Kultuuri mõjust majandusele on hääd Kultuuriministeeriumi kolleegid viimase aasta jooksul sageli rääkinud erinevatele otsustajatele ja arvamusliidritele. Tuleb tõdeda, et kultuuri mõistmine ja väärtustamine laiemalt (kui vaid pelga meelelahutusena) ja erinevates kontekstides pole sugugi veel igapäevane. Mis sest, et Lawrence E. Harrisoni ja Samuel P Huntingtoni raamat "Kultuur on tähtis (Kuidas väärtushinnangud kujundavad inimarengut)" ilmus eesti keeles juba 2002. aastal. Minagi tegin oma esimese autorisaate ETV-s peale krooni kehtestamist, 1992. aasta sügisel ka nimelt kultuuriga seotud sponsorlusest, intervjueeritavaiks nt tookordne "kuum" sponsor Enelin Meiusi ja pangaleiba teeniv näitleja Tõnu Tepandi.
Viimaste uuringute põhjal (2010. a Euroopa konkurentsivõime aruanne) moodustab kultuuri- ja loomemajandus 3,3% kogu Euroopa Liidu SKPst ja 3% tööhõivest, kusjuures aastatel 2000–2007 oli tööhõive aastane juurdekasv sektoris 3,5%, võrreldes 1% kogu majanduses tervikuna. See tähendab, et kultuurivaldkond panustab nii otseselt kui kaudselt Euroopa konkurentsivõime parandamisse.
Muusika-alasest ettevõtlusest ja ekspordist rääkimine tundub olevat üks konstruktiivsemaid trende masust väljapääsu otsinguil. Äripäev 20.12.2010 nimetas muusika eksporti "unustatud Tuhkatriinuks". Et siiski tegelejaid ja arendajaid leidub, sai selgeks Klassikaraadio 26.02.2011 Helikaja saatest, kui Eesti praegusest seisust sel teemal kõnelesid Juko-Mart Kõlar, Leelo Lehtla ja teised eestvedajad. Neist esimese sõnutsi: "Kui Arvo Pärdi ja Erkki-Sven Tüüri autoritasud ning Järvide dirigeerimistasud tuleksid Eesti agentuuri, siis riigi muusikaekspordi käive mitmekordistuks. Meil on riigis probleemid juuretasandil. Pole piisavalt palju häid muusikaprodutsente, kes pakendaks "toote" ära ja müüks välismaal."
Viimase probleemi lahendamiseks on Eesti Muusika Arenduskeskus ja EMTA ette võtnud korraldada muusikaettevõtluse meistrikursuse 2011. Esimesel loengutsüklil 11.-13. märtsil olid lektoriteks Sorbonne'i professor Kevin Kleinmann ja Music Export Finland'i tegevjuht Paulina Ahokas. Neist esimene on juhtinud mitme mõjuka plaadifirma tööd, teine aga sai veebruaris 2011 Soome presidendilt Tarja Halonenilt sellise tunnustuse nagu Internationalization Award (tiitel, mis varem on läinud ettevõtetele nagu Nokia ja Marimekko).
Kursustel on kuulajaiks ca 30 juba muusikatööstuses tegutsevat praktikut, kes valiti osalejaiks 161 huvilise seast. Mul oli hea meel näha seal säravaid silmi ja ärksaid tegutsejaid, kes on muusikaekspordi edendamisele tõsiselt pühenduda otsustanud. Loodetavasti on võimalik peagi netiavarustes avada kursuste foorum, et koos hoida mitte ainult kursustel osalejaid, vaid laiemat asjast huvitatute (vähemalt 161!) community't ning hoida ka EMAK-i projektid jt värsked ideed aktiivses ringluses.
Euroslängis väljendudes võitis Eesti Muusika Arenduskeskus detsembris 2010 toimunud EAS-i poolt välja kuulutatud eesti muusika ekspordi keskse koolitushanke oma 1-aastase koolitusprogrammi projektiga, mille EAS-i poolne toetus on 90 %, omafinantseering 10 % (kaetakse kursuslaste koolitustasudest a 127,82 EUR) Koolitusprogramm koosneb viiest sessioonist. 2011 aasta lõpul on kümnel edukal kursuslasel võimalus läbida 2 nädalane praktika välismaa agentuurides, organisatsioonides jne.
Riigi veskid hakkavad uusi teemasid jahvatama mõistagi aeglasemalt, kui asjaosalised ehk sooviks näha, kuid areng siiski toimub. EAS ja Kultuuriministeerium on teinud selle nimel tublisti koostööd, et eurofondide rakenduslikud raamid võimaldaks meil toetada loomemajandust ning arvestada selle eripärasid. Arvan, et riigi asi ongi anda üldisemad võimalused, et vastava valdkonna spetsialistid saaksid kokku tulla ja ise asja käima panna. Siis on hea tulemus kõige rohkem tagatud ning ülesehitatud süsteem kujuneb kõige efektiivsemalt toimivaks. Kui ametnikkond ise püüaks kogu ekspordisüsteemi käivitada top-down, oleks see eriti väikeses Eestis mitte kõige otstarbekam ressursside kasutusviis. See aga tähendab, et kaks nimetatud poolt on omavahel heas kontaktis ja dialoogis ning ei jää vaikimisi eeldama, et ehk teine poolt midagi teeb. Tundub, et Eestis on see areng vedama saanud.
ESF-i vahendeist rahastatuna toimib mitmeid initsiatiive, nt hiljuti avatud Eesti Disani Majas (otse kultuurikilomeetri servas, Tallinnas, Kalasadama 8) tegutseb selline loovuse ja ettevõtluse kohtumispaik nagu Loov Eesti. Seal toimub ka klubiõhtute seeria "Kus on porgand?", kus arutlevad loomevaldkondade esindajad. Sarja avaüritusel 02.03 olid esinejaiks Kadri Tali, Toomas Olljum, Ülo Krigul jt.
Niisiis, kogu Eesti muusika eksport olevat 2010. aastal olnud ca 50 mln krooni. Ligi poole sellest moodustasid Estonia klaverid. Plaadilepingud ja kontserditasud kokku olid ligi 2 miljonit.
Eesti artistid on välisriikides edukad, ütles Juko-Mart Kõlar, ning kuulutas välja muusikaekspordi-alaste ideede kogumise. Peagi avaneb ka estmusic.com uus ja täiendatud veebileht, mis pakub kaasaegse keskkonna enda muusika eksponeerimiseks. Omalt poolt julgustaksin Eesti klassikalise muusika interpreete rohkem kasutama myspace'i ja youtube'i vahendeid. Ikka muuhulgas selleks, et eksport kiirelt kasvama saada.
Olen veendunud - meie ühemiljonilisel rahval on luksus omada muusika- ja üldse laiemalt kultuurielu, mis vastab maailmamastaabis vähemalt 3-miljonilise rahva tegevusaktiivsusele. Et aga ka sel juhul on tõsine häid artiste kummitav probleem esinemisvõimaluste vähesus, saab tähendada vaid üht - talente on meil vähemalt 6-miljonilise rahva mõõdus. Järelikult tuleb oma talente tahta ja osata pakkuda kogu maailmale. Siis on neile kindlustatud esinemis- ja teenimisvõimalused ning professionaalne areng. Samuti oleks see positiivne mõjutegur majanduse arenguks ja maksude paremaks laekumiseks ning kultuuri marginaliseerumise vastu võitlemiseks (millest Mihkel Mutt 28.02.2011 Postimehes mõjuvalt kirjutas). Talentidel endil oleks siis tõesti mõnus koju Eestisse tulla.
No comments:
Post a Comment