Eesti riik ja rahvas on üsna väikesed, aga eesti kultuur pole kindlasti väikeste killast. Eks vist seepärast on ka mõnikord kurdetud, et meie väike riik ei jaksa alati meie suurt kultuuri ülal pidada. Kuid igal juhul on see siht, mille poole tuleb lakkamatult pürgida. Elu on nimelt näidanud, et see tasub ära - ka rasketel aegadel.
Võib-olla leidus 90 aastat tagasi veel inimesi, kes polnud veendunud, et just eesti kultuuri vägi võimaldas meie riigil iseseisvaks saada. Aga laulev revolutsioon, mis meie riigi uuesti iseseisvaks tegi, pidi küll kõik sellised kahtlused kuhjaga kummutama. Usun, et EMTA aastapäeva tähistama kogunenud inimesed on ühiselt veendunud selles, et ka masu aegadest aitab kergemini üle saada nimelt kultuur – ja kindlasti ka haridus kultuuri sepikojana. Seepärast tasub neisse investeerida ka praegu ja edaspidi.
Viimased kümme aastat on ilmekalt tõestanud, et akadeemia uus õppehoone on aidanud tõusta uuele kõrgemale tasemele kogu Eesti muusikaelul. Kui astute akadeemia uksest sisse, kohtate julge ja vaba silmavaatega andekaid inimesi, kelle võrdlusalus iseenda tegevuse hindamisel ei ole naaberküla, vaid maailma tipud. Just seepärast ongi Eesti muusika- ja teatrielul sedavõrd õilistav mõju kogu meie rahva vaimsele tervisele. Ja just sellepärast armastabki Eesti rahvas oma teatrit ja muusikat.
Toetagem siis ka EMTA juhtkonna tegevust ammu kavandatud, kuid seni teostamata ehitusetappide lõpuleviimiseks. Akadeemia õppetegevuse kvaliteet on kindlasti maailmatasemel – seda näitab ka siia õppima pürgijate hulk ja lai päritoluskaala. Ning sellise haridustöö viljana on igal Eesti muusika- ja teatriinimesel põhjust uhke olla mitte ainult oma rahva ja kodumaa, vaid ka oma akadeemia üle.
Vivat academia, vivant professores! Semper sint in flore!
Tervitussõnavõtt EMTA 90. aastapäeva kontsert-aktusel 27.09.2009 Estonia kontserdisaalis
No comments:
Post a Comment