Vahelduseks midagi täiesti muusikavälist. Täna, 17.10.2010 möödub 450 aastat eestlaste viimase kuninga, ajalookroonikas nimetuks jäänud sepa ja väejuhi hukkamisest 1560. aastal.
Ta vangistati pärast reetmise abil saadud kaotust lahingus Koluvere lossi all, viidi hertsog Magnuse käes olevasse Kuressaare lossi ja raiuti neljaks. Asjaolu, et Eestimaale kuningaks saamise plaanidega tulnud Taani Magnus laskis eestlaste juhi vedada üle mere Saaremaale ja et ta oma kirjades sellest kuupäevaliselt kirjutab, saab tähendada vaid üht: Magnusel oli põhjust muretsemiseks. Nagu ka ordumeister Kettleril, kes eestlaste ülestõusust kirjutas Poola kuningale.
1560. aastal tegid eestlased sama, mis 1918., 1944. ja 1991. aastal - püüdsid suurvõimude vahelist interregnum'it ära kasutades ja oma õigusi kaitstes kehtestada end poliitilise subjektina. Nagu ütles Jüri Uluots, on eestlased poliitiliselt andekas rahvas. Genuine democracy geenid on meis pärit juba Raikküla kärajate aegadest.
Oma esivanemate, sealhulgas ka kuningate (kelle tiitlit ei pea asetama jutumärkidesse!) üle võime aga õigustatult uhked olla ja nende mälestust väärikalt hoida. Mis sest, et vahepealsed kultuurikatkestused on tekitanud desinformatiivsed narratiivid seitsmesaja-aastasest orjaööst ja eestlaste õhukesest kultuurikihist. Küll me arheoloogide ja arhivaaride abiga ükskord oma ajalugu rohkem tundma õpime.
1560. aasta Läänemaa ülestõus ehk Koluvere ülestõus oli Lääne-Eesti talupoegade aadlivastane ülestõus Liivi sõja ajal. See algas septembri teisel poolel Liivimaa Ordule kuuluva Harjumaa ja hertsog Magnuse valdusse läinud Läänemaa piirialal (Märjamaa, Kullamaa ja Hageri kihelkonnas). Mässu põhjustasid aadli kehtestatud suured maksud ja raske mõisatöö ning kaitsetus välisvaenlaste (moskoviitide) ees. Põletati mõisu ja tapeti aadlikke. Ülestõus võttis sedavõrd ohtliku ilme, et ordumeister Gotthard Kettler pidas vajalikuks teatada sellest Poola ja hertsog Magnus Taani kuningale.
Ülestõusnud talupojad, keda oli oktoobri alguses üle 4000, valisid oma juhiks (kuningaks) eestlasest sepa. Püüded saada Tallinna rae toetust luhtusid. Kui ülestõusnud olid asunud piirama Koluvere linnust, kuhu oli peitunud suur osa Harju- ja Läänemaa aadlikest, ründas neid 14. või 15. oktoobril endise piiskopkonna foogti Christoph von Münchhauseni väesalk. Talupojad said lüüa, langes umbes 70 ülestõusnut, juhid eesotsas kuningaga võeti vangi ja hukati.
(Eesti Entsüklopeedia 9. köide, lk. 598, Tallinn 1996)
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment