Muusikute tööhõivest jms

Tui Hirve sulest ilmus TeMuKi 6/7 ja 8/9 vahel kahes osas artikkel "Muusikute tööhõivepoliitikast tänapäeva Eestis", mis mõtteliselt on ka järg tema eelmisele artiklile "Institutsioonid klassikalises muusikas - kellele, milleks ja kui palju" (TeMuKi 12/2009). Toda viimast kommenteerisin oma blogikandes "Kultuuri institutsionaliseerumisest", mida Tui omakorda nüüd ise kommenteerib.

Omamoodi vahva on meil niimoodi avalikkust kaasa haarates teineteisele kirjutada - Tui soliidses ajakirjas ja mina oma blogis. Igatahes on taas kord hea meel, et aastaid tagasi AS Perioodika nõukogus tegime selle põhimõttelise otsuse, et TeMuKi väljaandmine peab igal juhul jätkuma. Nõnda on Eesti kultuurielul jätkuvalt olemas üks oluline, süvitsi minev ja esinduslik kanal. Ning on tore, et TeMuKi'l on tekkinud ka korralik netiarhiiv.

Egas midagi, jätkame väitlust - selle nimel, et muusikaelu jaoks klaaruks välja võimalikult tõhusad ja ajakohased korralduslikud skeemid. Lugedes uudiseid laiast maailmast (näiteks selle kohta, et "Piraatluse ajastu muusikud teenivad paremini kui varem"), tundub, et muusikaelu korraldus on kõikjal suurte muutumiste keerises. Ja meie kodused rahamured on kindlasti meile kõige olulisemad, mistõttu teadmine, et lätlastel läheb kohati kehvemini, eriti ju ei lohuta. (Lätis visatakse muide nalja, et eurotsooni süvenevate probleemide tõttu tulevad eestlased veel enne 2014. aastat lätlastelt paluma lati kasutuselevõtmist Eestis, kuna enda kroonikupüürid on jõutud ära hävitada...)

Õieti on Tui välja toodud teemadest mitmel fookus vahepeal muutunud:
1. Oratooriumikoor nimega Eesti Kontsertkoor oli laval esmakordselt augustis ja jätkab tööd ka 2011. aastal just sellise skeemiga, nagu artiklis pakutud: RAM + projektinaiskoor (sh mitmed EMTA noored lauljad). Naiskoor on komplekteeritud konkursi alusel, kus osales lausa 90 huvilist. Loodetavasti aitab edasine vokaaltehniline töö kaasa koori kõlalisele ühtlustumisele.

2. Filharmooniline superasutus (EK + EFK + ERSO vms) pole jututeemana kindlasti ka aktuaalne. Kolm riigiasutust jätkavad eraldi tegutsemist.

3. Eesti Kontsert jätkab koostöös Eesti Interpreetide Liiduga sarja, mis toob Estonia kontserdisaali lavale meie kodused kammermuusikud. Loomulikult on meie muusikute jaoks selline natuke suurema saali kogemus professionaalse arengu jaoks täiesti vältimatult vajalik, siin olen Toomas Velmetiga (Sirp 03.12.2010) ühel nõul.

4. Turundusteemade ja kultuurialase ettevõtluse suhtes on muusikute seas tõrjuv hoiak asendumas mõistmisega, et sellega tasub tegeleda. Õnneks on meil peale kasvamas ka professionaalse hariduse saanud kultuurikorraldajad, kes suudavad välja pakkuda süsteemseid lahendusi. Värskendav lugemine on näiteks Juko-Mart Kõlari "Kaheksa küsimust kõigile artistidele" (Sirp 26.11.2010).

5. Programmi "Heliloomingu tellimine" maht kasvab 2011. aastal kahekordseks (1,7 miljoni kroonini), mistõttu võimalused eesti heliloojatelt uudisloomingu tellimiseks paranevad oluliselt.

Kindlasti olen Tuiga sama meelt, et Eesti tippkollektiivid on väärt suuremat baaspalgafondi, samuti pean jätkuvalt aktuaalseks sotsiaalse turvatunde teemat. Finantspool on sellest ainult osa, vähemalt sama oluline on ka emotsionaalse poole ja inimsuhete roll. Nõustuda ei saa aga artikli II osas sõnastatud viitega minu ühele blogikandele, kus seletan, millised psühholoogilised tegurid takistavad muusikul artistina meedikute või pedagoogide kõrval paremaid palgatingimusi nõuda - nimelt ei jaga ma kindlasti kurtmise osas soovitusi.

Samuti tundub, et räägime Tuiga erinevatest asjadest kultuuri riigistatuse teemal. Kui kirjutasin ideede suundumusest institutsionaliseerumise suunas, nentisin seda aset leidva faktina, kuid ei pidanud "eelarverea saamist asjade loomulikuks käiguks", nagu Tui Hirv kirjutab. Seda enam, et eelarveread on viimastel aastatel mõnelgi muusika valdkonna festivalil või kollektiivil pigem just ära kadunud. Faktist ei saa tuletada normi, õpetas ju juba David Hume. Ning ma ei soovigi seda teha ega väljenda asjade praegust seisu kirjeldades seisukohta, et "nii nagu on, peabki igaveseks jääma". Olen ka artikliga sama meelt, et eduloo eelduseks on süsteemne töö ja rahastamine, mitte vastupidi.

Paaris kohas häirisid artikli lugemist vasturääkivused. Näiteks lausest "Ma ei ütle, et pumbatagu kultuuri rohkem raha ja see kaotab kõik mured" ülejärgmine on lause "Vaadake esitamise ja heliloomise honorarimäärad üle elukalliduse valguses". Segaseks jääb ka, kes see "ülevaataja" ja "rahva kultuurile lähemale tooja" peab olema - ühelt poolt taotletakse riigilt suuremat sekkumist ja reguleerimist ning samas muusikuile rohkem iseseisvust.

Näen ka ise hea meelega, et võimalikult suur osa muusika valdkonna ideedest saab teoks era- või mittetulundussektoris. Seda kummalisem tundub mõni viimase aja arvamusavaldus teatri valdkonnas teemal, et "riik peaks rohkem sekkuma teatrite kunstilisse tegevusse". Tohoh, siiani oleme ju olnud rahul, et minevikku on vajunud nõukogude aeg, kus iga lavastuse pidi kultuuriministeerium enne esietendust üle vaatama ja kinnitama .

Artiklis on toodud paar ettepanekut. Vastan, et Eesti Kontserdi ja Kultuurkapitali rahakotid on väga erineva olemusega (kuigi vormiliselt saavad nad kokku Kultuuriministeeriumi valdkondlikus eelarves), mistõttu soovitatud proportsioonide kõrvutamine ja ümberjagamine on problemaatiline. Eesti Kontserdile eraldab tegevuseks raha ministeerium, mitte (üldjuhul) avaõiguslik Kultuurkapital - ning viimase eraldiste määrad on kehtestatud eraldi seadustega (vt nt Kultuurkapitali seadus ja Hasartmängumaksu seadus).

Ülejäänud ettepanekud (kehtestada FIE-dele sotsiaalmaksuvaba miinimum, siduda sotsiaalmaks reaalsete sissetulekutega, vähendada kontserdipiletite käibemaks tagasi 5%-le) võiks aga muusikuid  koondavate organisatsioonide raames läbi analüüsida ja pöörduda taotlusega maksupoliitikat kujundava ametkonna ehk rahandusministeeriumi poole. Kultuuriministeeriumil lihtsalt pole sellealast pädevust ega voli.

Jään siira huviga ootama Tui Hirve järgmisi kirjutisi ja ettepanekuid. Pakun lähiajaks ühe praktilise teema ka välja: muusikute huvid ning "FIE versus OÜ" - paljud tunnevad seoses jõustuvate seadusemuudatustega selle vastu huvi. Oma plussid ja miinused ning vältimatud baaskulud on ilmselt mõlemal variandil (vt ka minu blogikannet).