Talendid koju ja kodunt

"Talendid koju!" on viimase aasta üks enim kõneldud üldpoliitilisi hüüdlauseid. Algul räägiti sellel teemal vaimustusega, sest vajadus võõrsile lahkunud helgemate peade teadmiste järele on koduse tööjõupuuduse tingimustes ilmselge. Aegamisi sai selgeks, et niisama kergelt ja massiliselt tagasipördujaid ei teki, sest elu oma tuhandete pisiasjadega ei võimalda igal soovil täituda. Ning et tegelikult oleks koju tagasi vaja igasugust tööjõudu, ka vähem kvalifitseeritumat.

Igaks juhuks olgu täpsustatud, et idee ja hüüdlause ei ole alguse saanud riiklikust programmist, vaid eraisikute siirast kodanikualgatusena loodud ja Kaubandus-Tööstuskoja projektiks kujunenud infoportaalist talendidkoju.ee, et kokku viia andekad noored ja Eesti tööandjad. Ajakirjandus kaldus seda hüüdlauset ehk isegi liialt võimendama. Mis täpselt olid eesmärgid (25 tagasipöördujat, tegelikult on neid seni 7), on selgitanud 06.10.2010 Siim Raie. Riiklike rahade toel tehtud portaal "Rahvuskaaslased välismaal" tegeleb neutraalse informeerimise, mitte kojumeelitamisega.

Muidugi kipuvad ajakirjanikud mõnd kujundit (üle) võimendama siis, kui tunnetavad selle olulisust. Näiteks "Kultuur ja Elu" pikem intervjuu auväärse filosoofi Mart Raukasega on ka samas võtmes - talent, kes elab Eestis, kuid kes vaimselt siseemigratsioonis olijana vääriks samuti mingil kombel "Eestisse tagasitoomist". Käivitus võimas üldrahvalik diskussioon, ideega suhestuti erinevatest vaatenurkadest - keegi kurtis Eestis vohava sallimatuse üle, keegi rääkis koduste tööalaste väljakutsete vähesusest. Teadagi mis pealkirjaga oli 06.04.2011 Postimehe suure fotoga esikaanelugu, mis kõneles Estoniasse Manoni tantsima tulnud baleriin Eve Mutsost. Sama päeva EPL toob Rein Siku sulest tuumaka analüüsi "Talendid koju. Kas farss või triumf?" problemaatikast ja erinevate osapoolte seisukohad. Mõistagi hakkas mõnigi arvamusliider liigselt doseeritu suhtes allergiat tundma - nagu näiteks Urmas Sõõrumaa (EPL 09.03.2011), kes pidas ideed diletantlikuks.

(Des)informatsiooni lumepalliga on silmitsi olnud ka teadlased. 20.04.2011 statistikakonverentsil oli muude demograafiliste protsesside seas jutuks ka repatrieerumine, ning mitu esinejat leidsid, et "kitsast programmist jääb kodumaale pöördumisel väheks" (Postimees 20.04.2011). Riigikogu esimehel Ene Ergmal oli konverentsi avakõnes kindlasti õigus öelda, et kaasmaalastel on õigus elada, õppida ja töötada ka mistahes teises Euroopa Liidu liikmesriigis.  

Seda, et selle algatuse halvustamine on aga mõistetamatu, rõhutas oma 21.04.2011 kõnes president Ilves, kes on varem korduvalt ideed eestkõnelejana toetanud. Oma 03.05 blogikandes teatas riigipea, et kutsus Neeme Järvi kodumaale 30.06 kontserdil ERSO-t juhatama: "Talentide kojutuleku üle on viimasel ajal naerdud ja seda ideed kritiseeritud. Maestro Järvi isiklik eeskuju julgustaks paljusid ja tõestaks kõigile kahtlejatele, et kuigi oma ala tipp särab võrdse kirkusega nii kodus kui võõrsil, kõlab kodumaine aplaus alati soojemalt." (vt ka Delfi uudist)

Liisa Sveningsson Past võttis juba mullu asja hästi kokku: "Tagasihoidlikust tööjõuvahendamise algatusest on saanud meem, mida taasluuakse ja tõlgendatakse juba väljaspool algsete autorite arusaamu ja kavatsusi. Meem on kood, mis jääb korduma justkui defektiga plaat ja mille suur osa kultuuriruumist omaks võtab." (EPL 13.12.2010)

Lõpetuseks tooksin välja seisukohad, mida on väljendanud Eestist mujale õppima läinud noored.

Pianist Hando Nahkur: "Alati on hea saada kogemusi laiast maailmast, see on väga tervislik ja soovitatav. Aga oma põhiharidust muusikakeskkoolis ja -akadeemias Eestis ei vahetaks ma mitte millegi vastu. Eestis on absoluutselt ainulaadne ja fantastiline haridussüsteem muusikutele! Kui vaadata tagasi tervele sellele ajale TMKKs ja EMTA s, on raske sõnadega väljendada oma tänu selle eest, et olen saanud olla niivõrd professionaalses hariduskeskkonnas. Tihti mõtlen nendele aegadele tagasi ja igatsen Eestit. Mulle on Eestimaa kodu ja jääb selleks alati." (Sirp 18.04.2011)

Viiuldaja Triin Ruubel: "See paistab küll kogu Eesti kultuuriga niimoodi olevat, et välismaalt tahetakse alati koju tagasi tulla ja otsekui vanematele ette näidata, mida vahepeal õpitud on. Et siin on lihtsalt paratamatult kuidagi rohkem „päris”. Tihti tuleb pärast mõnda ilusat kontserti hetk, mil on veidike nukker mõelda, et see praegu Eestis ei olnud. Lõppude lõpuks, kogu see enesearendamine läbi konkursside ja õppimise ongi selleks, et siis hiljem Eestis midagi ilusat teha." (Sirp 24.09.2009)