Kultuuri institutsionaliseerumisest

"TeMuKi 12/2009" kaante vahel ilmus artikkel "Institutsioonid klassikalises muusikas - kellele, milleks ja kui palju", autoriks Tui Hirv. Sümpaatsed on nii autor ise kui tema idee sellisel teemal artikkel kirjutada. Kindlasti on selliseid arutelusid vaja, et kultuuri korralduslik pool püsiks tõhusa ja ajakohasena. Allpool lisan paar kommentaari väitluse arendamiseks.

Tui väidab, et "millegipärast tundub muusikaelu koordineerimisel (riiklike) institutsioonide reguleeriv osa olevat teiste kunstiliikidega võrreldes suurem". Järgnevalt toob ta paralleele Kulka erinevate sihtkapitalide praktika vahel ning tutvustab Islandi kogemust seoses sealse Muusikaekspordiga (IMX). Autor jõuab väiteni "mõttekam oleks koordineerida kunstielu stabiilselt, aga projektipõhiselt. Sel juhul ei ole kõik kultuuriasutused riigi või linna otseses alluvuses, vaid iseseisvad organisatsioonid."

Üldiselt olen mitme Tui väitega nõus. Meil on tõesti väga hea helikunst, võrdlemisi korralik muusikahariduse süsteem ja missioonitundelised muusikud. Kui võrrelda näiteks levi- ja süvamuusikat Eestis, on viimane tõesti tugevalt institutsionaliseerunud (mis on samas olnud paratamatu projektidele täiendava rahastuse saamiseks). Jah, elementaarse äraelamise probleemid (mitte ainult kammerlauljatel, vaid paljudel teistelgi), nagu ka kultuuri rahastamise probleemid on eriti praegu, masu ajal, kahetsusväärselt tõsised. Küsimus on, kui palju saab seda kõike muuta sedapalju lühikese aja jooksul, et muutused oleks kõigile asjaosalistele selgelt tajutavad.

Tui kirjutab: "Sõna "Projektipõhine" peale ei ole vaja tingimata risti ette lüüa, see eeldab lihtsalt teistsugust sotsiaalset võrgustikku kui meie (loome)inimestele praegu kättesaadav. Et see ei tekitaks senisest veel suuremat turvatunde puudumist, tuleks alustuseks anda loomeliitude liikmetele võimalus taotleda vabastust sotsiaalmaksust, kui nende keskmine netosissetulek FIEna pärast tegevus- ja eluasemekulude ning vastava sotsiaalmaksu mahaarvamist jääks alla riiklikult sätestatud elatusmiinimumi."

Minu vastus: viidatud probleemid on tõsised ja käsitlemist vajavad. Meeleldi näeksin selle sotsiaalmaksust vabastamise idee läbivaidlemist poliitikute poolt - kasvõi selleks, et koondada rohkem tähelepanu muusikute muredele. Olen kahe käega selle poolt, et loomeliidud - ning eraldi võetuna Eesti Interpreetide Liit - oleks senisest tugevamad. Püüan kultuuriametnikuna sellele kaasa aidata.

On aga paar väga tõsist "aga". Esiteks, igasugune sotsiaalne võrgustik kujuneb eeskätt selle sees olijate mõjul, väljastpoolt "antuna" ei hakkaks see toimimagi. Kui loomeliitude liikmed tahavad endale teatud erisusi, ei teki need iial teisiti kui esmalt ise nende eest võideldes. Ning muidugi rakendub siin nõiaring - loojad peavad muretsema esmalt iseenda hakkamasaamise ja loomingu leviku eest, mistõttu üldisemaks ühiskondlikuks tööks enam sageli aega ega jaksu ei jätku.

Teiseks, muusikud ei kogune kergelt arstide ja õpetajate kõrvale paremaid palgatingimusi nõudma. Nii sellepärast, et nad on sageli loomult meedikutest ja pedagoogidest individualistlikumad, kuigi laulavad kooris või mängivad orkestris. Kui seepärast, et äraelamise üle kurtmine on muusikuile tihti olemuslikult vastuvõetamatu, sest tähendab enda ja publiku vahelise distantsi kaotamist, "poodiumilt" või "pjedestaalilt" allatulemist. Iga artist tahab ju olla ühelt poolt publikule mõistetav, ent samas veidi ka "kättesaamatu", igapäevaelu tasandilt kõrgemal.

Kolmandaks: ilma institutsioonideta ei saa nagunii. Kui loomeliidud muutuks tugevamaks, tähendaks see muuhulgas teatud otsustusprotsesside ülekandumist nendesse ja koos sellega taas bürokraatia kasvu. Eriti juhul, kui mängu tuleksid teatud maksusoodustused, oleks see vältimatu. Pealegi kinnitab Eesti kultuurielu (juba kahe maailmasõja vahelisest perioodist, rääkimata hilisemast ajast) ikka ja jälle: kui on olemas võimas idee ja sellel ka tugevad vedajad, toimub kas teadlikult või alateadlikult ikkagi arenemine institutsionaliseerumise suunas.

Sageli peavad hoopis rahajagamise skeeme välja töötavad ja rahataotluste üle otsustavad ametnikud tegema valiku ja hoidma kultuurikorraldajate ettevõtmisi projektipõhistena. Korraldaja poolt on ikkagi harjumuspärane skeem jõulise ideega turule tulles: leida sellele piisavalt publikut ja mõjukaid toetajaid, et see institutsionaliseeruks - ning seejärel saavutada eraldi rida riigieelarves või ka lausa täielik riiklik staatus. Kas see on probleem, mida tuleb taunida? Kaugeltki mitte, selline ongi sageli inimeste loomus ja sellest lähtuv asjade arenguloogika.

Siiras tänu Tuile väitlemist võimaldava artikli eest ning õnnitlused magistrikraadi puhul. Olen aeg-ajalt öelnud, et Eesti riik ja rahvas on küll väikesed, ent kultuur on suur. See tekitab küll alatasa probleeme kultuuri rahastamisel, ent alternatiivi selle kohustuse täitmisele ei ole. Sest nimelt omakultuuri toel on Eesti riik saanud kaks korda iseseisvaks ja seepärast on ka meie põhiseaduse preambulas see viide eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimisele läbi aegade.

Võitlus selle eest, et kultuur pälviks ühiskonnas võimalikult palju tähelepanu ja erineval kombel (ka materiaalset) stimuleerimist, on kultuuriministeeriumi ametnikel ja kõigil kultuuriprojektideks raha taotlejail ikkagi ühine - mis sest, et nende rollid on kuigipalju erinevad.