See nädal tõi kurva uudise Islandilt - lahkus lauljanna Annika Tõnuri (1961-2009). Rahvusooper Estonia koostas sel puhul nekroloogi, et mälestada helget ja väga intelligentset endist kolleegi. Kaastunne kõigile Annika lähedastele ja sõpradele.
Paratamatult jäb Annika nüüd Eesti muusikalukku kõrvuti teise varalahkunud laulja Vello Jürnaga (1959-2007), kelle 50. sünniaastapäeva puhul korraldas nende põlvkonnakaaslane Pille Lill 01.12 vokalistide konkursi ja ooperigala. Mõlemad lahkusid enne oma esimest juubelit. Mõlema lauljakarjääri varjutasid raskused, mistõttu pidi kannatama eneseteostus ja oma talendi rakendamine.
Kui vaadata sünniaastat, kuulusid ju nii Vello kui Annika sellesse "võitjate põlvkonda", kes tõusis juba noorelt Eesti ühiskonnas olulistelele positsioonidele. Ka Vello ja Annika olid 1990-te algul valmis sama tegema muusikateatri laval, neil olid olemas selleks vajalikud eeldused, haridus ja isiksuse sära. Ent ometigi tuli neil aastaid töötada allpool oma tegelike võimete piiri. Miks küll, küsitakse ilmselt praegu palju.
Võib süüdistada ebasoodsat ajastuvaimu või ka konkreetseid otsutajaid, ent jääb faktiks, et uuesti iseseisvaks saanud Eestis hakkasid väärtushinnangud tohutult muutuma. Algas hoopis börsi- ja kinnisvaramaaklerite aeg. Mis tähendas seda, et seni Eesti identiteedi edasikandjatena meie avaliku elu keskmes püsinud kultuuritegelased sattusid ühtäkki selle äärealale. Ja see polnudki nende süü - nad olid ikka sama head, töökad ja andekad, ent pidid järsku tundma, nagu neid enam ei vajataks. Muidugi oli see kõik nende tundliku loomuse ja talendi suhtes sügavalt ebaõiglane. Oli ju nende elukutse valik ja haridustee pärit veel ajast, kui ooperilauljaid tõesti hinnata osati.
Mida saame sellest õppida? Esiteks seda, et kaotajad polnud mitte need, kes lahkusid, vaid meie, siiapoole kaldale jäänud. Oleme mitme talendi jagu vaesemaks jäänud - mis eriti väikese rahva puhul on eriliselt kahetsusväärne. Tagantjäreletarkusena saame alles hoida neid salvestusi, mis meile jäänud ja mis demonstreerivad igavesti nooreks jäänud Vello ja Annika tipptaset. Ning muidugi tuleb püüda, et teised lauljad, kes ikkagi on jäänud truuks muusikale, ei peaks kogema samasugust saatust. Selleks on üks väga oluline samm praeguste Estonia juhtivate solistide häälte salvestamine CD-le - mitu aastat plaanitud, ent alles nüüd realiseerunud projekt. Ent see on alles üks esimesi samme paljudest vajalikest.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment