Koroonakriis: mis saab majandusest? vol. 1

30.03.2020 AK-s ütles riigihalduse minister Jaak Aab, rääkides isikukaitsevahendite ehk näomaskide oodatavatest tarnetest Eestisse (Jaapanist, Lõuna-Koreast, Hiinast ja Euroopast): "Mina ei saa väga täpselt detaile rääkida, sest selles valdkonnas on sõda, kus tarneid kaaperdatakse, koguseid ära aetakse. Eratarnijaid ei saa lihtsalt kätte, sest neid ostetakse näiteks üle. Turule sekkub jõuliselt USA, kes kuulutas, et ta ei pea vajalikuks kaitsevahendite vastavust oma sertifikaadile, vaid tunnistab täiesti ka Hiina sertifikaati."

See Eesti kõrge riigiesindaja tsitaat annab aimu, milline anarhiline olukord võib kujuneda globaalse eriolukorra (global emergency) tingimustes strateegiliste kaupadega. Mida kauem kriis kestab, seda rohkem kaupu võib muutuda defitsiitseks - ning seda rohkem võimu (ka hindade dikteerimisel) on neil, kelle laovarud on suuremad.

Nii pole mõtet naeruvääristada inimesi, kes on hunnikute viisi WC-paberit kokku ostnud. Riigid teevad peagi võib-olla sama, lihtsalt varjatumalt ja metatasandil. Ning selleks, et tagada oma kodanikele esmatarbekaupade kättesaadavus, peavad riigid ja/või olulisemad jaemüüjad hakkama läbirääkimisi pidama potentsiaalsete tarnijatega, a) kelle olemasolust neil seni polnud aimugi, b) kelle tegelik olemus ja huvid ei pruugi ka nüüd selged olla, c) kes võivad ühel hetkel ka mullina õhku haihtuda.

Nagu psühholoogid on osundanud, on tualettpaberi kokkuostmine üle maailma täheldatud tendents omamoodi lakmustest, mis viitab inimeste vähenenud turvatundele. WC-paber on odav ja universaalne, kõigile ja kõikjal kergelt kättesaadav esmatarbekaup, mille nõudluse suurenemine annab aimu tarbijaskonna kasvavast murest elementaarse hakkamasaamise pärast. Abstraktne hirm transformeerub konkreetseteks müüginumbriteks. Lõuapoolikud on juba teravmeelitsenud, kuidas maailma suurim paberitootja International Paper teatab peagi, et seoses ootamatu müügituluga ostab ta korraga ära nii Google'i, Microsoft'i kui Facebook'i.

Kui isegi seni konservatiivse fiskaalpoliitikaga Eesti on valmis oma riigieelarve tasakaalust välja laskma ja märgatavalt suurendama riigi võlakoormust, siis seda enam tehakse seda neis riikides, mille kodanikkond pole harjunud protestantliku tööeetikaga.

Majandusanalüütikud, kes annavad soovitusi suurfirmade juhtidele kriisiotsuste tegemiseks, uurivad üha enam M&A variante (ühinemised ja ülevõtmised). Mida pikemaks venib kriis, seda kauem jäävad venima suuremad investeeringud ning seda enam mõjutavad ettevõtluse käekäiku valitsuste otsused piirangute kohta (mis võivad olla hektilised). Järjest ilmsemaks saab erinevus selle vahel, kui palju valitsused ja keskpangad peaks kommertspankasid ohjama ja kui palju nad seda tegelikult teha suudavad või oskavad. Surve rahatrükkimise jätkamiseks Euroopas aina suureneb, aga riskistsenaariumid, mis juhtub siis, kui see pidu kord läbi saab, muutuvad üha dramaatilisemaks.

Eelnevate majanduskriiside ekstrapoleerimine koroonakriisist väljatulemiseks palju ei aita. Otsese kriisiperioodina praegu üha sagedamini välja öelda pool aastat lähtub ühtpidi mõistmisest, et kriis on algselt loodetust siiski sügavam, ent teisalt ka faktivälisest soovmõtlemisest, et see võiks siiski a.s.a.p. mööduda. Kas selline prohvetlus kujuneb isetäituvaks, on natuke kahtlane.

Ilmselt on tegu järjest enam hübriidsõjana mõistetud olukorra enneolematu laienemisega julgeolekupoliitika diskursusest väljapoole. Vastakuti ei ole omavahel mitte riigid, vaid inimesed juba 200 riigis üle maailma vs nanomõõtmetes viirus. Ning seal kuskil vahel on valitsused oma vastandlike huvidega ja kohati mõistlike, kohati aga jaburana tunduvate otsustena - sest ka valitsusi juhivad inimesed oma ekslikkuses ja kalduvusega teha valikuid isiklike emotsioonide baasil.

Näiteks Donald Trump, kellel äritegelasena on jagunud korraga nii õnne kui arrogantset enesekindlust oma impeeriumi ülesehitamisel, on riigijuhina tõsiselt löögi all. Ta on harjunud majandust tähtsaks pidama (stiilis "It's the economy, stupid!"), kuid ilmselgelt ei käi ka tema mõistus enam üle kõigist globaliseerunud maailmas esmakordselt sellises ulatuses vallandunud kriisi tingimustes majandust mõjutavatest teguritest.

Seega jääb ka koroonakriisi tegeliku pikkuse ja mõjuulatuse defineerimine mitte selle keskel siplevate äriliidrite, vaid tuleviku ajaloolaste pärusmaaks. Igasugune kriisi järelmõjude ennustus on fail, mis vajaks iga nädal uuendamist. See, kes suudab pidevalt muutuvates oludes ära tabada ja töösse rakendada uue ärimudeli, mis võiks jääda kriisi leevenemisel pikemaks ajaks tulutoovaks, on mõneks ajaks võidumees - aga ta peab arvestama ka edaspidi majanduse toimimisloogika pideva teisenemisega.

Tõenäoliselt tugevneb äriliidrite surve ÜRO-le muutuda uue maailmasõja teket vältivast organisatsioonist ülemaailmset uut Marshalli plaani haldavaks organiks. Seni, kuni uued globaalsed kokkulepped pole sündinud, püüab maailmamajandus tiksuda seni akumuleerunud rasvast, mis kriisi ajal sulab otsekui kuumal praepannil. Aga mõni asi tundub siiski ka kindel olevat: jätkub umbes viimased pool sajandit süvenenud tendents, et rikkad muutuvad rikkamaks ja vaesed vaesemaks. Taas on hundiseaduste aeg.

Koroonakriis: mis saab riikidest?

Esimesed kaks nädalat kriisiga silmitsi olekut möödusid lootuses, et ehk see läheb meist siiski kiirelt mööda ja hiljemalt maikuu alguseks on elu taas normaliseerunud. Kolmanda nädalaga on toimumas ümberorienteerumine kriisi kestmajäämisele - võimalik ka, et mitme lainena (nagu oli ka nt 1918.a. pandeemia puhul), mitmes faasis.

Nt Soome valitsuse valikud kriisi ohjeldamiseks annavad tunnistust, et riigid peavad olema valmis oma taktikat muutma. Mis ühel hetkel tundub mõistlik, ei pruugi seda enam olla nädala pärast. Kodanikel pole põhjust oma riigilt oodata sellisel moel otsustes järjepidevat ja õigusliku ootuse printsiipi järgivat käitumist, nagu see oli seni tavaks.

Välisminister Urmas Reinsalu sisuline sõnum eelmisest nädalast tähendas, et inimõiguste järgimisel võivad riigid muutuda selektiivseks. Järelikult nt viimastel aastatel süvenenud isikuandmete kaitse põhiprintsiibid kuuluvad kriisi jätkumisel ümber vaatamisele ja muutmisele - juhul, kui seda nõuavad vääramatu jõuna tekkinud riiklikud huvid masside ohjamiseks.

Turbulents maailmapoliitikas aina suureneb. Eesti riigil on põhjust peamised julgeolekuohud olulisel määral ümber vaadata - ning olema valmis seda analüüsi uuendama vähemalt iga poole aasta tagant. Juhul, kui meid tabaks rünnak idast, võib see juhtuda sootuks teistel põhjustel või teisel kombel, kui oleme harjunud eeldama. Kuid pigem on see ülimalt vähetõenäoline. Kui 20. sajandil asus Eesti geopoliitiliselt väga tuulises kohas, siis 21. sajandil võime end tunda suhteliselt turvaliselt. Suured kired ja mõõduvõtmised sünnivad mujal - meile kõige lähem neist kuumadest kohtadest on jätkuvalt Ukraina.

Rahvusvahelise õiguse praktikas on algamas huvitavad, et mitte öelda dramaatilised ajad. Kui palju sellest kõrgest mängust jõuab tavaliste lehelugejateni, on iseasi. Tagajärjed mõjutavad meid kõiki. Akadeemik Tarmo Soomere sõnastas selle hästi (Äripäev 20.03.2020): tsivilisatsioon  meile harjumuspärasel kujul jääb kriisi järel suurelt jaolt püsima - samas pole selge, mis on selle hind, milline on uus tasakaal ja kui kaua kulub aega selle tekkimiseks.

Iga riigi valitsus peab endale varasemast sagedamini meelde tuletama, et tema asi on kaitsta oma kodanike huve - aga seda pole mõtet teha Donald Trumpi kombel, kelle järeltulija peab hakkama tõsiselt pingutama, et vahepeal endasse kapseldunud Ameerikat oleks taas võimalik suureks teha. Üks koroonakriisi tulemusi võibki olla see, et veebruaris küllaltki kindlana tundunud Trumpi tagasivalimine novembris siiski nurjub - ning selle jaoks on olulised nii demokraatide eeldatav koondumine Joe Bideni seljataha kui Trumpi läbikukkumine kriisi ohjamisel USA-s.

Tundub, justkui oleks suurriikide vahel käima läinud seninägematult kõrgete panustega "Monopoli" mängimine. Keegi ei saa enda võidule kindel olla. Iga suurriik mängib korraga mitut mängu ning kontrolli olukorra üle pole tegelikult kellelgi. Eesti on ÜRO Julgeolekunõukogu laua taga enneolematult põneval ajal. Kuid ilmselt ei ole meie sealsetel esindajatel ei aega ega õigust oma kogemusi ja tähelepanekuid jooksvalt kirja panna, et neid kunagi mälestustena lugeda saaksime.

Uudistesse üha sügavamale sukeldudes teame maailmas toimuvast, mis meid otseselt mõjutab, ühtaegu järjest enam ja järjest vähem. Rahvusriigid mõnest aspektist vaadates tugevnevad, teisalt aga hoopis nõrgenevad. Paljud vastandamised, mille peale on üles ehitatud poliitilised mõttekonstruktsioonid, enam ei tööta. Mõnigi Eesti poliitik on justkui oma varasematele arusaamadele saanud kinnitust faktist, et Euroopa Komisjon on osutunud nõrgaks - kuid jätnud tähelepanuta selle, et sellest tulenev Euroopa marginaliseerumine ei ole ka Eesti huvides. On paradokside teravnemise aeg.

Soovitusi koduse eraldatuse ajaks

Mida teha karantiini ajal kodus?

Leia võimalikult erinevaid sotsiaalse suhtluse viise sugulaste ja sõpradega. Eriti nendega, kellega pole seni piisavalt tihti suhelnud. 

Harjuta järjekindlalt oma eriala.

-        Loe inspireerivaid ja arendavaid raamatuid.

-        Arenda ennast muusika kuulamisega – olemas on podcast’id, youtube, spotify ja Apple Music.

-        Pane kirja mõni idee, mis ammu mõttes mõlgub, aga milleks pole seni aega olnud.

-        Võimle, et hoida füüsilist ja vaimset vormi tasakaalus.

-        Kui tervis ja olud lubavad, liigu kindlasti õues.

-        Õpi midagi uut – nt prantsuse või hispaania keelt.

-        Tee suurpuhastus, korista ja sorteeri oma sahtleid.

-        Tee endale ise süüa – tervislikumalt ja suurema põhjalikkusega kui tavaliselt.

-        Joonista või avasta uusi tehnikaid.

-        Leia rohkem aega oma lähedaste jaoks – näiteks mängi nendega lauamänge.

-         

Nii õues kui toas on abiks ka Keskkonnaameti soovitused eriolukorra ajal.

VHK kogukonna soovitused on ka toredad.