Koroonakriis: mis saab majandusest? vol. 1

30.03.2020 AK-s ütles riigihalduse minister Jaak Aab, rääkides isikukaitsevahendite ehk näomaskide oodatavatest tarnetest Eestisse (Jaapanist, Lõuna-Koreast, Hiinast ja Euroopast): "Mina ei saa väga täpselt detaile rääkida, sest selles valdkonnas on sõda, kus tarneid kaaperdatakse, koguseid ära aetakse. Eratarnijaid ei saa lihtsalt kätte, sest neid ostetakse näiteks üle. Turule sekkub jõuliselt USA, kes kuulutas, et ta ei pea vajalikuks kaitsevahendite vastavust oma sertifikaadile, vaid tunnistab täiesti ka Hiina sertifikaati."

See Eesti kõrge riigiesindaja tsitaat annab aimu, milline anarhiline olukord võib kujuneda globaalse eriolukorra (global emergency) tingimustes strateegiliste kaupadega. Mida kauem kriis kestab, seda rohkem kaupu võib muutuda defitsiitseks - ning seda rohkem võimu (ka hindade dikteerimisel) on neil, kelle laovarud on suuremad.

Nii pole mõtet naeruvääristada inimesi, kes on hunnikute viisi WC-paberit kokku ostnud. Riigid teevad peagi võib-olla sama, lihtsalt varjatumalt ja metatasandil. Ning selleks, et tagada oma kodanikele esmatarbekaupade kättesaadavus, peavad riigid ja/või olulisemad jaemüüjad hakkama läbirääkimisi pidama potentsiaalsete tarnijatega, a) kelle olemasolust neil seni polnud aimugi, b) kelle tegelik olemus ja huvid ei pruugi ka nüüd selged olla, c) kes võivad ühel hetkel ka mullina õhku haihtuda.

Nagu psühholoogid on osundanud, on tualettpaberi kokkuostmine üle maailma täheldatud tendents omamoodi lakmustest, mis viitab inimeste vähenenud turvatundele. WC-paber on odav ja universaalne, kõigile ja kõikjal kergelt kättesaadav esmatarbekaup, mille nõudluse suurenemine annab aimu tarbijaskonna kasvavast murest elementaarse hakkamasaamise pärast. Abstraktne hirm transformeerub konkreetseteks müüginumbriteks. Lõuapoolikud on juba teravmeelitsenud, kuidas maailma suurim paberitootja International Paper teatab peagi, et seoses ootamatu müügituluga ostab ta korraga ära nii Google'i, Microsoft'i kui Facebook'i.

Kui isegi seni konservatiivse fiskaalpoliitikaga Eesti on valmis oma riigieelarve tasakaalust välja laskma ja märgatavalt suurendama riigi võlakoormust, siis seda enam tehakse seda neis riikides, mille kodanikkond pole harjunud protestantliku tööeetikaga.

Majandusanalüütikud, kes annavad soovitusi suurfirmade juhtidele kriisiotsuste tegemiseks, uurivad üha enam M&A variante (ühinemised ja ülevõtmised). Mida pikemaks venib kriis, seda kauem jäävad venima suuremad investeeringud ning seda enam mõjutavad ettevõtluse käekäiku valitsuste otsused piirangute kohta (mis võivad olla hektilised). Järjest ilmsemaks saab erinevus selle vahel, kui palju valitsused ja keskpangad peaks kommertspankasid ohjama ja kui palju nad seda tegelikult teha suudavad või oskavad. Surve rahatrükkimise jätkamiseks Euroopas aina suureneb, aga riskistsenaariumid, mis juhtub siis, kui see pidu kord läbi saab, muutuvad üha dramaatilisemaks.

Eelnevate majanduskriiside ekstrapoleerimine koroonakriisist väljatulemiseks palju ei aita. Otsese kriisiperioodina praegu üha sagedamini välja öelda pool aastat lähtub ühtpidi mõistmisest, et kriis on algselt loodetust siiski sügavam, ent teisalt ka faktivälisest soovmõtlemisest, et see võiks siiski a.s.a.p. mööduda. Kas selline prohvetlus kujuneb isetäituvaks, on natuke kahtlane.

Ilmselt on tegu järjest enam hübriidsõjana mõistetud olukorra enneolematu laienemisega julgeolekupoliitika diskursusest väljapoole. Vastakuti ei ole omavahel mitte riigid, vaid inimesed juba 200 riigis üle maailma vs nanomõõtmetes viirus. Ning seal kuskil vahel on valitsused oma vastandlike huvidega ja kohati mõistlike, kohati aga jaburana tunduvate otsustena - sest ka valitsusi juhivad inimesed oma ekslikkuses ja kalduvusega teha valikuid isiklike emotsioonide baasil.

Näiteks Donald Trump, kellel äritegelasena on jagunud korraga nii õnne kui arrogantset enesekindlust oma impeeriumi ülesehitamisel, on riigijuhina tõsiselt löögi all. Ta on harjunud majandust tähtsaks pidama (stiilis "It's the economy, stupid!"), kuid ilmselgelt ei käi ka tema mõistus enam üle kõigist globaliseerunud maailmas esmakordselt sellises ulatuses vallandunud kriisi tingimustes majandust mõjutavatest teguritest.

Seega jääb ka koroonakriisi tegeliku pikkuse ja mõjuulatuse defineerimine mitte selle keskel siplevate äriliidrite, vaid tuleviku ajaloolaste pärusmaaks. Igasugune kriisi järelmõjude ennustus on fail, mis vajaks iga nädal uuendamist. See, kes suudab pidevalt muutuvates oludes ära tabada ja töösse rakendada uue ärimudeli, mis võiks jääda kriisi leevenemisel pikemaks ajaks tulutoovaks, on mõneks ajaks võidumees - aga ta peab arvestama ka edaspidi majanduse toimimisloogika pideva teisenemisega.

Tõenäoliselt tugevneb äriliidrite surve ÜRO-le muutuda uue maailmasõja teket vältivast organisatsioonist ülemaailmset uut Marshalli plaani haldavaks organiks. Seni, kuni uued globaalsed kokkulepped pole sündinud, püüab maailmamajandus tiksuda seni akumuleerunud rasvast, mis kriisi ajal sulab otsekui kuumal praepannil. Aga mõni asi tundub siiski ka kindel olevat: jätkub umbes viimased pool sajandit süvenenud tendents, et rikkad muutuvad rikkamaks ja vaesed vaesemaks. Taas on hundiseaduste aeg.

Koroonakriis: mis saab riikidest?

Esimesed kaks nädalat kriisiga silmitsi olekut möödusid lootuses, et ehk see läheb meist siiski kiirelt mööda ja hiljemalt maikuu alguseks on elu taas normaliseerunud. Kolmanda nädalaga on toimumas ümberorienteerumine kriisi kestmajäämisele - võimalik ka, et mitme lainena (nagu oli ka nt 1918.a. pandeemia puhul), mitmes faasis.

Nt Soome valitsuse valikud kriisi ohjeldamiseks annavad tunnistust, et riigid peavad olema valmis oma taktikat muutma. Mis ühel hetkel tundub mõistlik, ei pruugi seda enam olla nädala pärast. Kodanikel pole põhjust oma riigilt oodata sellisel moel otsustes järjepidevat ja õigusliku ootuse printsiipi järgivat käitumist, nagu see oli seni tavaks.

Välisminister Urmas Reinsalu sisuline sõnum eelmisest nädalast tähendas, et inimõiguste järgimisel võivad riigid muutuda selektiivseks. Järelikult nt viimastel aastatel süvenenud isikuandmete kaitse põhiprintsiibid kuuluvad kriisi jätkumisel ümber vaatamisele ja muutmisele - juhul, kui seda nõuavad vääramatu jõuna tekkinud riiklikud huvid masside ohjamiseks.

Turbulents maailmapoliitikas aina suureneb. Eesti riigil on põhjust peamised julgeolekuohud olulisel määral ümber vaadata - ning olema valmis seda analüüsi uuendama vähemalt iga poole aasta tagant. Juhul, kui meid tabaks rünnak idast, võib see juhtuda sootuks teistel põhjustel või teisel kombel, kui oleme harjunud eeldama. Kuid pigem on see ülimalt vähetõenäoline. Kui 20. sajandil asus Eesti geopoliitiliselt väga tuulises kohas, siis 21. sajandil võime end tunda suhteliselt turvaliselt. Suured kired ja mõõduvõtmised sünnivad mujal - meile kõige lähem neist kuumadest kohtadest on jätkuvalt Ukraina.

Rahvusvahelise õiguse praktikas on algamas huvitavad, et mitte öelda dramaatilised ajad. Kui palju sellest kõrgest mängust jõuab tavaliste lehelugejateni, on iseasi. Tagajärjed mõjutavad meid kõiki. Akadeemik Tarmo Soomere sõnastas selle hästi (Äripäev 20.03.2020): tsivilisatsioon  meile harjumuspärasel kujul jääb kriisi järel suurelt jaolt püsima - samas pole selge, mis on selle hind, milline on uus tasakaal ja kui kaua kulub aega selle tekkimiseks.

Iga riigi valitsus peab endale varasemast sagedamini meelde tuletama, et tema asi on kaitsta oma kodanike huve - aga seda pole mõtet teha Donald Trumpi kombel, kelle järeltulija peab hakkama tõsiselt pingutama, et vahepeal endasse kapseldunud Ameerikat oleks taas võimalik suureks teha. Üks koroonakriisi tulemusi võibki olla see, et veebruaris küllaltki kindlana tundunud Trumpi tagasivalimine novembris siiski nurjub - ning selle jaoks on olulised nii demokraatide eeldatav koondumine Joe Bideni seljataha kui Trumpi läbikukkumine kriisi ohjamisel USA-s.

Tundub, justkui oleks suurriikide vahel käima läinud seninägematult kõrgete panustega "Monopoli" mängimine. Keegi ei saa enda võidule kindel olla. Iga suurriik mängib korraga mitut mängu ning kontrolli olukorra üle pole tegelikult kellelgi. Eesti on ÜRO Julgeolekunõukogu laua taga enneolematult põneval ajal. Kuid ilmselt ei ole meie sealsetel esindajatel ei aega ega õigust oma kogemusi ja tähelepanekuid jooksvalt kirja panna, et neid kunagi mälestustena lugeda saaksime.

Uudistesse üha sügavamale sukeldudes teame maailmas toimuvast, mis meid otseselt mõjutab, ühtaegu järjest enam ja järjest vähem. Rahvusriigid mõnest aspektist vaadates tugevnevad, teisalt aga hoopis nõrgenevad. Paljud vastandamised, mille peale on üles ehitatud poliitilised mõttekonstruktsioonid, enam ei tööta. Mõnigi Eesti poliitik on justkui oma varasematele arusaamadele saanud kinnitust faktist, et Euroopa Komisjon on osutunud nõrgaks - kuid jätnud tähelepanuta selle, et sellest tulenev Euroopa marginaliseerumine ei ole ka Eesti huvides. On paradokside teravnemise aeg.

Soovitusi koduse eraldatuse ajaks

Mida teha karantiini ajal kodus?

Leia võimalikult erinevaid sotsiaalse suhtluse viise sugulaste ja sõpradega. Eriti nendega, kellega pole seni piisavalt tihti suhelnud. 

Harjuta järjekindlalt oma eriala.

-        Loe inspireerivaid ja arendavaid raamatuid.

-        Arenda ennast muusika kuulamisega – olemas on podcast’id, youtube, spotify ja Apple Music.

-        Pane kirja mõni idee, mis ammu mõttes mõlgub, aga milleks pole seni aega olnud.

-        Võimle, et hoida füüsilist ja vaimset vormi tasakaalus.

-        Kui tervis ja olud lubavad, liigu kindlasti õues.

-        Õpi midagi uut – nt prantsuse või hispaania keelt.

-        Tee suurpuhastus, korista ja sorteeri oma sahtleid.

-        Tee endale ise süüa – tervislikumalt ja suurema põhjalikkusega kui tavaliselt.

-        Joonista või avasta uusi tehnikaid.

-        Leia rohkem aega oma lähedaste jaoks – näiteks mängi nendega lauamänge.

-         

Nii õues kui toas on abiks ka Keskkonnaameti soovitused eriolukorra ajal.

VHK kogukonna soovitused on ka toredad. 

Rahvaarvu visadus ja statistika

Demograafiline vetsupott (Rein Taagepera väljend) ei tööta õnneks nii halastamatult kui statistikud on sageli arvanud. Seetõttu on põhjust loota, et need ennustused, mille kohaselt Eestis on sajandi keskpaigaks sedavõrd vähem inimesi, et majandus enam ei suuda kasvada ja riik toimida, ei pruugi paika pidada. Seda kinnitab pisuke ekskurss rahvaloenduste ajalukku.

Aastal 1922 oli Eesti rahvastik 1 107 059 inimest, aastal 1934 - 1 126 413 inimest. Viimasel sõjaeelsel loendusel 1934 elas Eestis (Tartu rahu järgsetes piirides) 992 520 eestlast, nende osakaal rahvastikus oli 88,2 %. 1937. aastal tõdeti Eesti Statistika kuukirjas, et tulevik on kurb - rahvastiku juurdekasvu osas on Eestist Euroopas tagapool ainult Prantsusmaa ja Austria. Prognoositi, et rahvaarv tõuseb vaid kuni 1945. aastani, seejärel algab aga süveneva raugastumise tõttu rahvaarvu langus, mille tulemusel on aastal 2000 Eesti rahvaarv ainult 861 000 inimest - klausliga, et sündimus ja suremus ei muutu ning et "rahvastiku elus ei teostu midagi erakorralist".

Täna teame, kuivõrd suured vintsutused ootasid Eesti rahvastikku järgneval paaril aastakümnel. Ent ikkagi oli aastal 2000 Eestis 1 370 052 inimest, kellest 930 219 olid eestlased. 2019. aasta alguses olid samad arvandmed vastavalt 1 324 820 ja 907 628. Niisiis on ainuüksi eestlaste arv siiski suurem kui 1937. aastal prognoositud kogu rahvaarv, vahepealsest ajalootraagikast hoolimata.

Viimasel ajal ongi demograafilisi ennustusi korrigeeritud optimistlikumaks. Eesti rahvastikuprognoos kuni aastani 2080 toob välja 4 võimalikku stsenaariumit, millest kaks (nr 2 - kõrgem sündimus ja rändesaldo ning nr 4 - sündimus taastetasemel) näevad ette rahvaarvu püsimise praegusel tasemel, kergelt üle 1,3 miljoni. Põhistsenaarium (nr 1) näeb ette rahvaarvu vähenemise veidi alla 1,2 miljoni. Kõige skeptilisem stsenaarium (nr 3 - madalam sündimus ja suremus, ränne tasakaalus) näeb ette rahvaarvu vähenemise ca 900 000 inimeseni. Üldjoontes on trend ikka sama - rahvastik väheneb ja vananeb. Enim mõjutab rahvaarvu sündimus, mille mõju on küll aeglane, kuid kindel - toetab rahvastiku loomulikku taastumist ja tagab seetõttu jätkusuutlikkuse.

Värskeim lugemine Statistikaameti analüütikutelt: Mis saab homme?

Vaimsest tervisest, mitmel moel

(Mitte ainult) Eesti ühiskonnas on saanud moel või teisel läbivaks arutelude teemaks vaimne tervis. Ilmselt on ka põhjust - sellega seotud hädad tunduvad olevat suurim pudelikael ka SKP-ga mõõdetava isikliku ja üldise heaolu kasvatamisel. Stress ja depressioon oma erinevates avaldumisvormides on pigem juba "uus normaalsus" kui silmajääv erand.

Kadi Viigi artikkel "Mina, mina, mina: mindfulness kui egoistlik praktika" (err.ee 15.01.2019) jäi silma oma avarapilgulise lähenemisega. Artiklist jääb kõlama ka nutikas selgitus maailmapoliitikas süvenevale populismilainele: Donald Trumpi presidendiks saamine on USA valijate kollektiivse ärevushäire tulemus - ja ühtlasi globaalse ärevuspuhangu põhjustaja.

Kunagiste doktoriõpingute ajal tegelesin minagi kollektiivsete hirmude teemaga. Et neid hirme meil jagub, tõestab kasvõi Eesti Ekspressi 20.11.2019 ülevaade viimase kümnendi hirmudest Eestis. Sestpeale olen veendunud, et kui 20. sajandi mentaliteeti kujundas ja kirjeldas Sigmund Freud oma järjest täiustuvate teooriatega üksikindiviidi tasandil, siis 21. sajandil peame üha enam keskenduma meid mõjutavate baasemotsioonide mõistmisele ja ohjes hoidmisele kollektiivsel tasandil.

Vaimse tervise hoidmine saab olema järjest suurem kuluartikkel nii üksikisikutele kui riikidele. Nagu ikka, üht mõjuvat võluvitsa seejuures ei ole, vaja on erinevaid meetmeid laial skaalal, millest iga inimgrupp või indiviid saab valida omale sobiliku ja kõige mõjusamalt toimiva kombinatsiooni. Väga olulisel kohal on seejuures meediatarbimine - millises koguses, kui tihti ja milliseid kanaleid pruukides kujundab igaüks oma arusaama maailmast. Üle doseerida on lihtne, nii poliitikud kui reklaamiandjad püüavad oma sihtgruppe hoida samasuguses püsivas ärevusseisundis, mis on omane värskelt armunutele ning mis pole just kõige jätkusuutlikum olemise viis. Püsiv armumisseisund tegevat ju ka püsivalt rumalaks (vt Siim Pauklin, "Armastuse fenomen teadlase pilguga", Sirp 03.11.2019)

Mulle on sümpaatne selline tasakaalustatud lähenemine, mille edendamiseks on ellu kutsutud brittide BBC, soomlaste YLE ja meie ERR - kindlasti mitte alati õnnestunult, kuid siiski oma ideaalidele selles hektilises maailmas truuks jääda püüdes. Järjest enam killustuvas ja polariseeruvas maailmas kujundab igaühe isiklikku meediapilti aga üha rohkem ja kõige erinevamaid kildkondlikke kanaleid, mille ellujäämise selitab aeg. Eestis on selliste näideteks Tegelikkuse KesKus, edasi.org, Uued Uudised ja Objektiiv. Viimane sarnane silmajäänud näide on lugejakiri.ee (vt nt artiklit "Mart Helme hädas: mul hakkavad ideed otsa saama, kuidas sellest valitsusest välja saada"), mis ilmselt lähtub oma tegevuses Toomas Hendrik Ilvese soovitusest ebasümpaatsele poliitikale vastata avaliku naeruvääristamisega ("Rohelise särgiga mees", Eesti Ekspress 13.11.2019). Tulenevalt iga inimese poliitilistest tõekspidamistest on hinnangud sellisele huumorile ilmselt erinevad. Aga oma žanri kaanoneid järgiv poliitiline satiir on kindlasti parem mistahes vihakõnest.

Hea meel on näha, et kiirelt edeneb ka selline teaduslik mõte, mis vaimse tervise lahendamise probleemidele saab võmalikult praktilisel kujul abiks olla. Ilmekas näide olgu siinkohal Tartu Ülikoolis kaitstud Dagmar Narussoni doktoritöö, mis annab nõu, kuidas vaimse tervise probleemidest personaalse taastumise protsessis üle saada  (vt doktoritöö refereeringut err.ee portaalis),

Think global, act local. Peep Lassmann on aastaid kõnelenud veenvalt sellest, et Eesti muusikahariduses tuleb üles leida kõik talendid - sest meid on vähe ja meie vastutus on suur: just edu muusikamaailmas kujundab jätkuvalt Eesti identiteeti. Kui noored anded on leitud, tuleb neid ka hoida ja küpseks kasvatada, et ühegi tundliku noore natuuri lootustandev tee ei katkeks, muuhulgas ka vaimse tervise tagasilöökide tõttu.  Loodavas ühendkoolis saab olema ametis täistööajaga psühholoog. Tema töö saab olema väga kaalukas ja seepärast on hea, kui talle abiks jagub nii majasiseseid kui -väliseid kaasamõtlejaid ja -tegutsejaid.

Muusika on aastasadade jooksul väljendanud armurõõme ja leevendanud armupiinu. Nüüdsel globaalse ärevuse ajastul saab muusikal olema kindlasti oluline roll pingete leevendaja ja maailma mõtestajana. Muusikaharidusel on oluline roll laste kognitiivsete oskuste parandamisel (vt Hollandi teadlaste uurimust). Muusikal on kanda vastutus. Kandkem seda uhkuse ja väärikusega!

Muusikaelu juhid vastakuti

Harva juhtub seda, et mõni riigile kuuluva asutuse tippjuht avaldab mõtteid nii, nagu need tal pähe tulevad. Liiatigi veel kirjalikul kujul. Enamasti on enesetsensuur ikkagi niipalju tugev, et takistab vahetu reageeringu avalikkuse ette jõudmist.

Jüri Leiten, kes aastast 2010 on Eesti Kontserdi direktor, teeb seekord erandi ja avaldab Delfis 06.11.2018 arvamust. Selles on Jüril õigus, et Estonia kontserdisaali omanik ja rendileandja on Rahvusooper Estonia, mistõttu maestro Neeme Järvi arvamusavaldus ( Delfi 04.11.2018). Iseasi on muidugi, kas just sellise tooni ja reljeefsusega peaks ühe asutuse juht pöörduma avalikult teise samas majas tegutseva asutuse juhi poole. Samas pole ka Järvi hellitanud, pidades Eesti Kontserti olemasolu mõttekust  kaheldavaks.

Lugejal, kes pole nende asutuste tööga kursis, on muidugi lõbustav lugeda, kuidas pada sõimab katelt, Leiten vs Järvi. Värvikuse pealt ju kokku ei hoita. Aga Eesti muusikaelu juhtimise tõsiseltvõetavusele see küll hästi ei mõju (nagu ka segadused Eesti Kontserdi direktori valimisel, Randjärv vs EK nõukogu vs Kultuuriministeerium). Seepärast soovin kõigile asjaosalistele pealehakkamist, et omavahel kokku saada ja need jutud selgeks rääkida ilma avalikkust mängu toomata. Põhjuse selleks võiks anda kasvõi asjaolu, et suvega 2019 saab täis Rahvusooper Estonia peadirektori järjekordne ametiaeg.

Teema, et ERSO tunneb end allüürniku rollis vaese saunikuna, on aastatetagune, samade ettepanekutega (kontserdisaal ERSO-le) on lisaks praegusele juhile Kristjan Hallikule (05.11.2018) varem välja tulnud ka Andres Siitan, kui too oli ERSO direktor.

Selle kõige taustal soovitan lugeda maestro Eri Klasi artiklit 27.12.2007 Postimehes "Rahvusooperi koht on kesklinnas". Selles on retsept kõigi murede lahendamiseks. Praeguse Estonia maja sisehoov tuleks täis ehitada, et saada muuhulgas ERSOle vajalikud lavatagused ruumid. Arhitekt Peep Jänesel on selleks joonised juba aastaid ootamas. RAM saaks niimoodi tagasi oma ajaloolise proovisaali, mis praegu on antud ERSO-le kasutada. Eelkõige aga tuleks Pärnu mnt poolsesse külge rajada multifunktsionaalne saal, kus oleks ruumi nii ballettidele, orkestritele kui ooperile-operetile.

Mis teha, et äsja sai Estonia maja tagune park just uuendatud. Kuid selle plaaniga tuleks siiski edasi minna just nüüd, koos Pärnu mnt ümberkujundamisega. Võtmeroll selles protsessis on kindlasti Rahvusooper Estonia peadirektoril ja tema veendumusel - kas on realistlikum täiendada olemasolevat hoonestust või püüda rajada täiesti uut teatrimaja täiesti uude kohta?

Igatahes osatakse praegu Eestis ehitada ka kultuuriobjekte, millega on kõik rahul ning kus sisu ja vorm toimivad maailma tipptasemel harmoonias (vt Peeter Pere: Kellasalu juhtum). Ning ka siis, kui süvamuusika elab läbi dramaatilisi muudatusi ühiskondlikes väärtushinnangutes, on selle keskel võimalik hoida pea külmana ja rääkida muudatustest ilma naabreid solvamata ning akadeemilist tooni ja väärikust säilitades (vt Tony Woodcock: klassikalise muusika maailm vajab teatud sorti vapustust).

In memoriam Venno Laul (1938-2018)

Venno Laul oli ühtaegu tõsine töömees ning südamlik ja naljahimuline pereisa. Nõudlik eeskätt iseenda ja seejärel ka teiste suhtes. Keerulistes olukordades ühtaegu aus ja sirgjooneline ning samas õiglane ja mõista püüdev. Tema karmivõitu lapsepõlv kujundas temas välja need veendunud väärtushinnangud, millele ta jäi alati truuks. Seepärast oli ta ka kolleegina usaldusväärne ning juhina kindlakäeline ja eeskuju andev. Õppejõuna oli ta tähelepanelik suunaja, kes andis õpilastele võimaluse oma teed leida. Koorijuhina oli ta tugev liider, kes oskas oma lauljaid hoida ja arendada.  Saatus kinkis talle imelise abikaasa ja kokkuhoidva pere, kes oli alati tema kindel tagala. Sel toel suutis ta saavutada ülimalt täisväärtuslikuma elu ning ära teha mitme mehe jagu elutööd.

Mitte ilmaasjata ei räägitud Venno Laulu poistekoorist aastakümneid kui „lordikasvatuse taimelavast“ – kasvukeskkonnast, kus poistest kujundatakse euroopaliku kasvatusega härrasmehed. Seda isegi nõukoguliku režiimi tingimustes, mis pigem püüdis ju massinimesi voolida.

Tema juhitud poistekoorist käis läbi neljakohaline arv mehehakatisi. Suur osa neist on muusikas või teistes kultuurivaldkondades, aga ka muudel elualadel olulistes rollides, mõjutamas Eesti elu. Veelgi enam on neid, kes on puudutatud tema sädelevast energiast laululaval lauldes. Kõigile neile lauljatele ning kõigile oma kasteelistele andis Venno Laul kogu oma olekuga julgust ja lootust. Tema töö pedagoogina, koori- ja koolijuhina on ilmekas tõestus, kuivõrd suur võib olla üksikisiku roll ühiskonnas (kasvõi oma kõrgkooli tulevikuplaanide eest võideldes) ja kui tähtis on õpetaja suunav mõju oma õpilastele.

Mind kutsuti Venno Laulu poistekoori 6-aastasena. Sealtpeale kuni tänaseni on ta olnud minu jaoks kõige olulisem eeskuju ja auväärne Õpetaja. Ta oli mu suunaja esmalt puhkpillide ja seejärel koorijuhtimise juurde ning muusikamaitse kujundaja. Tema käe all sain töötada poistekoori administraatorina ja õppida viis kõrgkooliaastat dirigeerimist. Hiljem tegutsesime juba kollegiaalsel tasandil, kui meid sidusid sarnased maailmavaatelised tõekspidamised, intervjuud telesaadetele  ja arutelud klaverivabriku edendamiseks. Palusin tema väärt nõuandeid nii tööks enda kooriga kui ise koolijuhi ametisse asudes. Tal jagus alati nii minu kui teiste jaoks aega ja hoolivust.

Venno Laulu elutöö kannab vilja ning tema eeskuju toimib oma järjekindlal moel põlvest põlve tuhandetes Eestimaa kodudes.

Puhka rahus, kallis Õpetaja!