Eesti Muusika Päevad 2010 on alanud. See olevat ainukordne hetk aastas, kui heliloojad tulevad oma "urust" välja ja näitavad interpreetide abiga, mis neil vahepeal on valmis saanud. Avastusrõõmu ja üllatusi on igatahes olnud igal EMP-il.
Seekord võeti aga esmalt luubi alla muusikakriitika ja selle roll ühiskonnas. On selge, et seda võiks rohkem olla nii kvantiteedis kui kvaliteedis. Helide maailma alahindamisest kõneldes võiks muigega pooleks tuua järgmise näite - miks on kultuslikuks kujunenud Harry Egipti reklaamiklippidest meeldejäävaim just too "Kanahakkliha"? Vastus: selle klipi heliriba on eriti intensiivne. Järelikult mõjutavad audio-kogemused meie teadvust rohkem, kui pildilisest infost üleküllastunud maailmas arvata võiks. Ning seetõttu tuleks helidemaailma käsitleda ka analüütilisemalt.
Muusikakriitikast rääkijad kõnelesid sellest, et kriitika peab olema asjatundlikum, ehk ka objektiivsem. Lisaksin veel, et süvenemisvõimelisem. Jäin mõtlema, et kelle kirjutatud kontserdiarvustused on minu jaoks kvaliteedi garantiiga ja leidsin, et enamjaolt on need autorid vanemast põlvkonnast. Näiteks olgu toodud Toomas Velmet, Tiiu Levald, Merike Vaitmaa. Loomulikult saavad staazikamad kirjutajad tugineda suuremale teadmiste- ja kogemustepagasile ning selletõttu ka ajas ja ruumis laiemale pilgule. Ent on toimunud üks kvalitatiivne muutus - nimelt jagub noorematel kirjutajatel oma ainese suhtes sageli vähem ka tähelepanuvõimet, toda kaasaja maailma suurimat defitsiiti. See aga on siiski asendamatult vajalik kajastatava valdkonna olemuse mõistmiseks ja teistele edasiandmiseks. Ning kuna suutlikkust märgata (seda, mis jääb ridade vahele) on vähemaks jäänud, jääb kriitikas paraku rohkem ruumi pealiskaudsetele refereeringutele ja stereotüüpide reprodutseerimisele.
Palju mõjutab meie muusikakriitikat ka Eesti väiksus ning sellest lähtuv kõrge vastutusmäär. See on latt, mida ei suudeta alati ületada. Kriitik peab olema häälestunud interpreedi tegevuse suhtes pigem edasiaitavaks, mitte blokeerivaks jõuks. Mõnegi interpreedi jaoks jääb paar pealiskaudselt paberile visatud lauset aastaid hinge kraapivaks okkaks - põhjusel, et rohkem kriitikat lihtsalt ei ilmugi. Ning see juhusliku iseloomuga kriitika võib kujundada ka rahastamisotsuseid. Pealiskaudsust on fast food-režiimil toodetavates päevalehtedes küll veidi vähemaks jäänud, kuid sellega tasub siiski jätkuvalt võidelda. Õnneks tundub, et päevalehtede toimetustes ei teki enam nii sageli kiusatusi tellida arvustus mitte vastava ala asjatundjalt, vaid mõnelt ülearu laia profiiliga, ent prominentselt "valvemõtlejalt".
Kindlasti tasub heameelt tunda, et meil on selline kvaliteetväljaanne nagu "Sirp" - ning on õige, et kriitikale võiks seal rohkem ruumi jaguda. Ilmselt mitte nii, et paberlehes teiste osade maht väheneks, vaid täiendades "Sirbi" veebilehte. Praegu on www.sirp.ee ühe heas mõttes konservatiivse väljaande omakorda üsna konservatiivne veebivariant. Võib-olla aga saab soliidset joont hoides lisada sellele rohkem mahtu ja interaktiivsust ning sellega koos ka suurendada-mitmekesistada lugejate ringi. Sellise kanali arendamine oleks vahest kiireloomulisemgi vajadus kui muusikakriitikute institutsionaalne uude seltsi koondumine - kuigi seegi on positiivne mõte, kui ainult aktiivseid tegijaid leidub.
Kokkuvõttes: aeg-ajalt tundub, et (ühiskondlikku) tellimust asjade mõtestamisele jagub üha vähem - sest kogu aur tundub kuluvat refereeringutele, retrospektiividele, kajastamisele ja üleskloppimisele. Ent tegelikult mõtestamise vajadus järjest suureneb, jaguks vaid kirjutajaid ja tellijaid, kes tahavad oma tegevusega ajastu vaimu kujundada. Julgen väita, et tänulikke lugejaid-kuulajaid jagub kindlasti. Jälgige Sirpi, külastage EMP-i!
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment