnev uurimisallikas oleks ka eesti rahvalaulud. Vanema regilaulu aastatuhandete jooksul ladestunud kihistus võimaldab minna mööda rahvast korduvalt tabanud kultuurikatkestustest ning räägiks meile meist endist ammu ununenud lugusid, mida praegu õhtumaise tsivilisatsiooni loojangul, oleks selle väikese, ent iidvana etnose edaspidiseks arenemiseks väga vaja. Nii et see on mitte ainult bioloogia ja muusikapsüühika, vaid ka rahvusliku ideoloogia teema. Ja huvitavaid kulturoloogilisi järeldusi võimaldaks ka selle arhailise ladestuse kõrvutamine uuema rahvalauluga selle erinevates ilmingutes viimase paari sajandi jooksul.
Friday, 22 November 2013
Wednesday, 20 November 2013
Töö suuga tehass'. Sirp siriseb-käriseb
Alustasin seda blogi 2009 Kultuuriministeeriumi ametnikuna, nüüd vaatan Saarineni maja juba poolteist aastat kaugelt. Ent kultuuriteemadele kaasa elan ikka.
Praegu laineid lööval Sirbi teemal on minu jaoks veel üks lisaaspekt - aastail 2002 - 2003 olin AS Perioodika ja SA Kultuurileht nõukogu liige. Muide, rahandusministeeriumi esindajana. Koos Paul-Eerik Rummo, Galina Tamme ja Reet Weidebaumiga otsustasime tookord mõndagi:
- mitte kinnitada ettepanekut ajakirja Teater. Muusika. Kino tegevuse lõpetamiseks (kuigi sellele jagus üha vähem lugejaid), vaid aidata kaasa selle turunduse parandamisele (see sai ametisse asunud Marika Rohde üheks tööülesandeks).
- konkursi tulemusena valida uueks TeMuKi peatoimetajaks noor ja aktiivne teatrikriitik Madis Kolk.
- konkursi tulemusena valida uueks AS Perioodika tegevjuhiks Toomas Väljataga.
Koostöös Väljatagaga sai võetud juba ka suund AS Perioodika ja SA Kultuurileht ühendamisele, mis sai peagi teoks.
Ühtegi neist otsustest pole olnud põhjust pärast kahetseda.
Kui Tiit Hennoste küsis avalikult, "mis juhtus Toomas Väljatagaga?" (Postimees 17.11.2013) ja väitis, et viimane "läks peast segi", sekundeeris Valle-Sten Maiste, et Väljataga valetab ja on selgrootu (Postimees 16.11.2013). Tegelikult on Toomas Väljataga, kes riigi kultuuriajakirjanduse väljaaandmist on juhtinud juba üle 11 aasta, seekordses väga delikaatses olukorras tegutsenud minu meelest korrektselt. Tema esitatud Sirbi peatoimetaja (kt) otsimise kronoloogiale ei olnud vastuväiteid ega korrektuure ühelgi osapoolel. Pärast ilmunud intervjuusid (ERR AK 19.11, Postimees 20.11 ja Eesti Päevaleht 20.11) eristus tema roll tema rahastaja ehk kultuuriministri positsioonist. Ta pole vilepuhuja, kuid teab, et tema ausaksjäämine võib kätte anda argumente nii minister Langile kui viimase vastastele. Loomeliidud võiks minu meelest Toomast toetada, see roll pole lihtne.
SA Kultuurilehe nõukogu esimees Urmas Klaas on ennast minister Langist distantseerinud, öeldes, et ega me vennad ole, ent samas üritanud asjasse segada president Ilvese (Postimees 19.11). Teatriliidu juht Ain Lutsepp tõi ministri kohtumisel loomeliitudega 20.11 üheselt probleemina välja loomeliitude usalduse puudumise kultuuriministeeriumi vastu. Minister Lang oli temaga nõus, et Sirbiga juhtunu paistab inetu välja, aga kordas ka oma nägemust toimunu kohta (vt ka Postimees 19.11). Kuid see ei veennud loomeliitude eestkõnelejana toiminud Karl Martin Sinijärve, kes oli ju varem Langi üks olulisemaid usaldusisikuid. Lauale jäi kolm ettepanekut: korraldada kiirelt uus peatometaja konkurss, laiendada Kultuurilehe nõukogu loomeliitude osas esinduslikumaks ja astuda ametist tagasi usalduskrediidi ammendumise pärast. Kokku on saanud kriitiline mass neid inimesi, kes arvavad, et minister Lang on kultuurielu juhtides olnud otsekui kits kärneriks ja jätab endast maha raielangi, mis demonstreerib temale omast näiliselt resoluutset tegutsemisvalmidust, ent tegelikult kontseptuaalset segadust. Ja liiga vähe on neid, kes sooviksid sellele tuliselt vastu vaielda.
Kultuuriministril on praegu liitlaste defitsiit. Vaieldamatust verbaalsest võimekusest hoolimata on ta üksi jäämas. Kuna ministeeriumi töötajaskond on viimastel aegadel väga palju vahetunud, ei ole tal tugevat seljatagust ka endale alluvast ametkonnast. Oluliseks saab nüüd Reformierakonna positsioon, kas Langi ollakse valmis ohverdama. Peaminister Ansip võttis oma vastustega Riigikogu infotunnis sisuliselt väikese ajapikenduse. Aga seda ei pruugita ka väga kinkida, juhul, kui koalitsioonipartner IRL soovib sel teemal näidata oma eristumist, ning läheb kaasa sotside algatatud umbusaldamisega. Minister Langil on esmakordselt tekkimas tõsine oht, et ta peab ametist loobuma. Juhul, kui ta liitlasi juurde ei leia ja samas jätab kasutamata ise õigeaegse tagasiastumisega ohje hoida ja agendat kehtestada, võivad tema poliitilise karjääri paremad päevad olla möödas ka koduerakonna poolt vaadates.
Miks just Sirbiga toimunu on niikaugele viinud, on ju minister Langil ennegi vastalisi olnud? Vastus väga lihtne - varem on temaga vastakutti sattunud üks või teine valdkond või institutsioon. Ent nüüd on tegu kultuuritegelasi ühendava inforuumiga, mille suhtes on loomeliidud, kelle häälekandja Sirp on kaua olnud, eriliselt tundlikud. Sirp tundub paljudele see viimane kants, mille kaitsmiseks koondutakse.
Loomulikult on selle taga ka eksistentsiaalsed hirmud eesti kultuuri säilimise pärast. Neid, kes selliseid hirme isiklikult jagavad, vihastaski professor Lotmani seisukoht, et eesti kultuuri viib Sirbi skandaal kokkuvõttes edasi (Postimees 19.11). Siinjuures aga juhiks tähelepanu, et Lotman lähtub oma argumentatsioonis mitte niivõrd oma poja seisukohtadest, vaid arusaamadest Eesti kõige kogenuma semiootikuna hirmu teemadel. Tema seisukohtade ajaline perspektiiv on teine, oluliselt pikaajalisem. Ta lihtsalt ei reprodutseeri neid hirme, mis kohati tunduvad olevat kodumaise kultuurikoodi pärisosa ja seetõttu nii armsad, nii omased.
Lotman-noorema seisukohtade sisu (Postimees 19.11) on mõneski osas vaieldav, aga tema argumentatsiooni vorm on vähemalt intelligentsem kui paljud teised kummalise nimega rühmituse "Za Um" liikmete kirjutised. Seal kohtab palju sihilikku ropendamist (mis kunstilise kujundi tekkele kuidagi kaasa ei aita), osaliselt võõrkeelset väljendumist (mis sisulise põhjendatuse puudumisel on märk kirjutaja poolharitlusest), palju enesekeskset lobisevat redundatsi ja vähe sotsiaalset vastutustunnet. Stiilsust või tsiviliseeritud debatti, mida Kaur Kender oma intervjuudes on tähtsana rõhutanud, on seal vähevõitu. Sellistelt noortelt autoritelt just palju ei oota, pigem sooviks neile olulist elukogemuse lisandumist ja suurt õppimistahet Sirpi seni toimetanud inimestelt. Kahjuks ei pruugi sellist võimalust enam tekkida, kui toimetus inimestest tühjaks jääb - ning seega väheneb ka võimalus, et uuenenud meeskond suudab oma lugejaid positiivselt üllatada. Taas üks kultuurikatkestus järjepidevust nii oluliseks hindavas Eestis.
Jaan Kross meenutas kord, et rahvasuu pani naeruks Eesti NSV hümni sõnu "Töös huuga tehas, vili nurmel vooga, sirp lõika, alasile haamer löö". Neid hääldati murdeliselt, tähenduses "töö suuga tehakse". Kurb, aga kunagi naeruks pandu on tänases Eestis normiks kujunenud. Ka kultuurielus, ka sotsialismisümboliks kujunenud auväärse põllutööriista nimelise kultuurilehe skandaali puhul. Võidab see, kes alfaisase inimahvi kombel rohkem ja valjemalt suud pruukida mõistab ning endale rinnale taob. Iseasi, kas võidab ka lõplikult...
Praegu laineid lööval Sirbi teemal on minu jaoks veel üks lisaaspekt - aastail 2002 - 2003 olin AS Perioodika ja SA Kultuurileht nõukogu liige. Muide, rahandusministeeriumi esindajana. Koos Paul-Eerik Rummo, Galina Tamme ja Reet Weidebaumiga otsustasime tookord mõndagi:
- mitte kinnitada ettepanekut ajakirja Teater. Muusika. Kino tegevuse lõpetamiseks (kuigi sellele jagus üha vähem lugejaid), vaid aidata kaasa selle turunduse parandamisele (see sai ametisse asunud Marika Rohde üheks tööülesandeks).
- konkursi tulemusena valida uueks TeMuKi peatoimetajaks noor ja aktiivne teatrikriitik Madis Kolk.
- konkursi tulemusena valida uueks AS Perioodika tegevjuhiks Toomas Väljataga.
Koostöös Väljatagaga sai võetud juba ka suund AS Perioodika ja SA Kultuurileht ühendamisele, mis sai peagi teoks.
Ühtegi neist otsustest pole olnud põhjust pärast kahetseda.
Kui Tiit Hennoste küsis avalikult, "mis juhtus Toomas Väljatagaga?" (Postimees 17.11.2013) ja väitis, et viimane "läks peast segi", sekundeeris Valle-Sten Maiste, et Väljataga valetab ja on selgrootu (Postimees 16.11.2013). Tegelikult on Toomas Väljataga, kes riigi kultuuriajakirjanduse väljaaandmist on juhtinud juba üle 11 aasta, seekordses väga delikaatses olukorras tegutsenud minu meelest korrektselt. Tema esitatud Sirbi peatoimetaja (kt) otsimise kronoloogiale ei olnud vastuväiteid ega korrektuure ühelgi osapoolel. Pärast ilmunud intervjuusid (ERR AK 19.11, Postimees 20.11 ja Eesti Päevaleht 20.11) eristus tema roll tema rahastaja ehk kultuuriministri positsioonist. Ta pole vilepuhuja, kuid teab, et tema ausaksjäämine võib kätte anda argumente nii minister Langile kui viimase vastastele. Loomeliidud võiks minu meelest Toomast toetada, see roll pole lihtne.
SA Kultuurilehe nõukogu esimees Urmas Klaas on ennast minister Langist distantseerinud, öeldes, et ega me vennad ole, ent samas üritanud asjasse segada president Ilvese (Postimees 19.11). Teatriliidu juht Ain Lutsepp tõi ministri kohtumisel loomeliitudega 20.11 üheselt probleemina välja loomeliitude usalduse puudumise kultuuriministeeriumi vastu. Minister Lang oli temaga nõus, et Sirbiga juhtunu paistab inetu välja, aga kordas ka oma nägemust toimunu kohta (vt ka Postimees 19.11). Kuid see ei veennud loomeliitude eestkõnelejana toiminud Karl Martin Sinijärve, kes oli ju varem Langi üks olulisemaid usaldusisikuid. Lauale jäi kolm ettepanekut: korraldada kiirelt uus peatometaja konkurss, laiendada Kultuurilehe nõukogu loomeliitude osas esinduslikumaks ja astuda ametist tagasi usalduskrediidi ammendumise pärast. Kokku on saanud kriitiline mass neid inimesi, kes arvavad, et minister Lang on kultuurielu juhtides olnud otsekui kits kärneriks ja jätab endast maha raielangi, mis demonstreerib temale omast näiliselt resoluutset tegutsemisvalmidust, ent tegelikult kontseptuaalset segadust. Ja liiga vähe on neid, kes sooviksid sellele tuliselt vastu vaielda.
Kultuuriministril on praegu liitlaste defitsiit. Vaieldamatust verbaalsest võimekusest hoolimata on ta üksi jäämas. Kuna ministeeriumi töötajaskond on viimastel aegadel väga palju vahetunud, ei ole tal tugevat seljatagust ka endale alluvast ametkonnast. Oluliseks saab nüüd Reformierakonna positsioon, kas Langi ollakse valmis ohverdama. Peaminister Ansip võttis oma vastustega Riigikogu infotunnis sisuliselt väikese ajapikenduse. Aga seda ei pruugita ka väga kinkida, juhul, kui koalitsioonipartner IRL soovib sel teemal näidata oma eristumist, ning läheb kaasa sotside algatatud umbusaldamisega. Minister Langil on esmakordselt tekkimas tõsine oht, et ta peab ametist loobuma. Juhul, kui ta liitlasi juurde ei leia ja samas jätab kasutamata ise õigeaegse tagasiastumisega ohje hoida ja agendat kehtestada, võivad tema poliitilise karjääri paremad päevad olla möödas ka koduerakonna poolt vaadates.
Miks just Sirbiga toimunu on niikaugele viinud, on ju minister Langil ennegi vastalisi olnud? Vastus väga lihtne - varem on temaga vastakutti sattunud üks või teine valdkond või institutsioon. Ent nüüd on tegu kultuuritegelasi ühendava inforuumiga, mille suhtes on loomeliidud, kelle häälekandja Sirp on kaua olnud, eriliselt tundlikud. Sirp tundub paljudele see viimane kants, mille kaitsmiseks koondutakse.
Loomulikult on selle taga ka eksistentsiaalsed hirmud eesti kultuuri säilimise pärast. Neid, kes selliseid hirme isiklikult jagavad, vihastaski professor Lotmani seisukoht, et eesti kultuuri viib Sirbi skandaal kokkuvõttes edasi (Postimees 19.11). Siinjuures aga juhiks tähelepanu, et Lotman lähtub oma argumentatsioonis mitte niivõrd oma poja seisukohtadest, vaid arusaamadest Eesti kõige kogenuma semiootikuna hirmu teemadel. Tema seisukohtade ajaline perspektiiv on teine, oluliselt pikaajalisem. Ta lihtsalt ei reprodutseeri neid hirme, mis kohati tunduvad olevat kodumaise kultuurikoodi pärisosa ja seetõttu nii armsad, nii omased.
Lotman-noorema seisukohtade sisu (Postimees 19.11) on mõneski osas vaieldav, aga tema argumentatsiooni vorm on vähemalt intelligentsem kui paljud teised kummalise nimega rühmituse "Za Um" liikmete kirjutised. Seal kohtab palju sihilikku ropendamist (mis kunstilise kujundi tekkele kuidagi kaasa ei aita), osaliselt võõrkeelset väljendumist (mis sisulise põhjendatuse puudumisel on märk kirjutaja poolharitlusest), palju enesekeskset lobisevat redundatsi ja vähe sotsiaalset vastutustunnet. Stiilsust või tsiviliseeritud debatti, mida Kaur Kender oma intervjuudes on tähtsana rõhutanud, on seal vähevõitu. Sellistelt noortelt autoritelt just palju ei oota, pigem sooviks neile olulist elukogemuse lisandumist ja suurt õppimistahet Sirpi seni toimetanud inimestelt. Kahjuks ei pruugi sellist võimalust enam tekkida, kui toimetus inimestest tühjaks jääb - ning seega väheneb ka võimalus, et uuenenud meeskond suudab oma lugejaid positiivselt üllatada. Taas üks kultuurikatkestus järjepidevust nii oluliseks hindavas Eestis.
Jaan Kross meenutas kord, et rahvasuu pani naeruks Eesti NSV hümni sõnu "Töös huuga tehas, vili nurmel vooga, sirp lõika, alasile haamer löö". Neid hääldati murdeliselt, tähenduses "töö suuga tehakse". Kurb, aga kunagi naeruks pandu on tänases Eestis normiks kujunenud. Ka kultuurielus, ka sotsialismisümboliks kujunenud auväärse põllutööriista nimelise kultuurilehe skandaali puhul. Võidab see, kes alfaisase inimahvi kombel rohkem ja valjemalt suud pruukida mõistab ning endale rinnale taob. Iseasi, kas võidab ka lõplikult...
Tuesday, 22 October 2013
Wagner & Verdi
N 24.10.2013 jõuavad ETV eetrisse kaks esimest osa 6-osalisest muusikadokumentaalist "Wagner & Verdi". Soovitav vaadata neil, kes huvituvad muusika, füüsika ja tajupsühholoogia seostest. Kuna tekstilugejana olen saatega juba tuttav, kirjutasin välja paar ilmekat tsitaati, abimaterjaliks nt muusikaõpetajatele. Ka arrogantsil võib olla oma võlu. Head vaatamist!
Tenor Rolando Villazon: Wagner oli mees, kes pidi oma teosega võitlema.
Rolando Villazon Verdist: Ta armastab rahvalikke meloodiaid, Orkestrist kostab aina tšumpapapa. Sellist tšuntatata-tšuntatatat ei leia Wagnerilt ilmaski.
Laulmisõpetaja Elio Battaglia: Richard Wagneri jaoks oli olemas ainult Richard Wagner ja siis tuli tükk tühja maad.
Verdi Wagneri kohta: Ta on väga andekas mees, kes eksleb segastel teedel, sest ei oska lihtsaid ega sirgeid leida.
Wagner: minu laul on alati deklamatsioon, kuid minu deklamatsioon on samal ajal ka laul.
Muusikakriitik Eduard Hanslick Nibelungide sõrmusest: Ilma muusika ja laulmiseta kutsuvad need lailisevad ja kokutavad kõned kõikjal esile vaid ärritusega segatud naeru.
Eduard Hanslick Wagneri nõudmistest lavastajaile: Kes aga poleks rõõmustanud hetke üle, kus Brünhilde kargab tekstiraamatu selgesõnalisel nõudel ratsu selga ja sööstab ühe hüppega lõõmavale tuleriidale? Ent selle asemel talutab Brünhilde oma armetu Rosinante kulisside vahele ega mõtlegi kuhugi karata ega söösta.
Lauljanna Gwyneth Jones: Kord seisin Met'i laval, miniseelik seljas, olles lava taga enne oda kätte võtnud, kiivri pähe ja saapad jalga pannud. Siis tuli mõte, et asi on ikka päris hull: sa oled täiskasvanud naine, aga lähed jälle Hojotoho't laulma. Vahel on naljakas, aga muidu imetore...
Helilooja Christian Brandauer Tristani-akordist: Beethoven kasutas seda igatahes juba 50 aastat enne Wagnerit. Tegu on topeltdominandi, sügavalt ärritava kvindiga, mis raugeb väga pingeliselt ja peaaegu ängistavalt.
Werner Burkard pärast Miles Davise surma: Armas Jumal on andnud kaks korda kahele suurele tõprale suure ande - need on Miles Davis ja Richard Wagner.
Helilooja Konstantin Wecker: Ma tajun, et Wagner tahab minu üle võimust võtta ja see ei meeldi mulle, kuid Verdi tabab otse südamesse. Verdi ei taha mind valitseda. Ta naiivsus ongi kõige võluvam. Kuidas saakski selle eluga naiivseks jäämata toime tulla? Wagner on kõike muud kui naiivne. Wagner on täiuslik, uinutav, võimukas ja tambib mu kohati põrmu.
Füüsik Hans-Ulrich Balzer: Paljud heliloojad komponeerivad muusikat selle järgi, millised nad on ise või olla tahaksid. Stressiseisundile on tüüpiline, et meis esinevad rütmid muutuvad kiiresti, neid reguleeritakse ruttu. Tugevalt kõikuvad rütmid, mille jaotuspilt meenutab kaost, reedavad jämedakoelist käitumist, mis piirneb juba neurootilisusega. Verdi kohta võib öelda, et ta muusika on väga struktureeritud. Wagneril on deaktiveerimise ja aktiveerimise üleminek sageli sujuv, mistõttu üldpilt vastab pigem kaootilisele käitumisele. Seega võib Wagneri kohta väita, et ta kontrollimatu ja neurootiline käitumine vaheldus väga paljude depressiivsete faasidega.
Dirigent Christian Thielemann: Pärast Wagneri kuulamist pole kindlasti vaja arsti juurde minna. Kui üledoos võtta, võib hiljem aknast välja hüpata küll, kuid see on liialdus ja sama võib juhtuda ka Verdi muusikaga.
Tenor Rolando Villazon: Wagner oli mees, kes pidi oma teosega võitlema.
Rolando Villazon Verdist: Ta armastab rahvalikke meloodiaid, Orkestrist kostab aina tšumpapapa. Sellist tšuntatata-tšuntatatat ei leia Wagnerilt ilmaski.
Laulmisõpetaja Elio Battaglia: Richard Wagneri jaoks oli olemas ainult Richard Wagner ja siis tuli tükk tühja maad.
Verdi Wagneri kohta: Ta on väga andekas mees, kes eksleb segastel teedel, sest ei oska lihtsaid ega sirgeid leida.
Wagner: minu laul on alati deklamatsioon, kuid minu deklamatsioon on samal ajal ka laul.
Muusikakriitik Eduard Hanslick Nibelungide sõrmusest: Ilma muusika ja laulmiseta kutsuvad need lailisevad ja kokutavad kõned kõikjal esile vaid ärritusega segatud naeru.
Eduard Hanslick Wagneri nõudmistest lavastajaile: Kes aga poleks rõõmustanud hetke üle, kus Brünhilde kargab tekstiraamatu selgesõnalisel nõudel ratsu selga ja sööstab ühe hüppega lõõmavale tuleriidale? Ent selle asemel talutab Brünhilde oma armetu Rosinante kulisside vahele ega mõtlegi kuhugi karata ega söösta.
Lauljanna Gwyneth Jones: Kord seisin Met'i laval, miniseelik seljas, olles lava taga enne oda kätte võtnud, kiivri pähe ja saapad jalga pannud. Siis tuli mõte, et asi on ikka päris hull: sa oled täiskasvanud naine, aga lähed jälle Hojotoho't laulma. Vahel on naljakas, aga muidu imetore...
Helilooja Christian Brandauer Tristani-akordist: Beethoven kasutas seda igatahes juba 50 aastat enne Wagnerit. Tegu on topeltdominandi, sügavalt ärritava kvindiga, mis raugeb väga pingeliselt ja peaaegu ängistavalt.
Werner Burkard pärast Miles Davise surma: Armas Jumal on andnud kaks korda kahele suurele tõprale suure ande - need on Miles Davis ja Richard Wagner.
Helilooja Konstantin Wecker: Ma tajun, et Wagner tahab minu üle võimust võtta ja see ei meeldi mulle, kuid Verdi tabab otse südamesse. Verdi ei taha mind valitseda. Ta naiivsus ongi kõige võluvam. Kuidas saakski selle eluga naiivseks jäämata toime tulla? Wagner on kõike muud kui naiivne. Wagner on täiuslik, uinutav, võimukas ja tambib mu kohati põrmu.
Füüsik Hans-Ulrich Balzer: Paljud heliloojad komponeerivad muusikat selle järgi, millised nad on ise või olla tahaksid. Stressiseisundile on tüüpiline, et meis esinevad rütmid muutuvad kiiresti, neid reguleeritakse ruttu. Tugevalt kõikuvad rütmid, mille jaotuspilt meenutab kaost, reedavad jämedakoelist käitumist, mis piirneb juba neurootilisusega. Verdi kohta võib öelda, et ta muusika on väga struktureeritud. Wagneril on deaktiveerimise ja aktiveerimise üleminek sageli sujuv, mistõttu üldpilt vastab pigem kaootilisele käitumisele. Seega võib Wagneri kohta väita, et ta kontrollimatu ja neurootiline käitumine vaheldus väga paljude depressiivsete faasidega.
Dirigent Christian Thielemann: Pärast Wagneri kuulamist pole kindlasti vaja arsti juurde minna. Kui üledoos võtta, võib hiljem aknast välja hüpata küll, kuid see on liialdus ja sama võib juhtuda ka Verdi muusikaga.
Thursday, 10 October 2013
Programmidest muusikale
Tänavused eeldatavasti viimased programmiuudised Kultuuriministeeriumist:
1. Taotluste saatmiseks on avatud 2014. aasta "Muusikavaldkonna toetusprogramm" (vt ministri 03.10.2013 käskkiri ja pressiteade). Raha jagamise osas annab ministrile soovitusi komisjon koosseisus Juko-Mart Kõlar (esimees, KuM), Oleg Pissarenko (Jazzliit), Anu Kivilo (RAPK), Toomas Siitan (Muusikanõukogu), Villu Veski (Muusikafestivalide Liit), Marje Lohuaru (EMAK), Ants Johanson (pärimusmuusik), Timo Steiner (Heliloojate Liit), Age Juurikas (Interpreetide Liit). Taotlusi saavad esitada eraõiguslikud juriidilised isikud ja FIEd (kuid mitte riigiasutused). Tähtajad on muusikakollektiividel ja kontserdikorraldajatel 01.11.2013. Festivalidel kogueelarvega min 25 000 eur on tähtaeg kas 01.11.2013 (kui toimub 01.01. - 31.08.2014) või 28.03.2014 (kui toimub 01.09.2014 - 28.03.2015). Toetuse eraldamise otsustamine toimub pärast 2014. aasta riigieelarve seaduse jõustumist ja selle alusel Kultuuriministeeriumi valitsemisala 2014. aasta eelarve kinnitamist.
NB! "Heliloomingu tellimine" jääb ikka eraldi programmiks.
2. Programmist "Eesti kultuur maailmas" eraldati ministri 03.10.2013 käskkirjaga nr 306 (vt ka pressiteade) III taotlusvooru jäänud summa 72 156 eurot kokku 17 projektile. Eelnevatel kordadel olen eraldi välja toonud muusika valdkonna osakaalu, olgu nõnda ka seekord: muusika valdkonnaga seotud projektidest said raha 10 projekti kogusummas 44 976 eur ehk üle 62% porogrammi järelejäänud vahenditest.
1. Taotluste saatmiseks on avatud 2014. aasta "Muusikavaldkonna toetusprogramm" (vt ministri 03.10.2013 käskkiri ja pressiteade). Raha jagamise osas annab ministrile soovitusi komisjon koosseisus Juko-Mart Kõlar (esimees, KuM), Oleg Pissarenko (Jazzliit), Anu Kivilo (RAPK), Toomas Siitan (Muusikanõukogu), Villu Veski (Muusikafestivalide Liit), Marje Lohuaru (EMAK), Ants Johanson (pärimusmuusik), Timo Steiner (Heliloojate Liit), Age Juurikas (Interpreetide Liit). Taotlusi saavad esitada eraõiguslikud juriidilised isikud ja FIEd (kuid mitte riigiasutused). Tähtajad on muusikakollektiividel ja kontserdikorraldajatel 01.11.2013. Festivalidel kogueelarvega min 25 000 eur on tähtaeg kas 01.11.2013 (kui toimub 01.01. - 31.08.2014) või 28.03.2014 (kui toimub 01.09.2014 - 28.03.2015). Toetuse eraldamise otsustamine toimub pärast 2014. aasta riigieelarve seaduse jõustumist ja selle alusel Kultuuriministeeriumi valitsemisala 2014. aasta eelarve kinnitamist.
NB! "Heliloomingu tellimine" jääb ikka eraldi programmiks.
2. Programmist "Eesti kultuur maailmas" eraldati ministri 03.10.2013 käskkirjaga nr 306 (vt ka pressiteade) III taotlusvooru jäänud summa 72 156 eurot kokku 17 projektile. Eelnevatel kordadel olen eraldi välja toonud muusika valdkonna osakaalu, olgu nõnda ka seekord: muusika valdkonnaga seotud projektidest said raha 10 projekti kogusummas 44 976 eur ehk üle 62% porogrammi järelejäänud vahenditest.
| Kindlasti kiidaks aga vapraid ja töökaid noori daame, kelle töö viljana saavutas rahvusvahelise muusikapäeva tähistamine Eestis tänavu sellise ulatuse ja kandepinna kui ei kunagi varem! Kadri Lassmann, Paula Toomel ja co, südamlik tänu! | ||||||||||||
| Vt ETV ülekande reklaamiklippi jt videomaterjale. | ||||||||||||
|
| ||||||||||||
Thursday, 26 September 2013
Loomemajandusest ja kultuuripoliitikast
Ajakirjanik Mart Niineste poleemiline seisukohavõtt („Muusikapoliitika –seisuslik kord igavesti“ 29. VIII Sirbis) on saanud juba üksjagu tagasisidet, kus muu hulgas on ilmnenud ka jahmatust selles kontekstis ootamatust „kodanluse ja aadli” vastandamisest (nt Evi Arujärve vastus samas lehes). Tuleb paraku tõdeda, et marksistlikud klassivõitluse ideed elavad aina edasi.
Kultuuripoliitikat (mida juhib riik) koos sellealaste valikute tegemisega vajame ka sel juhul, kui loomemajandus (mida juhib erasektor) hoogsalt kasvab. Eestis vallandunud kõrgkultuuri defineerida püüdva arutelu taga seisab mõistagi võitlus niigi puuduliku baasfinantseerimise säili(ta)mise pärast. Ning on loomulik, kui riik, kes on kulutanud oma piiratud vahendeid tippspetsialistide väga pikaajalisele ja individuaaltundide tõttu ka väga kallile väljaõpetamisele, püüab leida neile ressursse (raha kõrval ühtlasi nt tähelepanu) ka tööturul pärast diplomi kätteandmist. Tegu pole kitsa eliidi seisuslike privileegidega, mille peaks (kultuuri)revolutsiooniga ümber jaotama, vaid ressursside ratsionaalse haldamisega.
Isegi kui ühes või teises kunstižanris ilmneb mõningaid „seisuslikke hoiakuid”, on see lihtsalt mäng, mis aitab oma publikut leida ja temaga suhestuda. Mäng on oluline asi, kuid alati ei pea seda pimesi uskuma. Tegelikus elus näeme ju, et aristokraatlikul kombel oma kuulajatega veidi distantsi hoidev tipp-pianist elab jätkuvalt tagasihoidliku paneelmaja kitsukeses korteris, poplaulja kasutab lihtsa naabripoisi imagot teadlikult edasi ka siis, kui saab endale majanduslikus mõttes palju rohkem lubada. Ent resümeerigem: ükski loovisik ei teeni praegu Eestis liiga palju, kuid enamik saab liiga vähe – nii tulu kui tunnustust. Pidevalt vananeva ja väheneva publiku ja väga väikese turu tingimustes on seetõttu hädavajalik hoida oma talentidele lahti kõik võimalused ja luua juurde kõikvõimalikke kanaleid rahvusvahelisele turule. Meie talentide publik, tuluallikad ja arenguvõimalused on üha sagedamini piiri taga. Rahvusvahelistumiseks peame kasutama nii kultuuripoliitilist kui loomemajanduslikku instrumentaariumi. Ajude liigset äravoolu ei pea seejuures kartma, sest kultuuriliselt haritud eestlasele on teada kodu ja kodumaa väärtus. Kodust klassivõitlust kui konnatiigistumise väiklast kaasnähtust peaksime aga kindlasti vältima.
Omalt poolt näen vajadust täiendada Niineste toodud mudelit, mille juures on tsiteeritud Pierre-Michel Menger’ Euroopa kultuuripoliitika käsitlust. Prantsuse sotsioloogi välja pakutud kultuuripoliitika muutumise neljafaasilist jaotust ei ole õige vaadelda lineaarsel ajateljel ühekordse ja ühesuunalise protsessina – see oleks desorienteeriv lihtsustus. Kultuur on läbi sajandite pakkunud märgilisi sõnumeid kõigile ühiskonnaklassidele ning sisaldanud alati ka majanduslikke ja sotsiaalseid aspekte. Selline kujutlus, et pärast elitaarkultuuri murenemist pääseb mõjule kodanliku olemusega loomemajandus (ja punkt!), tuleneb küll liigselt klišeesid sisaldavast haridusest ning meenutab Fukuyama progressiuskset käsitlust „ajaloo lõpust”.
Rääkides kultuuripoliitikast Euroopa moodi, tasub rõhutada: loomemajandus (creative industries) ei saa ega tohi olla seatud kuidagi asendama n-ö traditsioonilist kultuuripoliitikat. Need on oma märgisüsteemiga kaks erinevat dimensiooni, kusjuures üks ei allu teisele, aga vaja on mõlemat. Loomemajandus ei ole „uutmoodi, kaasaegsem vaade kultuuripoliitikale”, vaid üks majandussektor teiste seas (mis annab Eesti puhul SKP-st ligi 3% ja tööd ligi 30 000 inimesele, vt Loomemajanduse kaardistus 2013). Intellektuaalse omandi kommertsialiseerimine on sajandeid seisnud kunstiloomingu kõrval. Põhjus, miks sellest tänapäeval sedavõrd innukalt räägitakse, on lihtne: olulised struktuurimuudatused maailmamajanduses sunnivad otsima uusi kasvuallikaid ning talentide poolest jõukas Eesti näeb selles tänuväärset võimalust enda kehtestamiseks senisest suuremana. Ideel on ilmekas iva. Ülemüstifitseerimine ja moetrendiks seadmine teeks aga karuteene loomemajanduse sektori pikaajalisele arengule.
Euroopa Liidu kultuuristatistika (sh ka Eestis) kasutab raamistikku (ESSnet Culture, vt "Loomemajanduse näitajad", 2012), kus pole seatud prioriteetseks ühtegi kultuurivaldkonda, vaid fikseeritud: loomemajandus saab oma sisendi kaunite kunstidega seotud loomisprotsessist. Loomine on kõige alus, sellele järgnevad funktsioonid ehk väljatoomine (tootmine ja kirjastamine), levitamine ja kaubandus ning säilitamine, haridus ja korraldus ei erista samuti „kõrget” ja „madalat” kultuuri. Raamistik eeldab dimensioone, mis väljenduvad otseselt majanduskeeles: tööhõive, rahastamine, tarbimine ja osalemine. Kui erinevaid sektoreid esindavad (nt töötleva tööstuse) ettevõtted harjuvad rohkem rakendama seni kultuuri valdkonda jäänud loomepotentsiaali, saavutavad nad rahvusvahelise kogemuse järgi kõrgema lisandväärtuse.
Kultuuripoliitikat (mida juhib riik) koos sellealaste valikute tegemisega vajame ka sel juhul, kui loomemajandus (mida juhib erasektor) hoogsalt kasvab. Eestis vallandunud kõrgkultuuri defineerida püüdva arutelu taga seisab mõistagi võitlus niigi puuduliku baasfinantseerimise säili(ta)mise pärast. Ning on loomulik, kui riik, kes on kulutanud oma piiratud vahendeid tippspetsialistide väga pikaajalisele ja individuaaltundide tõttu ka väga kallile väljaõpetamisele, püüab leida neile ressursse (raha kõrval ühtlasi nt tähelepanu) ka tööturul pärast diplomi kätteandmist. Tegu pole kitsa eliidi seisuslike privileegidega, mille peaks (kultuuri)revolutsiooniga ümber jaotama, vaid ressursside ratsionaalse haldamisega.
Isegi kui ühes või teises kunstižanris ilmneb mõningaid „seisuslikke hoiakuid”, on see lihtsalt mäng, mis aitab oma publikut leida ja temaga suhestuda. Mäng on oluline asi, kuid alati ei pea seda pimesi uskuma. Tegelikus elus näeme ju, et aristokraatlikul kombel oma kuulajatega veidi distantsi hoidev tipp-pianist elab jätkuvalt tagasihoidliku paneelmaja kitsukeses korteris, poplaulja kasutab lihtsa naabripoisi imagot teadlikult edasi ka siis, kui saab endale majanduslikus mõttes palju rohkem lubada. Ent resümeerigem: ükski loovisik ei teeni praegu Eestis liiga palju, kuid enamik saab liiga vähe – nii tulu kui tunnustust. Pidevalt vananeva ja väheneva publiku ja väga väikese turu tingimustes on seetõttu hädavajalik hoida oma talentidele lahti kõik võimalused ja luua juurde kõikvõimalikke kanaleid rahvusvahelisele turule. Meie talentide publik, tuluallikad ja arenguvõimalused on üha sagedamini piiri taga. Rahvusvahelistumiseks peame kasutama nii kultuuripoliitilist kui loomemajanduslikku instrumentaariumi. Ajude liigset äravoolu ei pea seejuures kartma, sest kultuuriliselt haritud eestlasele on teada kodu ja kodumaa väärtus. Kodust klassivõitlust kui konnatiigistumise väiklast kaasnähtust peaksime aga kindlasti vältima.
Tuesday, 20 August 2013
Muusikanõunik: Juko-Mart Kõlar
Kultuuriministeeriumi muusikanõunik on alates 26.08.2013 Juko-Mart Kõlar (vt CV), kes seni on tegelenud muusikaekspordiga ning osalenud rahastamisotsuste tegemisel Kulka helikunsti sihtkapitalis ja Eesti Autorite Ühingu juures. Nagu teatab ministeeriumi 14.08.2013 pressiteade (ja selle alusel Delfi uudis), on osa ülesandepüstitusest talle "eesti muusika ekspordi ja välismaal eesti kultuuri tutvustamise küsimused, mis vajavad senisest olulisemalt suuremat tähelepanu ka riigi tasemel".
Äsja 30-aastaseks saanud Juko-Mart on ilmselt seni noorim Eesti muusikaelu kuraator, kes toob uude ametisse uued seisukohad ja lähenemisviisid. Uue, alates 01.04.2013 jõustunud avaliku teenistuse seaduse kohaselt saab ta ministeeriumi nõuniku rollis olles jätkata ka senist tegevust ettevõtjana, kuid §60 kohaselt siiski mõningate piirangutega. Samuti saab ta jätkata õppejõuna tegutsemist - kui ainult jagub jaksu ja aega.
Edu vastutusrikkas töös muusikakultuuri hüvanguks, Juko-Mart!
Äsja 30-aastaseks saanud Juko-Mart on ilmselt seni noorim Eesti muusikaelu kuraator, kes toob uude ametisse uued seisukohad ja lähenemisviisid. Uue, alates 01.04.2013 jõustunud avaliku teenistuse seaduse kohaselt saab ta ministeeriumi nõuniku rollis olles jätkata ka senist tegevust ettevõtjana, kuid §60 kohaselt siiski mõningate piirangutega. Samuti saab ta jätkata õppejõuna tegutsemist - kui ainult jagub jaksu ja aega.
Edu vastutusrikkas töös muusikakultuuri hüvanguks, Juko-Mart!
Friday, 5 July 2013
Laulupeo SA nõukogu
Aasta enne üldlaulupidu muutus Laulupeo SA nõukogu koosseis, teatab ERR uudis 05.07.2013. Fikseerigem muutus: seni olid nõukogus:
- Nõukogu esimees Peep Ratas - Eesti Kooriühingu esindaja
- Urmas Kruuse - Eesti Linnade Liidu esindaja
- Raimu Aardam - Eesti Maaomavalitsuste Liidu esindaja
- Anne Kivimäe - Haridus- ja Teadusministeeriumi esindaja
- Evelin Karindi-Kask - Rahandusministeeriumi riigihangete ja riigiabi osakonna nõunik
- Eino Pedanik - Kultuuriministeeriumi esindaja
- Andi Einaste - Eesti Rahvatantsu ja Rahvamuusika Seltsi esindaja
- Ene Vohu - Tallinna Linnavalitsuse esindaja
- Veiko Kommusaar - Siseministeeriumi esindaja
Uues nõukogus on juba määratud Urmas Kruuse, Andi Einaste, Eino Pedanik, Ene Vohu. Nimekiri täieneb veel ühe esindajaga KuM-st, RM-st ja HTM-st.
- Nõukogu esimees Peep Ratas - Eesti Kooriühingu esindaja
- Urmas Kruuse - Eesti Linnade Liidu esindaja
- Raimu Aardam - Eesti Maaomavalitsuste Liidu esindaja
- Anne Kivimäe - Haridus- ja Teadusministeeriumi esindaja
- Evelin Karindi-Kask - Rahandusministeeriumi riigihangete ja riigiabi osakonna nõunik
- Eino Pedanik - Kultuuriministeeriumi esindaja
- Andi Einaste - Eesti Rahvatantsu ja Rahvamuusika Seltsi esindaja
- Ene Vohu - Tallinna Linnavalitsuse esindaja
- Veiko Kommusaar - Siseministeeriumi esindaja
Uues nõukogus on juba määratud Urmas Kruuse, Andi Einaste, Eino Pedanik, Ene Vohu. Nimekiri täieneb veel ühe esindajaga KuM-st, RM-st ja HTM-st.
Thursday, 20 June 2013
WANTED: Muusikanõunik
Et mu ametipärija Kultuuriministeeriumis, Siiri Siimer, on muusikanõuniku ametist lahkunud (mida märkas ka Eesti Ekspress 20.06.2013), on ministeerium välja kuulutanud konkursi (vt ka pressiteadet, mida meediast levinuna pole küll leidnud), tähtajaga 10. juuli 2013. Hea meelega näeks laekumas kaalukaid kandideerimisavaldusi.
Ja kes tahab numbritega tegeleda rohkemgi kui sisunõunik, saab kandideerida finantsosakonna juhatajaks. Või kultuuriväärtuste asekantsleriks. Või kultuurilise mitmekesisuse osakonna nõunikuks või peaspetsialistiks.
Ja kes tahab numbritega tegeleda rohkemgi kui sisunõunik, saab kandideerida finantsosakonna juhatajaks. Või kultuuriväärtuste asekantsleriks. Või kultuurilise mitmekesisuse osakonna nõunikuks või peaspetsialistiks.
Tuesday, 28 May 2013
Eesti kultuur maailmas
Toetusprogrammil "Eesti kultuur maailmas" toimub 2013. aastal kolm jagamist, kaks on neist juba olnud. Kuulun laiendatud kandepinnaga komisjoni koosseisu EAS-i esindajana, seistes hea eeskätt eraldiste tugevate seoste eest turismiturunduse ja loomemajandusega. Ühtlasi on aga fakt, et olen komisjonis ainus muusik, mistõttu olgu antud järgnevalt lühike ülevaade muusika valdkonnale kultuuriministri poolt tehtud eraldistest.
I jaotus - ministri 21.02.13 käskkiri nr 61
Eraldati 401 955 eurot, kokku sai toetuse 34 projekti, neist 21 muusikaga seonduvalt summas 283 845 € ehk üle 70%, nt:
- ERSO turneeks Ameerika Ühendriikides 100 000 €
- Eesti Filharmoonia Kammerkoori USA-turneeks 27 900 €
- Eesti tippkollektiivide esinemine Schleswig-Holsteini Muusikafestivalil 50 000 €
- Musiccase, Muusikute Täiendõppe Keskus, Eesti Muusikafestivalid ja Eesti Jazzliit - toetused eesti muusika eksporti toetavateks tegevusteks.
II jaotus - ministri 09.05.2013 käskkiri nr 163
Eraldati 186 131 eurot. Kokku sai toetuse 34 projekti, neist 20 muusikaga seonduvalt kogusummas 117 369 € ehk üle 63%, nt:
- kolm rahvusvahelist festivali Saksamaal, kus Eesti on sel aastal kas üksi või koos Läti ja Leeduga fookusmaa: Schleswig-Holsteini Muusikafestival, Usedomi Muusikafestival ja NordWind Festival.
- Rahvusmeeskoorile Usedomi muusikafestivalil osalemiseks 20 000 €
- Eesti Filharmoonia Kammerkoorile 9156 €
- Rein Rannap, Andres Uibo ja Selvadore Rähni - toetus festivalile sõiduks.
- Sõsarõ leelokoorile Schleswig-Holsteini Muusikafestivalil esinemiseks 2269 €
- Villu Veski ja Tiit Kalluste NordicSounds kontserdiks 1200 €
- Eesti Kontsert Hortus Musicuse väliskontsertide korraldamiseks 15 000 €
Musiccase - Tallinn Music Weekil edukaks osutunud Eesti artistide tutvustamiseks välismaal 15 000 €.
Selle aasta viimane taotlusvoor toimub septembris, kus läheb jagamisele veel 65 972 eurot.
I jaotus - ministri 21.02.13 käskkiri nr 61
Eraldati 401 955 eurot, kokku sai toetuse 34 projekti, neist 21 muusikaga seonduvalt summas 283 845 € ehk üle 70%, nt:
- ERSO turneeks Ameerika Ühendriikides 100 000 €
- Eesti Filharmoonia Kammerkoori USA-turneeks 27 900 €
- Eesti tippkollektiivide esinemine Schleswig-Holsteini Muusikafestivalil 50 000 €
- Musiccase, Muusikute Täiendõppe Keskus, Eesti Muusikafestivalid ja Eesti Jazzliit - toetused eesti muusika eksporti toetavateks tegevusteks.
II jaotus - ministri 09.05.2013 käskkiri nr 163
Eraldati 186 131 eurot. Kokku sai toetuse 34 projekti, neist 20 muusikaga seonduvalt kogusummas 117 369 € ehk üle 63%, nt:
- kolm rahvusvahelist festivali Saksamaal, kus Eesti on sel aastal kas üksi või koos Läti ja Leeduga fookusmaa: Schleswig-Holsteini Muusikafestival, Usedomi Muusikafestival ja NordWind Festival.
- Rahvusmeeskoorile Usedomi muusikafestivalil osalemiseks 20 000 €
- Eesti Filharmoonia Kammerkoorile 9156 €
- Rein Rannap, Andres Uibo ja Selvadore Rähni - toetus festivalile sõiduks.
- Sõsarõ leelokoorile Schleswig-Holsteini Muusikafestivalil esinemiseks 2269 €
- Villu Veski ja Tiit Kalluste NordicSounds kontserdiks 1200 €
- Eesti Kontsert Hortus Musicuse väliskontsertide korraldamiseks 15 000 €
Musiccase - Tallinn Music Weekil edukaks osutunud Eesti artistide tutvustamiseks välismaal 15 000 €.
Selle aasta viimane taotlusvoor toimub septembris, kus läheb jagamisele veel 65 972 eurot.
Subscribe to:
Posts (Atom)
