Kultuuripoliitikast muusikas

Esmalt innustan sirvima uut veebilehte http://www.kultuuripoliitika.ee/, kus on algmaterjalid Kultuuriministeeriumi poolt alustatud kultuuripoliitika arengusuundade uuendamise teemal. Mõistagi on tegu laiema protsessiga, mis ei käsitle kitsalt uute kultuuriobjektide (ERM, meremuuseum jt) ehitamist ega probleeme asutuste (nt Vene Teater) raha-asjades, vaid püüab erinevatele arengutele seada valmis üldise voolusängi.

Muusikapäeval 01.10.2011 oli Kuku-raadio eetris saade "Publikumärk", kus sõna võtsid Jüri Leiten, Kadri ja Anu Tali ning Juko-Mart Kõlar. Oli huvitav saade, kohati ka poleemiline. Allpool toon omalt poolt paar ääremärkust või kommentaari.

Muusika vm kultuuri viimise välismaale võib jagada kolmeks suunaks, mis toimivad nii koos kui eraldi:
1. üldisem tutvustamine-esindamine (mida teevad usinalt ka kõik Eesti kultuuriesindajad saatkondades või Eesti Instituut), mis väga tugevalt kujundab ka Eesti mainet - kulutatud raha tagasiteenimine on kas hüpoteetiline või väga kaude ja raskelt mõõdetav (nt turismi suurenemisega Prantsusmaalt Eestisse aasta jooksul pärast Pariisis toimunud festivali). Printsiip on, et riik läheb esimesena ja avab uksed järgmistele tasanditele konkreetsemaks suhtluseks;

2. kultuurivahetus (mida üha aktiivsemalt teevad nt Eesti festivalikorraldajad ja managerid) - toimub selgelt mitte niivõrd eelmise kombel pikaajalise protsessina, vaid konkreetsemate projektidena a la Islandi ansambel Eesti festivalile, meie bänd sinna vastu. Siit tekib ka mõõdetavat tulu (nt pileti- ja plaadimüük, esinejate honorarid), kuid üldjuhul ei kata tulud kulusid, mistõttu ongi vaja projektitoetusi - kasvõi programmist "Eesti muusika rahvusvahelisel areenil". Selle suuna põhitegijad on MTÜ-d. On igati õige mõte mõne Eesti tippesineja "sappa haakida" ka teisi kunstivaldkondi või tulevikulootusega noori artiste;

3. ekspordile suunatud muusikaettevõtlus (mis on kõige selgemalt erasektori pärusmaa, eesmärgiks tulu teenimine). Eesti seni ainus pikaajaline edulugu: Estonia Klaverivabrik, mille toodang moodustabki lõviosa muusikaekspordist. Georg Ots jõudis esimese Eesti artistina välisriigi (Soome) edetabelitesse, aga tema tulud kasseeriti Moskvasse. Arvo Pärdi üle saame uhked olla, aga tema kirjastamistulud ei laeku Eestisse. Niisiis pole tänini ühtki Eesti artisti, kes oleks oma just kodumaisele managerile pikaajaline ja stabiilselt kasumit tootev edulugu.

Oluline: seoses esimese kahe tasandiga pole põhjust ei riigil ega MTÜ-del rääkida enda tegevusest ekspordi nime all, see oleks mõistete hägustamine. Mis sest, et ka paljuräägitud "pakendamist" ja personaalseid kontakte läheb vaja kõigil tasanditel. Aga praegu on EMAK-i koolituse 12 inimest kahenädalasel praktikal erinevates maailma muusikakeskustes just selleks, et edaspidi edeneks reaalne muusikaeksport ja hakkaks Eestisse rohkem raha laekuma.

Veel ka kultuuripoliitilistest valikutest. Kui räägitakse teemal "prioriteedid on paika panemata", tähendab see sageli teadaandmist, et "meil on rohkem raha vaja". Kultuur on püramiid, mille nii tipu kui aluse ja keskosa eest peab riik hoolt kandma ka raha eraldades. Ilma aluseta ei sirguks uusi tippe, olemasolevad tipud innustavad alust kasvama. Ühe väljamängimine teise vastu oleks vastutustundetu. Riigiametnikuna olen piisavalt kogenud, et mida rohkem infot sul mingi protsessi või organisatsiooni kohta on, seda selgemalt näed selle haavatavust ja valikuvõimaluste vähesust. Kui ka ministeeriumi eelarve aasta-aastalt kasvab, ei tähenda see sageli nn "vaba raha" kasvamist. Lõviosa laekuvast maksurahast kulub vältimatutele kuludele, mistõttu tegelikeks valikuteks jääb nii vähe raha, et otsustajalgi on piinlik...

Lihtne näide: ülalpool nimetatud programmi Areeni-raames laekus viimatiseks tähtajaks 30 projekti, mis taotlevad kokku üle 200 000 euro. Ükski projekt ei ulatu kosmosesse ega taotle "rannajoone muutmist", kõik on realistlikud. Aga jagada on ... 6295 eurot. No mis prioriteetide realiseerimisest siin rääkida saab!

Kuna väike Eesti on koduks üllatavalt paljudele talentidele, jääbki üksainus lahendus: samaaegselt saavutada võimalikult paljudele headele muusikutele võimalikult palju tööd ja tuluteenimist välismaalt ning ühtlasi püüda avardada koduseid võimalusi. Eesti Muusika Arenduskeskus on loodud tegelema eeskätt esimese poole arengueelduste paikapanemisega, selle MTÜ tegevusest huvitatutele soovitan lugeda dokumenti Nordic Music Exports directions and strategies. Ning koostöö- ja keeleoskust läheb vaja mitte ainult Skype'i programmeerijatel. Kultuuriministeerium tegeleb eeskätt teise poolega, ning siingi on põhjust pisukeseks heameeleks, kuna 2012. aasta eelarves saab olema muusikavaldkonna programmidele rohkem raha. Kuna aga need kakukesed on veel küpsetamisel, ei hakka ma siinkohal täpsustusi tooma.

Tõepoolest on Eesti muusika igasugusel välismaale viimisel puudujääke veel nii loomingulise protsessi, pakendamise kui turundamise faasis. Nendest jagusaamiseks ongi vaja strateegilisi arutelusid, mille protsess koos juurdekuuluvate vaidlemistega on vähemalt sama oluline (või olulisemgi) kui selle tulemusel valmiv arengukava. Ka reaalsete müüginumbriteni viivad pigem selgeksvaidlemised ja toimivad koostöösuhted kui mõni kabinetivaikuses sündinud normdokument.