ERSO direktori konkursi avalduste tähtaeg oli 28.02.2011. Kui selle päeva hommikul raporteeris ERR.ee, et avaldus on laekunud kolmelt inimeselt, siis 02.03 seisuga (koos posti teel laekunud avaldustega) on kandidaate juba kaheksa (Postimees 02.03). Loodame ERSO uue direktori välja valida märtsi jooksul.
Konkurss kuulutati välja 28.02.2011. Ministri poolt 23.02.2011 kinnitatud konkursikomisjon lähtub oma töös vastavast määrusest (Riigietendusasutuse direktori vaba ametikoha täitmiseks korraldatava avaliku konkursi läbiviimise tingimused ja kord). Kandideerijate nimed ei kuulu avalikustamisele, kui nad just seda ise ei soovi.
Kui ma ei eksi, siis 2007. aastal toimunud konkursil kandideeris ERSO direktoriks vaid üks inimene, 2002. aastal aga viis inimest. Nõnda võib tänavuse kandideerimisaktiivsusega rahule jääda ja loota, et konkurss annab hea tulemuse.
Eesti Päevaleht 08.03.2011 (refereering delfi.ee-s) viitab artiklis "Keelenõue võib takistada ERSO-le juhi leidmist" seadusega kehtestatud keeleoskuse tasemele. Selline nõue Keeleseaduse §5-st tõesti tuleneb, ning see tugineb rahvusvahelistele standarditele - avalikele teenistujatele ning valitsusasutuste hallatavate riigiasutuste töötajatele kehtiva kohustusliku keeleoskustaseme määramisel on võetud aluseks Euroopa Nõukogu koostatud Euroopa keeleõppe raamdokumendis määratletud ja Keeleseaduse lisas 1 kirjeldatud keeleoskustasemed. Konkreetselt C1-taseme oskuse nõude kehtestab riigiasutuste juhtidele (ilma üleminekuajata) Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud eesti keele oskuse ja kasutamise nõuete §12 p. 6.
EPL artiklis Tero-Pekka Henell'i intervjuuna (millest refereering "Henell pyytää lievennystä kielivaatimuksiin Viron ERSOssa" ilmus ka Helsingin Sanomates 09.03) toodud näited ei sobi ERSO-ga kõrvutamiseks. Kunstiline juht on ka ERSO-l olnud eesti keelt mittevaldav (Nikolai Aleksejev), antud juhul on kõne all aga administratiivjuht. Göteborgi Sümfoonikud (kus on muide hetkel vakantne orkestrimänedžeri ametikoht), kelle administratiivjuht oli mitu aastat inglane Edward Smith, kannavad küll Rootsi rahvusorkestri tiitlit, kuid on omandivormilt aktsiaselts. ERSO on aga riigiasutus.
Rõhutaksin veel kord, et ministeeriumi avalikustada on vaid üks nimi - see, kellega minister sõlmib töölepingu. Enne saab öelda üksnes seda, et dokumendivooru avalduse esitanud kaheksast inimesest kutsutakse vestlusvooru kuus kandidaati.
Mis aga puudutab Peeter Vähi ideed, et "ERP tahaks osta ERSO ära" (vt Linnaleht, 04.03.2011), siis sellise mõtte esilekerkimine näitab, et mure ERSO pärast on muusikaüldsusel jätkuvalt südamel. See mure on mõistetav ja tähelepanemist vääriv. Samuti on ju aktuaalsena esile tõstetud erasektori üldise efektiivsustaseme saavutamist avalikus sektoris. Päris täht-tähelt ja lõpuni tõsimeelselt ei saa seda Peeter Vähi mõtet aga muidugi võtta, sest kuidas võiks kasvõi juriidiliselt võimalikuks osutuda ühe eraldiseisva riigiasutuse omandamine osaühingu poolt - eriti juhul, kui riik ei soovi selle asutuse tööd lõpetada ega seda privatiseerida.
Sellisel taustal võib ju ka küsida, et kas ERSO riigiasutuseks olemine on probleem? Seda ma ei arva - nii ERSO kui teiste (riigipalgaliste) esinduskollektiivide senine ajalugu on nimelt tulvil nende kollektiivide juhtide võitlust riiklikule eelarvereale jõudmise ja seal stabiilse püsimise eest.
P.S. Laialt levinud legend Juhan Liivi pintsakuannetamisest Estonia ehitamise heaks sai minu teada kiirelt üsna proosalise lõpu. Ehitusmeister olevat andnud Liivile pakutud pintsaku sealsamas viisakalt tagasi ja öelnud, et sellega pole ehitajail küll midagi teha. Aga kujundina on see lugu muidugi olnud mõjujõuline.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment