Tuesday, 29 September 2009

Raimo Kangro 60

Rõõmsa kontserdielamuse pakkusid sel puhul 21.09.2009 Estonia kontserdisaalis kaks pianisti, neli löökpillimängijat ja kaks puhkpillivirtuoosi. Sugestiivse arvustuse kirjutas Sirpi sellest Evi Arujärv, mina lisan siinkohal paar oma lakoonilist emotsiooni.

Raffi Haradžanjan on Eesti publikule pakkunud palju meeldejäävaid elamusi Kangro muusikaga. Ta on kasvatanud enda kõrvale vääriliseks ansamblipartneriks tänaseks juba rahvusvahelist tunnustust kogunud noore Reinis Zarinši, kes seekordsel kontserdil asendas suvel meie seast lahkunud Nora Novik'ut. Kogenud meistri ja noore talendi tandem tundub olevat paljutõotav edaspidisekski.

Klarnetist Toomas Vavilovi ja flötist Mihkel Peäske portreteeritud ingel ("Display V") oli nauditavalt värvikas ja kelmikas - nagu Kangrole tavaks. Kolm eesti rahvaviisi flöödile Mihkel Peäske esituses oli lihtne, ilus ja mõjus muusika, mida soovitaks kindlasti ka näiteks Klassikaraadio playlisti. PaukenfEst tegi taas tänuväärset löökpillide populariseerimise tööd. Vambola Krigulile, kes oli seadnud neljale löökpillimängijale Kangro Klaverisüidi op. 1, sooviks jätkuvat innustust arranzeerimistööle - ta oskas leida üllatavaid nüansse. Ja muidugi on Kangro muusika oma tundliku pulseerimise ja värvirõõmuga ütlemata tänuväärt aines nii autentseteks esitusteks kui erinevateks katsetusteks.

Palju õnne sünnipäevaks, Raimo - kus iganes taevastest sfääridest Sa meie poole oma leebe ja veidi väsinud naeratusega ka ei vaataks...

Monday, 28 September 2009

EMTA 90!

Eesti riik ja rahvas on üsna väikesed, aga eesti kultuur pole kindlasti väikeste killast. Eks vist seepärast on ka mõnikord kurdetud, et meie väike riik ei jaksa alati meie suurt kultuuri ülal pidada. Kuid igal juhul on see siht, mille poole tuleb lakkamatult pürgida. Elu on nimelt näidanud, et see tasub ära - ka rasketel aegadel.

Võib-olla leidus 90 aastat tagasi veel inimesi, kes polnud veendunud, et just eesti kultuuri vägi võimaldas meie riigil iseseisvaks saada. Aga laulev revolutsioon, mis meie riigi uuesti iseseisvaks tegi, pidi küll kõik sellised kahtlused kuhjaga kummutama. Usun, et EMTA aastapäeva tähistama kogunenud inimesed on ühiselt veendunud selles, et ka masu aegadest aitab kergemini üle saada nimelt kultuur – ja kindlasti ka haridus kultuuri sepikojana. Seepärast tasub neisse investeerida ka praegu ja edaspidi.

Viimased kümme aastat on ilmekalt tõestanud, et akadeemia uus õppehoone on aidanud tõusta uuele kõrgemale tasemele kogu Eesti muusikaelul. Kui astute akadeemia uksest sisse, kohtate julge ja vaba silmavaatega andekaid inimesi, kelle võrdlusalus iseenda tegevuse hindamisel ei ole naaberküla, vaid maailma tipud. Just seepärast ongi Eesti muusika- ja teatrielul sedavõrd õilistav mõju kogu meie rahva vaimsele tervisele. Ja just sellepärast armastabki Eesti rahvas oma teatrit ja muusikat.

Toetagem siis ka EMTA juhtkonna tegevust ammu kavandatud, kuid seni teostamata ehitusetappide lõpuleviimiseks. Akadeemia õppetegevuse kvaliteet on kindlasti maailmatasemel – seda näitab ka siia õppima pürgijate hulk ja lai päritoluskaala. Ning sellise haridustöö viljana on igal Eesti muusika- ja teatriinimesel põhjust uhke olla mitte ainult oma rahva ja kodumaa, vaid ka oma akadeemia üle.

Vivat academia, vivant professores! Semper sint in flore!


Tervitussõnavõtt EMTA 90. aastapäeva kontsert-aktusel 27.09.2009 Estonia kontserdisaalis

Muusikaelu "+ ja -"

Kultuuriministeeriumisse ametisse asumise eel küsiti, mida pean Eesti muusikaelus kõige olulisemaks tugevuseks ja nõrkuseks. Kordan oma vastused siin üle.
Suurim tugevus on meie muusikaelu mitmekesisus ja maailmatasemel tipptegijate rohkus - eriti kui arvestada, et rahvaarv ja seetõttu ka püramiidi alus on väike.


Suurim nõrkus peaks siis olema midagi, mida pean paljude erinevate murede n-ö "juurprobleemiks". Pakun välja: see on mitmete stressitekitavate asjaolude rohkus, millest muusikavaldkonnas erineval kujul väljenduvad rahamured on üks olulisemaid, kuid sugugi mitte ainus stressifaktor. Stressirohkus väljendub ilmekalt, kui Eesti orkestrant laval pilli mängides ei suuda Berliini Filharmoonikute kombel pakatada elurõõmust ja loomislustist, vaid on ilmselgelt jäänud mõttega kinni elementaarsetesse äraelamismuredesse või ka ebapiisavasse eneseteostusesse.

Siit järeldub ka ülesandepüstitus iseendale: püüan oma tegevusega kaasa aidata, et olemasolevaid stressifaktoreid õnnestuks leevendada ja mõni uus pingeallikas ehk hoopis ära hoida. Sobib hästi kokku strateegilise juhtimise valdkonnas tuntud Goldratti piirangute teooriaga. :-) Aga võtmetõdemus on, et üksinda ei tee midagi ära, vaid ikka koostöös teistega.

Muidugi teeb aeg oma korrektuurid ning ühe riigiametniku pädevusel ja võimalustel on omad kindlad piirid, ent siht muusikavaldkonna huvide teenimisel on siiski selge.

Laulu algus

See blogi on loodud selleks, et saaksin muusikanõunikuna oma ametikohuseid täites anda enda tegevusest rohkem infot omainimestele - Eesti muusikutele. Blogi ei asenda kunagi vahetut suhtlemist, vaid täiendab seda. Eesmärk on, et võimalikult paljud muusikud saaks vahetult osa infost, mis minu käest läbi käib ja erinevate otsustega seonduvast taustast.

Ametlikuks kanaliks muusikavaldkonnas jääb alajaotus lehel http://www.kul.ee/, kus on olemas nt põhjalik info erinevate toetusprogrammide kohta. Aga elu on näidanud, et inimeste infovajadus on suurem ja vajab suhtluskanalite mitmekesistamist.

Niisiis, Kalevala algussõnadega:
Mieleni minun tekevi, aivoni ajattelevi / lähteäni laulamahan, sa'ani sanelemahan.