Tavatu olukord, mis tekkis Islandil purskava vulkaani tõttu Euroopa lennuliikluses, on juba otseselt mõjutanud ka Eesti kontserdielu. Kuna juba mitu päeva on tuhapilve pärast suurem osa Euroopa lennujaamadest ja -liinidest blokeeritud, on otsustatud ära jätta mitu kontserti - nii eesti muusikute kui külalisartistide esinemisi. Löögi all on nt algselt 23.04 ja 24.04-ks planeeritud Händeli oratooriumi "Saul" ettekanded (ERSO korraldamisel), kuna solistid ei jõua õigeaegselt Eestisse. Mis sest, et Eesti Filharmoonia Kammerkoor oma äsjaselt kontserdireisilt Šveitsi naaseb lennuki asemel rongi ja bussiga - nagu oli kombeks 1990.-ndate alguses ;-).
Too viimane infokild, algselt EFK hästi ajastatud ja nutika pressiteatena ning siis juba mitme kanali, nt 17.04.2010 Postimehe uudisena, on ilmekas näide kaasaegse meediakeskse infoühiskonna olemuslikust tõest - selleks, et teised sind tähele paneks ja sinust räägiksid, pead kõigepealt ise endast rääkima. Kasvõi teavitades ebamugavast kodumaale naasmise viisist, sest sellega saavutad meediapinna palju kergemini kui fantastiliselt õnnestunud kontserdiga. Tehkem järgi, mis muud - aga ehk siiski parasjagu nii palju, kui sisemine tsensor lubab.
Konservatiivse inimesena tunnistan ausalt, et kohustuslikus korras pidevalt endast rääkimine tekitab minuski sisemisi tõrkeid ja võõristust. Iga loomeinimene, kes soovib veidigi publiku tähelepanu, peab õppima iseendast lõputult lobisema. Isekuse määr ilmas aina kasvab. Sellest kõigest võib kergelt väsida ja taanduda mingitel hetkedel vabatahtlikult vaikivasse "siseemigratsiooni". Aga tuleb tõdeda, et väärt vanasõna "rääkimine hõbe, vaikimine kuld" moodsas maailmas lihtsalt ei tundu kehtivat. Mängureeglid on muutunud - ja muudavad järjekindlalt ka väärtushinnanguid. Mis sest, et juba David Hume rõhutas, et faktidest ei saa tuletada norme.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment