Tartu maratoni tähtsuse rõhutamiseks rahvaüritusena on spordiajakirjanikud leiutanud sellise kujundi nagu "suusarahva laulupidu". Selle päris-laulupeo veendunud patrioodina pean tunnistama, et võrdlus on omamoodi terane. Kuigi "esinejaid" on maratonil 3-4 korda vähem kui laulukaare all ühendkooris, saab välja tuua mõned sarnasused:
1. logistiline korraldus on maailma tipptasemele arendatud, tuginedes aastaringselt töötavale kontorile ja hooajaliselt lisanduvatele aktivistidele;
2. kuigi esinema tuleb ka piiratud ring professionaale, kelle jaoks on esmane enda soorituse headus (lähtudes valdkondlikest kvalitatiivsetest või kvantitatiivsetest parameetritest), annab põhiliselt avalikus arvamuses ja ka ajakirjanduses tooni ikkagi suhtumine "tähtis on osavõtt";
3. sellisel suursündmusel avaldub väikese eesti rahva kohta (kõrvaltvaataja silma jaoks) üllatavalt lai kandepind, millelt saabki rahvusvahelistesse kõrgustesse välja kasvada püramiidi tipp silmapaistvaimate muusikute (Pärt, Tormis, Järvi, Klas, Kaljuste) või suusatajate (Veerpalu, Mae, Šmigun) näol.
Spordielu ei vastandu muusikaelule (või vastupidi), vaid üks täiendab teist. Tõsi küll, kohati võib küll jääda mulje, justkui oleks tegu paralleeluniversumitega, mis teineteisesse eriti ei puutu. Erinevad kombed, arvamusliidrid, infokanalid ja sihtgrupid... Olen sõitnud kõigi kuue Estoloppeti sarja maratonide radadel, aga muusikuid neil eriti ei kohta küll.
Usun siiski, et Eesti elus toimiv erinevate eluvaldkondade üha tihedam lõimumine ulatub aja jooksul ka kindlamat silda ehitama muusika ja spordi vahele. Muusikakeskkooli lõpetanud pianist, naiste 400 m jooksu Eesti rekordiomanik Egle Uljas on selle ilmekaim näide. Tippspordist rahvaspordi tasemele tulles leidub näiteid aga juba üksjagu. On ju terves kehas terve vaim, või kuidas?
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment