2009: hetki muusikaelus

Eesti levimuusikud on mõnikord olnud kadedad süvamuusikute peale, kuna nende huvisid kaitseb ja rahalisi toetusi taotleb sedavõrd mitu esindusorganisatsiooni - ning on asunud nüüd ka ise organiseeruma.

Eesti süvamuusikud on mõnikord olnud kadedad levimuusikute peale, kuna neile jagub kergemini laiade publikumasside, eelkõige aga meedia tähelepanu (vt kasvõi muusika-aasta ülevaatelugusid Postimehes või Delfi.ee-s). Eks siin on põhjuseks seegi, et süvamuusikat ei anna eriti painutada mõõdetavaks. Ütleb ju ka pianist Martti Raide, et muusikuid motiveeriv jõud pole rahasse konverteeritav (intervjuu Õpetajate Lehes 18.12.2009). Tüüpiline on seegi, et selle intervjuu refereering muidu nii lobisemishimulises Delfi.ee-s pole seni pälvinud ühtegi kommentaari. Ent süvamuusikudki on leidnud enda ja oma kunsti atraktiivsemaks tegemise nippe, katsetanud tähelepanu võitmise nimel interdistsiplinaarsuse ja crossover'iga.

Midagi pole teha, tähelepanu ongi tänapäevase pealiskaudse ja meediakeskse maailma suurim defitsiit. Selleks, et veidigi kergendada ajakirjanike tööd kokkuvõtlike lugude tegemisel, pakun omalt poolt välja mõned (kuigi kaugeltki mitte kõik) momendid, mis Eesti muusika-aastast 2009 meelde jäid. Ikka selleks, et sünniks rohkemgi häid artikleid kui Kristel Kossari ülevaatelugu Postimehes 30.12.2009.

• Laulu- ja tantsupidu näitas ilmekalt, et peale on kasvanud uus põlvkond laulmise- ja tantsimisehuvilisi noori, kelle jaoks see pidu on saanud identiteedi oluliseks osaks ja sisemiseks sunniks.
• Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia sai 90. Aprillist oktoobrini toimus mitmeid kontserte, meistrikursusi ja muid projekte, teoks said avatud uste päev „Helisev maja“, ABAMi rektorite konverents, EMTA Sügisfestival, vilistlasõhtu, mitu raadiosaadet jt ettevõtmised.
• Georg Otsa nimeline Tallinna Muusikakool (03.10) ja Heino Elleri nimeline Tartu Muusikakool (12.12) said ka 90.
• Tallinna Kammerorkestri juhtum – ühe tippkollektiivi kestmise probleemid tõi ajakirjandus välja seninägematu intensiivsusega. Arvamusartikli või pöördumise avaldasid Arvo Pärt, Tõnu Kaljuste ja paljud muusikainstitutsioonid (EMN, EHL; EIL, TMKK jt). Juhtum lõppes plaanitud konkursi ja orkestri uuesti formeerimisega ning Tallinna Filharmoonia direktori Jüri Leiteni uuesti ametisse valimisega.
• Eestist kaob üks kutseline puhkpilliorkester. Alates 01.01.2010 koos Politsei- ja Piirivalveameti ühinemisega ühendatakse nende orkestrid, töö kaotab ca 26 orkestranti. Tore uudis Tartust, et Lauri Sirbi juhatamisel on kokku tulnud Tartu Ülikooli Sümfooniaorkester, seda sõnumit paraku ei tasakaalusta.
• ERSO ringreis USA-s märtsis 2009 New Yorgist Florida ja Californiani.
• Eesti Filharmoonia Kammerkoori aktiivne aasta: turneed ja kontserdid Hong-Kongis ja Koreas, Itaalias ja Austrias, Saksamaal, Prantsusmaal, Hollandis, Šveitsis ja Soomes. Eesti heliloojate koorilooming kõlas EFK ettekandes üheksas välisriigis.
• Erkki-Sven Tüür muutus lõplikult elavaks klassikuks :-) sai 50 aastat vanaks, kogus rohkelt tunnustust oma 7. sümfoonia esiettekannetega nii maailmas kui Eestis, pälvis Aasta Kodaniku tiitli, tegi kõlava lõppakordiga etteaste 30-aastaseks saanud ansambliga „In Spe“.
• Ivari Ilja sai 50, esines soolokontserdil ERSOga ning Dmitri Hvorostovski klaverisaatjana.
• Eri Klas sai 70, dirigeeris sel puhul vabaõhukontserti (07.06.2009) Raekoja platsil
• Kuno Areng sai 80 ja juhtis oma juubelikontserti kadestamisväärse energiaga.
• Õnnestunud festivalid: Eesti Muusika Päevad 2009 (ja palju esietekandeid!), NYYD (ja Heiner Goebbelsi "Eraritjaritjaka"), Orient, Jazzkaar, koorifestival „Tallinn 2009“, Birgitta, Tallinna XXIII orelifestival, Barokkfestival, Suure-Jaani festival, XV Kuressaare kammermuusika päevad, Oistrahhi festival Pärnus, Nargen Festival, Viljandi folk, ECMi festival „Täiuslik vaikus“, Saaremaa Ooperipäevad.
• Tipptasemel külalised: Londoni sümfooniaorkester Valeri Gergijeviga, Frankfurdi Raadio sümfooniaorkester Paavo Järviga jt. Nojah, ilmselt kulub siia ritta ka Madonna.
• Tallinn Music Week toimus esmakordselt, tõi Eestisse uue nn showcase-formaadi, tekitas värskeid mõtted Eesti muusika ekspordi teemal ja algatas uue hooga Eesti pop/rock-muusikute organiseerumise.
• Esietendused Rahvusooperis: G. Verdi ooper „Maskiball“ (13.02), W. A. Mozarti ooper „Cosi fan tutte“ (17.10.2009), ballett „Kolm musketäri“ (23.04).
• Juhivahetused kui muutuste eelmäng: ERSO eelleping Neeme Järviga. Paul Himma siirdus juhtima Vene Teatrit, Aivar Mäe Rahvusooper Estoniat, Marko Lõhmus „Eesti Kontserti“.
• Ernesaksa maja valmimine (Oru tn 10) ja RAMi 65. aastapäev.
• Muusikapäeval 01.10.2009 jagasid preemiaid Kultuurkapital ja Eesti Muusika Nõukogu.
• EMTA valmistas ette projekti „Estonian Sound Recording 1939“ tulemuste publitseerimise. 300-leheküljelist raamatut koos 12 CD-ga esitletakse EMTA-s 15.01.2010.
• Eesti muusika esiettekanded 2009

Hubast aastalõppu ja tähelepanust tulvil uut 2010. aastat kõigile muusikasõpradele!

EASi toetustest

Aeg-ajalt tasub kultuurikorraldajail kiigata veebilehele, kus EAS tutvustab oma programme ja toetusi. Ja mõelda, kas mõne taotlusvooru eesmärgid ühilduvad enda soovide ja huvidega. Selles kontekstis on juba juttu olnud Loomemajanduse tugistruktuuride toetamise programmist, kust loodetavasti tuleb lisaraha ka muusika valdkonda.

Ent tähelepanuta ei peaks jääma ka väga lühikeseks perioodiks, 21.12.2009 - 04.01.2010 avatud toetusmeetmed rahvusvaheliste konverentside ning kultuuri- ja spordiürituste kavandamiseks ja läbiviimiseks ning nende turundustegevusteks välisriikides.

Ja kui seoses FIE-de ümberregistreerimise või muude asjaoludega keegi muusikuist otsustab registreerida uue äriühingu, tasub uurida alustavatele ettevõtetele suunatud toetustega.

Kauneid jõule kõigile kaasteelistele!

Kultuuri institutsionaliseerumisest

"TeMuKi 12/2009" kaante vahel ilmus artikkel "Institutsioonid klassikalises muusikas - kellele, milleks ja kui palju", autoriks Tui Hirv. Sümpaatsed on nii autor ise kui tema idee sellisel teemal artikkel kirjutada. Kindlasti on selliseid arutelusid vaja, et kultuuri korralduslik pool püsiks tõhusa ja ajakohasena. Allpool lisan paar kommentaari väitluse arendamiseks.

Tui väidab, et "millegipärast tundub muusikaelu koordineerimisel (riiklike) institutsioonide reguleeriv osa olevat teiste kunstiliikidega võrreldes suurem". Järgnevalt toob ta paralleele Kulka erinevate sihtkapitalide praktika vahel ning tutvustab Islandi kogemust seoses sealse Muusikaekspordiga (IMX). Autor jõuab väiteni "mõttekam oleks koordineerida kunstielu stabiilselt, aga projektipõhiselt. Sel juhul ei ole kõik kultuuriasutused riigi või linna otseses alluvuses, vaid iseseisvad organisatsioonid."

Üldiselt olen mitme Tui väitega nõus. Meil on tõesti väga hea helikunst, võrdlemisi korralik muusikahariduse süsteem ja missioonitundelised muusikud. Kui võrrelda näiteks levi- ja süvamuusikat Eestis, on viimane tõesti tugevalt institutsionaliseerunud (mis on samas olnud paratamatu projektidele täiendava rahastuse saamiseks). Jah, elementaarse äraelamise probleemid (mitte ainult kammerlauljatel, vaid paljudel teistelgi), nagu ka kultuuri rahastamise probleemid on eriti praegu, masu ajal, kahetsusväärselt tõsised. Küsimus on, kui palju saab seda kõike muuta sedapalju lühikese aja jooksul, et muutused oleks kõigile asjaosalistele selgelt tajutavad.

Tui kirjutab: "Sõna "Projektipõhine" peale ei ole vaja tingimata risti ette lüüa, see eeldab lihtsalt teistsugust sotsiaalset võrgustikku kui meie (loome)inimestele praegu kättesaadav. Et see ei tekitaks senisest veel suuremat turvatunde puudumist, tuleks alustuseks anda loomeliitude liikmetele võimalus taotleda vabastust sotsiaalmaksust, kui nende keskmine netosissetulek FIEna pärast tegevus- ja eluasemekulude ning vastava sotsiaalmaksu mahaarvamist jääks alla riiklikult sätestatud elatusmiinimumi."

Minu vastus: viidatud probleemid on tõsised ja käsitlemist vajavad. Meeleldi näeksin selle sotsiaalmaksust vabastamise idee läbivaidlemist poliitikute poolt - kasvõi selleks, et koondada rohkem tähelepanu muusikute muredele. Olen kahe käega selle poolt, et loomeliidud - ning eraldi võetuna Eesti Interpreetide Liit - oleks senisest tugevamad. Püüan kultuuriametnikuna sellele kaasa aidata.

On aga paar väga tõsist "aga". Esiteks, igasugune sotsiaalne võrgustik kujuneb eeskätt selle sees olijate mõjul, väljastpoolt "antuna" ei hakkaks see toimimagi. Kui loomeliitude liikmed tahavad endale teatud erisusi, ei teki need iial teisiti kui esmalt ise nende eest võideldes. Ning muidugi rakendub siin nõiaring - loojad peavad muretsema esmalt iseenda hakkamasaamise ja loomingu leviku eest, mistõttu üldisemaks ühiskondlikuks tööks enam sageli aega ega jaksu ei jätku.

Teiseks, muusikud ei kogune kergelt arstide ja õpetajate kõrvale paremaid palgatingimusi nõudma. Nii sellepärast, et nad on sageli loomult meedikutest ja pedagoogidest individualistlikumad, kuigi laulavad kooris või mängivad orkestris. Kui seepärast, et äraelamise üle kurtmine on muusikuile tihti olemuslikult vastuvõetamatu, sest tähendab enda ja publiku vahelise distantsi kaotamist, "poodiumilt" või "pjedestaalilt" allatulemist. Iga artist tahab ju olla ühelt poolt publikule mõistetav, ent samas veidi ka "kättesaamatu", igapäevaelu tasandilt kõrgemal.

Kolmandaks: ilma institutsioonideta ei saa nagunii. Kui loomeliidud muutuks tugevamaks, tähendaks see muuhulgas teatud otsustusprotsesside ülekandumist nendesse ja koos sellega taas bürokraatia kasvu. Eriti juhul, kui mängu tuleksid teatud maksusoodustused, oleks see vältimatu. Pealegi kinnitab Eesti kultuurielu (juba kahe maailmasõja vahelisest perioodist, rääkimata hilisemast ajast) ikka ja jälle: kui on olemas võimas idee ja sellel ka tugevad vedajad, toimub kas teadlikult või alateadlikult ikkagi arenemine institutsionaliseerumise suunas.

Sageli peavad hoopis rahajagamise skeeme välja töötavad ja rahataotluste üle otsustavad ametnikud tegema valiku ja hoidma kultuurikorraldajate ettevõtmisi projektipõhistena. Korraldaja poolt on ikkagi harjumuspärane skeem jõulise ideega turule tulles: leida sellele piisavalt publikut ja mõjukaid toetajaid, et see institutsionaliseeruks - ning seejärel saavutada eraldi rida riigieelarves või ka lausa täielik riiklik staatus. Kas see on probleem, mida tuleb taunida? Kaugeltki mitte, selline ongi sageli inimeste loomus ja sellest lähtuv asjade arenguloogika.

Siiras tänu Tuile väitlemist võimaldava artikli eest ning õnnitlused magistrikraadi puhul. Olen aeg-ajalt öelnud, et Eesti riik ja rahvas on küll väikesed, ent kultuur on suur. See tekitab küll alatasa probleeme kultuuri rahastamisel, ent alternatiivi selle kohustuse täitmisele ei ole. Sest nimelt omakultuuri toel on Eesti riik saanud kaks korda iseseisvaks ja seepärast on ka meie põhiseaduse preambulas see viide eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimisele läbi aegade.

Võitlus selle eest, et kultuur pälviks ühiskonnas võimalikult palju tähelepanu ja erineval kombel (ka materiaalset) stimuleerimist, on kultuuriministeeriumi ametnikel ja kõigil kultuuriprojektideks raha taotlejail ikkagi ühine - mis sest, et nende rollid on kuigipalju erinevad.

Eesti Rahvuskultuuri Fondist

Õiglane oleks, kui avalikkuse tänulikku tähelepanu jaguks teiste kultuuri rahastusallikate kõrval rohkem ka Eesti Rahvuskultuuri Fondile. Seda enam, et fondi nõukogu esimees maestro Eri Klas, aga ka teised nõukogu liikmed (muusikutest Erkki-Sven Tüür ja Toomas Velmet) on aastate jooksul palju vaeva näinud fondi raha-allikate täiendamisel.

Seni viimasel 20. jagamisel pälvisid fondi toetuse taas päris palju muusikuid, neist kaalukaimal moel ERKF tänuauhinnaga koorijuht Kuno Areng. Kokku suudeti rahuldada 549 taotlusest 227, et toetada perioodil 1.07.2009 – 30.06.2010 Eesti kultuuri ja haridust 2 357 596 krooniga.
15.02.2010-ks oodatakse noorte muusikute taotlusi Helju Taugi fondi stipendiumidele.
Järgmise, 21. jagamise taotluste vastuvõtt toimub 01.09.-15.10.2010.

Aitäh ERKF-ile senise tõhusa tegevuse eest ning jõudu ka edaspidiseks!

Soome teatri- ja orkestriseadus

Suhtlemisel Kultuuriministeeriumi valitsemisalas tegutsevate etendusasutustega (muusika valdkonnas on nendeks Eesti Kontsert, ERSO ja Eesti Filharmoonia Kammerkoor) on mõnikord olnud teemaks nende tööd reglementeeriva Etendusasutuste seaduse võimalik muutmine ühe või teise alateema täpsustamiseks. Muidugi on seejuures huvitav kiigata üle lahe, kuidas soomlased on sarnast teemat seadusandlikult reguleerinud. Tuleb tõdeda, et üsna üldisel moel (ja huvitav on ka, et paari asutust eraldi nimetades). Mis tähendab, et täpsemalt sätitakse tegevust täitevvõimu-siseste regulatsioonide ja kindlasti ka heade tavade raames.

Järgnevalt ongi toodud Soome Vabariigi Teatri- ja orkestriseadus (originaalis: Teatteri- ja orkesterilaki) mitteametlikus eestikeelses tõlkes.

Teatri- ja orkestriseadus 3.8.1992/730

Parlamendi otsuse järgi sätestatakse:

1 PEATÜKK
Eesmärgid ja riigi osalus (23.11.2007/1066)

1 § (21.8.1998/642)
Teatritele ja orkestritele arvestatakse riiklikku toetust tegevuskuludeks selle järgi, kuidas haridus- ja kultuuritegevuse rahastamise seaduses (635/1998) ja selles seaduses on sätestatud.

1 a § (23.11.2007/1066)
Teatritele ja orkestritele arvestatava riikliku toetuse eesmärk on kunstilistel alustel toota teatri ja orkestriteenuseid ning soodustada nende piirkondlikku kättesaadavust ja ka kättesaadavust erinevatele sihtrühmadele.

2 § (23.11.2007/1066)
Riikliku toetuse saamise eelduseks on, et:
1) teatri või orkestri omanik on vald või valla asutus või ka eraühing või fond, mille põhikirjaliste tegevuste hulka kuulub teatri- või orkestritegevuse harrastamine või ka teatri või orkestri haldamine;
2) teater või orkester harrastab pidevat ja professionaalset etendustegevust;
3) teatril või orkestril on vähemalt üks põhikohaga töötaja ja kunstilise tegevuse eest vastutav töötaja, kellel on vastav haridus või piisavalt kogemusi vastaval alal;
4) teatri või orkestri tegevusele on majanduslikud eeldused, aga teatrit või orkestrit ei peeta siiski majandusliku kasumi saamiseks;
5) teatril või orkestril on tegevus- ja majandusplaan;
6) teatri või orkestri teenuste pakkumine on vajalik.

3 §
Teatrid ja orkestrid, kellele määratakse riiklik toetus on:
1) Riigi eelarve piires haridusministeeriumi poolt heakskiidetud riiklikku abi saavad teatrid ja orkestrid; aga ka
2) Svenska Teatern i Helsingfors (Helsingi Rootsi Teater) ja Tampereen Työväen Teatteri (Tampere Töörahva Teater).

4 §
Haridusministeerium otsustab riigi eelarve piires teatri ja orkestri riikliku abi arvutuslikult võttes aluseks isikute tööaastate määra.

5 § (18.12.1995/1460)
Vaatamata sellele, kuidas haridus- ja kulttuuritegevuse rahastusseaduses sätestatakse tegevuskuludeks määratava riikliku abi kohta on Svenska Teatern i Helsingfors -nimelise teatri ja Tampereen Työväenteatteri riikliku abi protsent 60.

2 PEATÜKK
Riiklikud toetused

6 §
Riigi abi saava teatri ja orkestri asutamiseks võib määrata riiklikku toetust riigi eelarves oleva sihteraldise piires nii, kuidas haridus- ja kultuuritegevuse rahastamise kohta käivas seaduses sätestatakse.

6 a § (16.12.1994/1277)
Haridusministeerium võib määrata Soome Rahvusteatrile riigi eelarve piires riiklikku abi tegevuskulutusteks ja asutamiseks.
Haridusministeerium võib riigi eelarve piires otsustada, et riiklikult või regionaalselt olulistele teatritele ja orkestritele määratakse lisa riiklikku toetust.
Haridusministeerium võib riigi eelarve piires määrata riiklikku toetust teatrite ja orkestrite arendamiseks. (22.12.2005/1075)

3 PEATÜKK
Erinevaid sätteid

7 §
Täpsemaid sätteid selle seaduse täitmise kohta antakse vajadusel määrusega.

8 §
Selles seaduses mainitud riiklikuks abiks ja toetusteks võib kasutada kihlvedude ja lotovõitude võidusummasid.

4 PEATÜKK
Kehtima hakkamine

9 §
See seadus hakkab kehtima 1. jaanuaril 1993.
Enne selle seaduse kehtima hakkamist võib alustada tegevusi, mis eeldavad seaduse täideviimist.

HE 215/91, HaVM 6/92, SuVM 3/92

Muutmissätete jõustumine ja kooskõlastamine:
16.12.1994/1277: See seadus hakkab kehtima 1. jaanuaril 1995.
HE 215/94, SiVM 21/94
18.12.1995/1460: See seadus hakkab kehtima 1. jaanuaril 1996.
Enne selle seaduse kehtima hakkamist võib alustada tegevusi, mis eeldavad seaduse täideviimist.
HE 110/95, HaVM 8/95, EV 133/95
21.8.1998/642: See seadus hakkab kehtima 1. jaanuaril 1999.
HE 57/1998, SiVM 4/1998, EV 80/1998
22.12.2005/1075: See seadus hakkab kehtima 1. jaanuaril 2006.
Enne selle seaduse kehtima hakkamist võib alustada tegevusi, mis eeldavad seaduse täideviimist.
HE 88/2005, HaVM 24/2005, EV 191/2005
23.11.2007/1066: See seadus hakkab kehtima 1. jaanuaril 2008.
Selle seaduse kehtima hakkamisel peab riiklikku abi saav teater ja orkester täitma 2 § järgsed riikliku abi saamise tingimused 2009. aasta algusest, et ikka edasi riiklikku abi saada.
HE 45/2007, SiVM 4/2007, EV 46/2007

ERSO + RAM + Hortus Musicus

11.12.2009 ilmus Riigi Teataja Lisas nr 90 (p. 1315) Kultuuriministri 25. novembri 2009. a määrus nr 10 "Kultuuriministri määruste muutmine". Sellega muutis minister Laine Jänes Eesti Kontserdi ja ERSO põhimäärust. 1. jaanuarist 2010 on RAM ja Hortus mitte enam Eesti Kontserdi, vaid ERSO koosseisus. Lisaks muudeti mõnevõrra Eesti Kontserdi ja loomenõukogu koosseisu.

Minister muutis põhimääruseid, lähtudes Eesti Kontserdi ja ERSO vastavatest ettepanekutest. RAMi ja Hortuse töötajatele on nüüdseks antud teated üleviimisest uue tööandja juurde, kusjuures staaziarvestus, töötasu ja muud töötingimused sellest ei muutu. Loomulikult peavad säilima mõlema kollektiivi aastakümnete jooksul publikule omaseks saanud kaubamärgid ning loominguline autonoomia oma repertuaari ja hooajakava planeerimisel - samamoodi, nagu need olid senini "Eesti Kontserdi" allüksustena.

See on hetkel esimene otsus selle nimel, et luua edaspidi filharmooniline ühendasutus. Täiesti uut riigiasutust muidugi ei teki. Asutuse nimeks on seni pakutud kaks varianti: "Eesti Filharmoonia" ja "Hortus Musicus". Oma plussid ja miinused mõlemal. Muidugi oleks hea, kui muudatustega seonduv toimuks võimalikult ruttu. Ent siiski on vajalik teatav üleminekuperiood, sest eelarveaasta ja kunstiline hooaeg ei kattu. Vaja on ka mitmeid täiendavaid otsuseid, millest mõned on tehnilist laadi, mõned aga tuleb enne osapooltega läbi arutada.

Minult on küsitud argumente, miks selline ühendasutus vajalik on? Toon siinkohal mõned.
- Eesti Kontserdile annab see võimaluse keskenduda oma põhitegevusele, milleks on saalide haldamine (Tallinn, Tartu, Pärnu, Jõhvi, peagi ka Peterburi) ning kontsertide korraldamine.
- ERSO jt loomingulised kollektiivid koonduvad ühisesse asutusse kunstilise, logistilise jms sünergia nimel. RAMi ja Hortuse kui kunstiliste kollektiivide jaoks on loogilisem olla samas struktuuris sarnase profiiliga ERSO-ga kui kontserte korraldava etendusasutuse – Eesti Kontserdiga. Tugevneda saavad meie tippkollektiivide rahvusvaheline kõlapind ja omavaheline koostöö. Seeläbi saab ka ellu kutsuda kauaigatsetud oratooriumikoori.
- Uus mitme kollektiiviga struktuur on rahvusvaheliselt kergesti mõistetav (nn. associated acts), analoogideks koori ja ühe-kahe orkestri ühisasutus – nt filharmoonikud Berliinis, Londonis, Varssavis, Stockholmis, Tšehhimaal ja Slovakkias, aga ka Chicago Symphony Orhestra, Boston Symphony Orchestra & Boston Pops jt.

Andres Siitan Oratooriumikoorist

Postimehe paberväljaandes ilmus 10.12.2009 Valner Valme kirjatükk pealkirjaga "Andres Siitan: uut segakoori ei tasu karta". Kuna seda veebiväljaandes pole, olgu see artikkel kättesaadavuse nimel järgnevalt ära toodud. Mis muidugi ei tähenda, nagu nõustuksin tingimata kõigi käsitletud seisukohtadega.

Palju kära, sealhulgas negatiivset, on koorimuusikaringkonnis tekitanud ERSO plaan luua võimas segakoor, mis hakkaks esitama oratooriume. See peaks ju ometi olema positiivne sündmus, sest seni telliti oratooriumideks koor lõunanaabritelt.
Koori idee pärineb Neeme Järvilt, kes järgmise aasta septembris asub ERSO peadirigendiks. Koorile on vastu seisnud Eesti Filharmoonia Kammerkoori juht Anneli Unt, kes on öelnud, et olukorras, kus muusikakollektiividelt raha vähemaks võetakse, ei tohiks hakata looma uut institutsiooni. Seni pole koori kohta ühtki fakti. Kas see üldse tuleb?

ERSO direktor Andres Siitan, oratooriumikoor - kas ja millal?
Töö alguseks on arvestatud september 2010. Aga see sõltub hirmus paljudest asjaoludest. Kaasa arvatud materiaalsed. Täna on riigikogus eelarve kolmas lugemine ja sellest sõltub tohutult, millised võimalused saavad olema. Halvimal juhul läheb väga keeruliseks, kui on ainult kärped.

Kas koori teke võtaks teistelt kooridelt raha vähemaks?
Absoluutselt mitte! Sedarõhutas ka kultuuriminister.

Huvitav, miks nad siis vastu on? Mõni koorijuht näiteks.
Kuna segakoor ei vähendaks teiste kooride võimalusi, siis ma tõepoolest ei tea.

Aga aimate?
Filharmoonia kammerkoor võib näha ohtu, et nende kunstiline juhtimine muutub vähem tähtsaks, et nad jäävad oratooriumikoori varju. Vastuseis on mulle arusaamatu, sest on isegi kokku lepitud projektid kammerkooriga, mida juhataks nende juht Daniel Reuss. Kammerkoor on liiga hea selleks, et nad üldse midagi pelgama peaks ning seda arusaamatum tundub mulle vastasseis. Samas loodan, et see pole lihtlabane kemplemine raha pärast.

Hirm uue ees on ikka. Kes laulaks uues kooris?
Praegune projekt näeb ette, et oratooriumikoor moodustatakse projektide põhjal, ja mõnel puhul on kõige otstarbekam moodustada koor filharmoonia kammerkoori baasil, palgates juurde lisalauljaid, mõne projekti puhul koostaks koori RAMi baasil, palgates juurde naislauljaid.

Kust raha tuleb?
Kõigi asutuste eelarveid kärbitakse, aga kui mingis osas kärbe on natuke väiksem, annab see meile lisavõimalused luua uus struktuur.

Kas Latvija koori kutsumine käib natuke au pihta ka, peab ikka endal olema?
Ma ei ütleks, et käib, kui, siis natuke. Latvija koor on väga hea koor, aga, jah, miks peaksime end ehtima võõraste sulgedega. Pealegi, alati ei õnnestu graafikuid ühitada. Korralikul riigil peaks endal olema oratooriumikoor.

Jüri Leiten taas ametis

Tallinna Linnavalitsuse korraldusega kinnitati 09.12.2009 Tallinna Filharmoonia direktori ametisse taas Jüri Leiten - Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 50 lg 1 p 7 ja Tallinna põhimääruse § 52 lg 9 alusel ning kooskõlas etendusasutuse seaduse § 6 lg-ga 1 ja Tallinna Linnavalitsuse 7. oktoobri 2009 määrusega nr 76 „Etendusasutuse direktori vaba ametikoha täitmiseks korraldatava avaliku konkursi tingimused ja kord“ ning tulenevalt linnapea ettepanekust.

Senine Jüri Leiteniga viieks aastaks sõlmitud tähtajaline tööleping lõpeb 21. detsembril 2009.
Kooskõlas Tallinna Linnavalitsuse 7. oktoobri 2009 määrusega nr 76 „Etendusasutuse direktori vaba ametikoha täitmiseks korraldatava avaliku konkursi tingimused ja kord“ korraldas Tallinna Kultuuriväärtuste Amet Tallinna Filharmoonia direktori vaba ametikoha täitmiseks avaliku konkursi. Tallinna Kultuuriväärtuste Ameti juhataja 8. oktoobri 2009 käskkirjaga nr 1-14/113 moodustati konkursikomisjon Tallinna Filharmoonia direktori valimiseks. Konkursil osales neli kandidaati, kellega komisjon viis läbi vestlusvoorud. Hääletustulemuste põhjal otsustas komisjon 25. novembril 2009 tunnistada Jüri Leiten Tallinna Filharmoonia direktori ametikohale valituks.
Tallinna Filharmoonia põhimääruse § 5 lõike 2 alusel sõlmib direktoriga linnavalitsuse korralduse alusel töölepingu Tallinna Kultuuriväärtuste Ameti juhataja.

Soovin Jüri Leitenile edu oma meeskonna kiirel formeerimisel, seniste kokkulepete jätkamisel ja uute säravate ideede elluviimisel. Kultuuriministeerium on valmis jätkuvaks tihedaks koostööks Tallinna Filharmooniaga.

Riigieelarve 2010 vastu võetud

Riigikogu võttis 09.12.2009 kolmandal lugemisel 55 poolthäälega vastu 2010. a. riigieelarve. Selle kogutuludeks on planeeritud 84,53 miljardit ja kulude mahuks 89,73 miljardit krooni.

Statistikaameti andmeil oli SKP kahanemine 2009. aastal esimese kolme kvartali lõikes järjest (võrreldes aastatagusega) 15,0 ja 16,1 ja 15,6%. Riigieelarve aluseks oli SKP reaalkasvu prognoos järgmiselt: 2009: -14,5%, 2010: -2,0%, 2011: +1,5%; 2012: +3%. Valitsussektori lõpptarbimiskulutustena nägi Rahandusministeerium nii 2009. kui 2010. aastal ette -5,8%.

Kultuuriministeeriumi valitsemisalas on kuludeks ette nähtud 2,3 miljardit krooni - mullusega võrreldes -4,48%. Mõned konkreetsemad kuluartiklid muusikavaldkonnas: eraldised linnaorkestritele (Narva ja Pärnu) 491 400 krooni (muutus mullusega võrreldes -9%), Rahvusooperile Estonia 102 610 448 kr (-7,76%), Kultuurkapitalile 244 500 000 kr (-11,45%), kultuuri- ja spordiprojektidele hasartmängumaksu laekumisest 28 947 600 kr (-21,82%).

Muusikavaldkonda on kavandatud toetusi kokku 6 364 530 krooni ulatuses (muutus -10%). 2008.a. oli algselt planeeritud toetusi 7 655 500 krooni, ent peale lisaeelarveid jäi sellest 7 071 700 krooni. Täpsem jaotus toetusprogrammide vahel selgub jaanuaris 2010. Ilmselt ei õnnestu taastada selliseid 2008. aastal toiminud programme nagu "Eesti heliplaat rahvusvahelisel areenil" ja "Muusikatrükised". Juba 2008.a. oli tehtud otsus, et kaotatakse kunagi eraldi programmina eksisteerinud "Noortekollektiivid rahvusvahelisel areenil". Eraldi eelarveread olid varem ka mitmetel suurüritustel (Jazzkaar, Oistrahhi festival, Eesti Muusika Päevad), mis juba 2009. aastal taotlesid toetust programmidest kõigi teistega võrdsetel alustel.

Sama suureks ehk -10% jäid kärped ka teistes kultuurivaldkondades. Hoolimata asjaolust, et veebruaris 2010 toimub Vancouveris taliolümpia, moodustab spordi valdkond Kultuuriministeeriumi eelarvest jätkuvalt 8%.

Veel noppeid seletuskirjast: kontserdiorganisatsioonidele (Eesti Kontsert, ERSO, EFK) läheb 126 210 227 kr (-11,04%). Finantseerimistehingute all asuvad eraldi Eesti Kontserdi faktooringu- ja kapitalirendilepingud, mis kehtivad kuni aastani 2013. Riiklike kontserdikorraldajate külastuste arvu osas on välja pakutud 2010.a. saavutustase 250 000 inimest.

Selgitan ka edasist eelarveprotsessi, sest eelarve ei avane Riigikogus vastuvõtmisega. Pärast Riigikogu läheb eelarve tagasi Valitsusse (kes on selle kinnitanud enne Riigikogu), kus tehakse vastav korraldus ja seejärel hakatakse ministeeriumites tegema vastava valitsemisala eelarve jaotusi (programmide täpsusega), mis kinnitatakse ministri käskkirjaga. Oma aja võtavad nii ministri käskkirjade ettevalmistamine, erinevate lepingute sõlmimine ja ka Riigikassa maksed. Tegevust riigieelarve reaalse rakendamise osas jagub vähemalt kogu jaanuarikuuks.

Oratooriumikoorist vol 2

Oratooriumikoori teemal on taas kirjutatud-räägitud, viimati Eesti Päevalehes 09.12.2009. EFK direktor Anneli Unt saatis sel teemal dokumendihalduse kaudu avalikkuse ette jõudnud kirja peaministrile ning kommenteeris teemat ka 03.12.2009 AK Kultuuriuudistele. Muidugi pole kultuuriministeeriumil kohane kommenteerida kirja, mis on saadetud peaministrile ning millest ministeerium teab ainult ajakirjanduse kaudu. Olen aga Anneliga tõesti vist lausa iga päev suhelnud ja seetõttu teeks olulise õienduse: seda kirja on süvenematusest juba mõistetud vääriti, nagu oleks Anneli Oratooriumikoori loomise vastu. Nii see küll pole - EFK pooldab seda väga ning on valmis tihedaks koostööks. Lihtsalt Anneli selgitas oma seisukohti, KUIDAS seda tema arvates võiks teha.

Klassikaraadio Helikajas 05.12.2009 tsiteeris Kersti Inno ka kultuuriministri vastust Anneli Undi poolt kultuuriministeeriumi saadetud kirjale: "Kaalume põhjalikult kõiki ettepanekuid ning kindlasti kaasame Rahvusooper Estonia ja Eesti Filharmoonia Kammerkoori edaspidistesse diskussioonidesse antud küsimuses." Nii see ongi. Palju erinevaid arutelusid on toimunud juba seni ja toimub veel ka edaspidi. Kontakti hoiavad muusikaelu korraldajad omavahel nagunii pidevalt, sest kõik mõistavad: elu viib edasi ainult koostöö tegemine.

Oratooriumikoor (millest olen ka eelnevalt kirjutanud) oli ju täpselt sellise nime all juba laval 21.11.2008 "Joonase lähetamise" ettekandmisel. Ja kuna see koor oleks eelkõige Eesti sisetarbimisega seotud (sest lätlaste "Latvija" müügiargumendid rahvusvahelisel turul on peale pika ajaloo ka odavad ja sagedased lennud Riia lennujaamast, mille vastu Tallinn praegu ei saa), võikski vähemalt esialgu see projektipõhiselt kokku kutsutav kooslus kandagi nime Oratooriumikoor. Ilma ühegi täiendita selle ees.

Oratooriumikoor ja kogu kavandatav filharmooniline ühendasutus sulataks erineval moel kokku, vastavalt valitavale repertuaarile, selle suure potentsiaali, mis on Eesti Grammy-võitjatel (2004 ERSO, RAM, "Ellerhein", 2007 Eesti Filharmoonia Kammerkoor) ja teistel tippkollektiividel.

In Memoriam Annika Tõnuri

See nädal tõi kurva uudise Islandilt - lahkus lauljanna Annika Tõnuri (1961-2009). Rahvusooper Estonia koostas sel puhul nekroloogi, et mälestada helget ja väga intelligentset endist kolleegi. Kaastunne kõigile Annika lähedastele ja sõpradele.

Paratamatult jäb Annika nüüd Eesti muusikalukku kõrvuti teise varalahkunud laulja Vello Jürnaga (1959-2007), kelle 50. sünniaastapäeva puhul korraldas nende põlvkonnakaaslane Pille Lill 01.12 vokalistide konkursi ja ooperigala. Mõlemad lahkusid enne oma esimest juubelit. Mõlema lauljakarjääri varjutasid raskused, mistõttu pidi kannatama eneseteostus ja oma talendi rakendamine.

Kui vaadata sünniaastat, kuulusid ju nii Vello kui Annika sellesse "võitjate põlvkonda", kes tõusis juba noorelt Eesti ühiskonnas olulistelele positsioonidele. Ka Vello ja Annika olid 1990-te algul valmis sama tegema muusikateatri laval, neil olid olemas selleks vajalikud eeldused, haridus ja isiksuse sära. Ent ometigi tuli neil aastaid töötada allpool oma tegelike võimete piiri. Miks küll, küsitakse ilmselt praegu palju.

Võib süüdistada ebasoodsat ajastuvaimu või ka konkreetseid otsutajaid, ent jääb faktiks, et uuesti iseseisvaks saanud Eestis hakkasid väärtushinnangud tohutult muutuma. Algas hoopis börsi- ja kinnisvaramaaklerite aeg. Mis tähendas seda, et seni Eesti identiteedi edasikandjatena meie avaliku elu keskmes püsinud kultuuritegelased sattusid ühtäkki selle äärealale. Ja see polnudki nende süü - nad olid ikka sama head, töökad ja andekad, ent pidid järsku tundma, nagu neid enam ei vajataks. Muidugi oli see kõik nende tundliku loomuse ja talendi suhtes sügavalt ebaõiglane. Oli ju nende elukutse valik ja haridustee pärit veel ajast, kui ooperilauljaid tõesti hinnata osati.

Mida saame sellest õppida? Esiteks seda, et kaotajad polnud mitte need, kes lahkusid, vaid meie, siiapoole kaldale jäänud. Oleme mitme talendi jagu vaesemaks jäänud - mis eriti väikese rahva puhul on eriliselt kahetsusväärne. Tagantjäreletarkusena saame alles hoida neid salvestusi, mis meile jäänud ja mis demonstreerivad igavesti nooreks jäänud Vello ja Annika tipptaset. Ning muidugi tuleb püüda, et teised lauljad, kes ikkagi on jäänud truuks muusikale, ei peaks kogema samasugust saatust. Selleks on üks väga oluline samm praeguste Estonia juhtivate solistide häälte salvestamine CD-le - mitu aastat plaanitud, ent alles nüüd realiseerunud projekt. Ent see on alles üks esimesi samme paljudest vajalikest.