EMIK käis Frankfurdi messil. Lugedes EMIK-u kokkuvõtet käidust-nähtust, tuleb kindlasti heaks kiita sellise tegevuse jätkamine ka tulevikus. EMIK-u sellesuunalise tegevuse suhtes on ka väga tugev ootus heliloojate poolt, kes tunnevad suurt disbalanssi oma loomingu reaalse läbilöögivõime ja seni toimunud eesti heliloomingu turundustegevuse vahel.
Ent siiski jääb ka sel juhul puudu midagi, millega EMIK ei peagi tegelema. Ja see on kirjastamistegevus kui ettevõtluse vorm. Praegu on kodumaine kirjastamistegevus ülimalt lünklik - ja seda enam tuleb tunnustada neid entusiaste, kes sellega siiski tegeleda on püüdnud. Tänavu õõnestus Eesti Muusikanõukogu poolt hallatavana taastada programm "Muusikatrükised". Muidugi ei suuda sellest jagatavad toetused veel anda piisavat finantsvõimendust selleks, et kodumaine muusikakirjastamine kohe õide puhkeks, aga väike "juurekasvu erguti" on see ehk ometi. Nüüdseks on otsused tehtud ning on hea meel, et Heino Elleri sümfooniad, aga ka paljud uudisteosed saavad programmi toel trükivalgust näha. Nootide trükkimine on vältimatu eeltingimus selleks, et eesti muusikat nii kodu- kui välismaal senisest enam esitataks ja salvestataks.
Tasub ju meeles pidada, et suure Venemaa muusikakirjastamisele pani aluse lihtsa päritoluga eesti mees Peeter Jürgenson (1836-1903). See on lugu, mis innustab loodetavasti ka tänaseid tegijaid.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment