Esimesed kaks nädalat kriisiga silmitsi olekut möödusid lootuses, et ehk see läheb meist siiski kiirelt mööda ja hiljemalt maikuu alguseks on elu taas normaliseerunud. Kolmanda nädalaga on toimumas ümberorienteerumine kriisi kestmajäämisele - võimalik ka, et mitme lainena (nagu oli ka nt 1918.a. pandeemia puhul), mitmes faasis.
Nt Soome valitsuse valikud kriisi ohjeldamiseks annavad tunnistust, et riigid peavad olema valmis oma taktikat muutma. Mis ühel hetkel tundub mõistlik, ei pruugi seda enam olla nädala pärast. Kodanikel pole põhjust oma riigilt oodata sellisel moel otsustes järjepidevat ja õigusliku ootuse printsiipi järgivat käitumist, nagu see oli seni tavaks.
Välisminister Urmas Reinsalu sisuline sõnum eelmisest nädalast tähendas, et inimõiguste järgimisel võivad riigid muutuda selektiivseks. Järelikult nt viimastel aastatel süvenenud isikuandmete kaitse põhiprintsiibid kuuluvad kriisi jätkumisel ümber vaatamisele ja muutmisele - juhul, kui seda nõuavad vääramatu jõuna tekkinud riiklikud huvid masside ohjamiseks.
Turbulents maailmapoliitikas aina suureneb. Eesti riigil on põhjust peamised julgeolekuohud olulisel määral ümber vaadata - ning olema valmis seda analüüsi uuendama vähemalt iga poole aasta tagant. Juhul, kui meid tabaks rünnak idast, võib see juhtuda sootuks teistel põhjustel või teisel kombel, kui oleme harjunud eeldama. Kuid pigem on see ülimalt vähetõenäoline. Kui 20. sajandil asus Eesti geopoliitiliselt väga tuulises kohas, siis 21. sajandil võime end tunda suhteliselt turvaliselt. Suured kired ja mõõduvõtmised sünnivad mujal - meile kõige lähem neist kuumadest kohtadest on jätkuvalt Ukraina.
Rahvusvahelise õiguse praktikas on algamas huvitavad, et mitte öelda dramaatilised ajad. Kui palju sellest kõrgest mängust jõuab tavaliste lehelugejateni, on iseasi. Tagajärjed mõjutavad meid kõiki. Akadeemik Tarmo Soomere sõnastas selle hästi (Äripäev 20.03.2020): tsivilisatsioon meile harjumuspärasel kujul jääb kriisi järel suurelt jaolt püsima - samas pole selge, mis on selle hind, milline on uus tasakaal ja kui kaua kulub aega selle tekkimiseks.
Iga riigi valitsus peab endale varasemast sagedamini meelde tuletama, et tema asi on kaitsta oma kodanike huve - aga seda pole mõtet teha Donald Trumpi kombel, kelle järeltulija peab hakkama tõsiselt pingutama, et vahepeal endasse kapseldunud Ameerikat oleks taas võimalik suureks teha. Üks koroonakriisi tulemusi võibki olla see, et veebruaris küllaltki kindlana tundunud Trumpi tagasivalimine novembris siiski nurjub - ning selle jaoks on olulised nii demokraatide eeldatav koondumine Joe Bideni seljataha kui Trumpi läbikukkumine kriisi ohjamisel USA-s.
Tundub, justkui oleks suurriikide vahel käima läinud seninägematult kõrgete panustega "Monopoli" mängimine. Keegi ei saa enda võidule kindel olla. Iga suurriik mängib korraga mitut mängu ning kontrolli olukorra üle pole tegelikult kellelgi. Eesti on ÜRO Julgeolekunõukogu laua taga enneolematult põneval ajal. Kuid ilmselt ei ole meie sealsetel esindajatel ei aega ega õigust oma kogemusi ja tähelepanekuid jooksvalt kirja panna, et neid kunagi mälestustena lugeda saaksime.
Uudistesse üha sügavamale sukeldudes teame maailmas toimuvast, mis meid otseselt mõjutab, ühtaegu järjest enam ja järjest vähem. Rahvusriigid mõnest aspektist vaadates tugevnevad, teisalt aga hoopis nõrgenevad. Paljud vastandamised, mille peale on üles ehitatud poliitilised mõttekonstruktsioonid, enam ei tööta. Mõnigi Eesti poliitik on justkui oma varasematele arusaamadele saanud kinnitust faktist, et Euroopa Komisjon on osutunud nõrgaks - kuid jätnud tähelepanuta selle, et sellest tulenev Euroopa marginaliseerumine ei ole ka Eesti huvides. On paradokside teravnemise aeg.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment