Üks mõttelisi paralleele ettevalmistatavale dokumendile, vähemalt praeguse kultuuriministri poolt vaadates, tekib kindlasti dokumendiga "Õiguspoliitika arengusuunad aastani 2018", mille koostamist-menetlemist juhtis Rein Lang oma eelmisel ametipostil justiitsministrina. Riigikogu kiitis selle heaks 23.02.2011 ning see jõustus alates 01.03.2011 (vt ka seletuskirja ja Riigikogu stenogrammi, samuti justiitsministri avaldust Riigikogus 23.02.2011). Varem oli Riigikogu 09.06.2010 vastu võtnud "Kriminaalpoliitika arengusuunad aastani 2018".
Õiguspoliitika arengusuundade alusdokument pälvis Justiitsministeeriumis tiitli "Aasta Projekt 2011", samuti pälvis see Teenusmajanduse Koja poolt aasta parima seaduse tiitli (vt ka Alla r Jõks Postimehes 06.12.2011). Struktuuri ja sisu poolest on arengusuunad jagatud kuueks peatükiks:
I Üldpõhimõtted,
II Poliitika kujundamine ja poliitilised otsused,
III Õigusliku kvaliteedi standard,
IV Huvigruppide kaasamine,
V Õigusteadlikkus ja
VI Kvaliteeti toetav organisatsioon.
Reeglina on õigusloome suund "üldiselt üksikule" - ehk alustatakse põhiseadusest ning seejärel jätkatakse seaduste, siis määruste jt alanevate dokumentidega. Muusika valdkonnas on strateegilised arutelud käivitunud ka juba allpool - asutuste tasandil, mille tulemusena on juba valminud nt EFK arengukava ning valmimisel on need ka teistes asutustes. Arvan, et selline "altpoolt vastu tulek" ei tekita siiski probleemi, kuna aktiviseerib valdkonda seeläbi ka rohkem kaasa rääkima üldisemate arengusuundade koostamises ning värskendab harjumust väljenduda strateegialoome keeles. Kuna iga arengukava peabki olema "elav dokument", saab nn suure pildi lõplikul kokkusaamisel ju teha sellega seotud arengukavades alati vajalikke korrektiive.
Kuna ebakindlust on eurotsooni olemusliku kriisi taustal palju, mõjutab see paratamatult ka häälestatust nt asutuste tasandil arengusuundade sõnastamisel: milline tee on kõige tõenäolisem?. Siin soovitan kasutada erinevate arengustsenaariumide metoodikat, mida Eestis on kõige järjekindlamalt viljelenud Tuleviku-Uuringute Instituut, mida juhib Erik Terk. Üks nende tuntumaid mõttevilju on 1997. aastal koostatud ja mõtteliselt 2010. aastani kavandatud "Eesti tulevikustsenaariumid", mida on praegu hea lugeda ja kõrvutada reaalselt toimunuga. Stsenaariumide metoodika puhul tuleb kindlasti hoiduda sellest, et üks, meeldivaim arengutee kirjutatakse positiivseks ja ülejäänud variandid sellele vastanduvaks. Objektiivsustaotlusega SWOT-analüüsi loogika peab läbima kõiki käsitletavaid stsenaariume.
Külgnevatel teemadel lugemist pakuvad Ott Karulini intervjuu Andreas Wiesandiga (Sirp 08.12.2011), Oti enda artikkel "Eesti teater - tempel kolmel sambal (Sirp 10.11.2011) ja kultuuripoliitika töörühma arutlusring "Kultuuripoliitika haardeulatusest Eestis" (Sirp 30.09.2011).
Tutuvumise väärilised arengukavad on nt Välisministeeriumi koostatud "Eesti välisesindused kuni 2015 ja 2015+" ning Eesti filmi arengukava, mile koostamist nõustas metoodilistes küsimustes audiitorfirma PwC. Eriti viimast tasub uurida ka muusika valdkonnas arengukava tegijail, sest ka filmitegijad keskenduvad rahvusvahelistumisele (näiteks eesmärgiga muuta Eesti välisfilmivõtete sihtmaaks).
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment