Olen kümmekond aastat tegelenud festivalide korraldamisega (NoorteMuusa, Tudengijazz, Jazzkaar) ja seepärast üsna skeptiline väidete suhtes, et mõni muusikafestival suudab ilusti kasumit toota. Järgnevalt väike case study ehk juhtumianalüüs Rabarocki näitel. Valin meelega festivali, mis esindab kommertslikumaks peetavat muusikastiili.
Niisiis, Rabarock. Festival, mis toimus 2011. aastal juba kuuendat korda ning mis on paisunud sedavõrd suureks, et seda julgetakse juba kõrvutada kunagise Rock Summeriga. Rabarockil on professionaalne korraldusmeeskond, korralik veebileht ja hea turundustegevus ning terve vägi ustavaid fänne. Tallinna vahet sõitma pandi suisa eribussid, lisaks leidus küllaga rockisõpru, kes otsisid välja oma tutvused Järvakandis või seadsid vihma trotsides üles telgi tasulisse telklinnakusse. Muide, ka politseil polnud Rabarockiga suuri probleeme. Rabarocki mastaap on muljetavaldav ja vaieldamatult rahvusvahelise kaaluga. Kokku külastas tänavu kahel päeval (17.-18.06) festivali üle 10 000 inimese. Piletihinnad polnud ka odavad, ühepäevapilet oli vähemalt 32 eurot (ehk 500 EEK).
Piilugem veel festivali rahakotti. Minu andmetel oli festivali eelarve maht 495 000 eurot (ehk 7,75 milj EEK), millest ligi 100 000 eurot pärines kaasfinantseerijailt. Oma soliidse panuse andsid mitmed sponsorid ja partnerid (meedia- ja alkoholifirmad, laevandus- ja lennundusettevõtted, aga ka nt Soome suursaatkond ja Järvakandi vald). Rabarock sai toetuse Tallinn 2011 raames ja Kultuurkapitalilt. Väga suure toetuse (12 782 eurot) eraldas minister Laine Jänese otsusega Kultuuriministeerium - näidates seega ühtlasi, et 2010. aastal kõlanud korraldajate poolne põhjendus festivali ärajätmiseks ("riigi kultuurivaenulik poliitika", eelkõige seoses piletite käibemaksu tõusuga) ei tekitanud riigi poolset solvumist.
Aga ikkagi teatasid korraldajad (11.07 ERR), et festival jäi kahjumisse. Teisisõnu, MTÜ Elava Muusika Ühingu juhatusse kuuluvad neli härrasmeest peavad osa kuludest katma omavahenditest. Kõnekas peaks olema seegi, et korraldav kehand ongi oma vormilt MTÜ, mitte OÜ. Ning oodatavaks tulemuseks pole see MTÜ seadnud kommertseesmärke, vaid soovi hoida festivali elujõulisena, säilitades iga-aastast ürituse korraldamise traditsiooni.
Seega üldistades: kui loodate eelkõige kasumit, ärge tegelege festivalikorraldusega. Kui aga rahast olulisemad tunduvad toredad inimesed ja ehedad emotsioonid, on see tegevusala panustamist ja pühendumist väärt küll. Sõltumata sellest, kas armastate rock-, barokk- või folkmuusikat.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment