Kultuuriministeeriumisse ametisse asumise eel küsiti, mida pean Eesti muusikaelus kõige olulisemaks tugevuseks ja nõrkuseks. Kordan oma vastused siin üle.
Suurim tugevus on meie muusikaelu mitmekesisus ja maailmatasemel tipptegijate rohkus - eriti kui arvestada, et rahvaarv ja seetõttu ka püramiidi alus on väike.
Suurim nõrkus peaks siis olema midagi, mida pean paljude erinevate murede n-ö "juurprobleemiks". Pakun välja: see on mitmete stressitekitavate asjaolude rohkus, millest muusikavaldkonnas erineval kujul väljenduvad rahamured on üks olulisemaid, kuid sugugi mitte ainus stressifaktor. Stressirohkus väljendub ilmekalt, kui Eesti orkestrant laval pilli mängides ei suuda Berliini Filharmoonikute kombel pakatada elurõõmust ja loomislustist, vaid on ilmselgelt jäänud mõttega kinni elementaarsetesse äraelamismuredesse või ka ebapiisavasse eneseteostusesse.
Siit järeldub ka ülesandepüstitus iseendale: püüan oma tegevusega kaasa aidata, et olemasolevaid stressifaktoreid õnnestuks leevendada ja mõni uus pingeallikas ehk hoopis ära hoida. Sobib hästi kokku strateegilise juhtimise valdkonnas tuntud Goldratti piirangute teooriaga. :-) Aga võtmetõdemus on, et üksinda ei tee midagi ära, vaid ikka koostöös teistega.
Muidugi teeb aeg oma korrektuurid ning ühe riigiametniku pädevusel ja võimalustel on omad kindlad piirid, ent siht muusikavaldkonna huvide teenimisel on siiski selge.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment