Koroonakriis: mis saab majandusest? vol. 1

30.03.2020 AK-s ütles riigihalduse minister Jaak Aab, rääkides isikukaitsevahendite ehk näomaskide oodatavatest tarnetest Eestisse (Jaapanist, Lõuna-Koreast, Hiinast ja Euroopast): "Mina ei saa väga täpselt detaile rääkida, sest selles valdkonnas on sõda, kus tarneid kaaperdatakse, koguseid ära aetakse. Eratarnijaid ei saa lihtsalt kätte, sest neid ostetakse näiteks üle. Turule sekkub jõuliselt USA, kes kuulutas, et ta ei pea vajalikuks kaitsevahendite vastavust oma sertifikaadile, vaid tunnistab täiesti ka Hiina sertifikaati."

See Eesti kõrge riigiesindaja tsitaat annab aimu, milline anarhiline olukord võib kujuneda globaalse eriolukorra (global emergency) tingimustes strateegiliste kaupadega. Mida kauem kriis kestab, seda rohkem kaupu võib muutuda defitsiitseks - ning seda rohkem võimu (ka hindade dikteerimisel) on neil, kelle laovarud on suuremad.

Nii pole mõtet naeruvääristada inimesi, kes on hunnikute viisi WC-paberit kokku ostnud. Riigid teevad peagi võib-olla sama, lihtsalt varjatumalt ja metatasandil. Ning selleks, et tagada oma kodanikele esmatarbekaupade kättesaadavus, peavad riigid ja/või olulisemad jaemüüjad hakkama läbirääkimisi pidama potentsiaalsete tarnijatega, a) kelle olemasolust neil seni polnud aimugi, b) kelle tegelik olemus ja huvid ei pruugi ka nüüd selged olla, c) kes võivad ühel hetkel ka mullina õhku haihtuda.

Nagu psühholoogid on osundanud, on tualettpaberi kokkuostmine üle maailma täheldatud tendents omamoodi lakmustest, mis viitab inimeste vähenenud turvatundele. WC-paber on odav ja universaalne, kõigile ja kõikjal kergelt kättesaadav esmatarbekaup, mille nõudluse suurenemine annab aimu tarbijaskonna kasvavast murest elementaarse hakkamasaamise pärast. Abstraktne hirm transformeerub konkreetseteks müüginumbriteks. Lõuapoolikud on juba teravmeelitsenud, kuidas maailma suurim paberitootja International Paper teatab peagi, et seoses ootamatu müügituluga ostab ta korraga ära nii Google'i, Microsoft'i kui Facebook'i.

Kui isegi seni konservatiivse fiskaalpoliitikaga Eesti on valmis oma riigieelarve tasakaalust välja laskma ja märgatavalt suurendama riigi võlakoormust, siis seda enam tehakse seda neis riikides, mille kodanikkond pole harjunud protestantliku tööeetikaga.

Majandusanalüütikud, kes annavad soovitusi suurfirmade juhtidele kriisiotsuste tegemiseks, uurivad üha enam M&A variante (ühinemised ja ülevõtmised). Mida pikemaks venib kriis, seda kauem jäävad venima suuremad investeeringud ning seda enam mõjutavad ettevõtluse käekäiku valitsuste otsused piirangute kohta (mis võivad olla hektilised). Järjest ilmsemaks saab erinevus selle vahel, kui palju valitsused ja keskpangad peaks kommertspankasid ohjama ja kui palju nad seda tegelikult teha suudavad või oskavad. Surve rahatrükkimise jätkamiseks Euroopas aina suureneb, aga riskistsenaariumid, mis juhtub siis, kui see pidu kord läbi saab, muutuvad üha dramaatilisemaks.

Eelnevate majanduskriiside ekstrapoleerimine koroonakriisist väljatulemiseks palju ei aita. Otsese kriisiperioodina praegu üha sagedamini välja öelda pool aastat lähtub ühtpidi mõistmisest, et kriis on algselt loodetust siiski sügavam, ent teisalt ka faktivälisest soovmõtlemisest, et see võiks siiski a.s.a.p. mööduda. Kas selline prohvetlus kujuneb isetäituvaks, on natuke kahtlane.

Ilmselt on tegu järjest enam hübriidsõjana mõistetud olukorra enneolematu laienemisega julgeolekupoliitika diskursusest väljapoole. Vastakuti ei ole omavahel mitte riigid, vaid inimesed juba 200 riigis üle maailma vs nanomõõtmetes viirus. Ning seal kuskil vahel on valitsused oma vastandlike huvidega ja kohati mõistlike, kohati aga jaburana tunduvate otsustena - sest ka valitsusi juhivad inimesed oma ekslikkuses ja kalduvusega teha valikuid isiklike emotsioonide baasil.

Näiteks Donald Trump, kellel äritegelasena on jagunud korraga nii õnne kui arrogantset enesekindlust oma impeeriumi ülesehitamisel, on riigijuhina tõsiselt löögi all. Ta on harjunud majandust tähtsaks pidama (stiilis "It's the economy, stupid!"), kuid ilmselgelt ei käi ka tema mõistus enam üle kõigist globaliseerunud maailmas esmakordselt sellises ulatuses vallandunud kriisi tingimustes majandust mõjutavatest teguritest.

Seega jääb ka koroonakriisi tegeliku pikkuse ja mõjuulatuse defineerimine mitte selle keskel siplevate äriliidrite, vaid tuleviku ajaloolaste pärusmaaks. Igasugune kriisi järelmõjude ennustus on fail, mis vajaks iga nädal uuendamist. See, kes suudab pidevalt muutuvates oludes ära tabada ja töösse rakendada uue ärimudeli, mis võiks jääda kriisi leevenemisel pikemaks ajaks tulutoovaks, on mõneks ajaks võidumees - aga ta peab arvestama ka edaspidi majanduse toimimisloogika pideva teisenemisega.

Tõenäoliselt tugevneb äriliidrite surve ÜRO-le muutuda uue maailmasõja teket vältivast organisatsioonist ülemaailmset uut Marshalli plaani haldavaks organiks. Seni, kuni uued globaalsed kokkulepped pole sündinud, püüab maailmamajandus tiksuda seni akumuleerunud rasvast, mis kriisi ajal sulab otsekui kuumal praepannil. Aga mõni asi tundub siiski ka kindel olevat: jätkub umbes viimased pool sajandit süvenenud tendents, et rikkad muutuvad rikkamaks ja vaesed vaesemaks. Taas on hundiseaduste aeg.