Tuhat aastat tagasi tähendas selline segaduste aeg, nagu praegu Euroopas valitseb, üheselt seda, et seppadel tuli hakata rohkem mõõku taguma. Tänapäeval, kui kunagised otsetähendusega tarkuseterad on käändunud piltlikeks kujunditeks, soosib nende taga seisnud mõtte ähmastumist seegi, et ühiskond on ülimalt killustunud.
Nõnda võibki lõputult vaielda, mida tähendaks "mõõkade tagumine" ehk enda löögivõime tugevdamine 21. sajandil. Kas see on otseselt kaitsekulutuste suurendamine või välissuhtluse tugevdamine või investeeringud kinnisvarasse? Ja juhul, kui valida viimane, siis millisel teemal segumasin käivitada? Kas prioriteetseks valdkonnaks tuleb lugeda sisejulgeolek või keskkond või hoopis kultuur? Ning kuidas kõige sellega hakkama saada piiratud eelarve tingimustes, kus hinnad ehitusturul aina kallinevad? Miljoni dollari küsimused, eksole ...
Metsiku Lääne kauboidel oli ütlemine, et looda Jumalale, aga hoia ise ka püssirohi kuiv. Eestlane pragmaatikuna teeb viimast niikuinii, aga eetika-kategooriat puudutavate valikute puhul kipub iseennast üksi jätma. Ja kui siis pole piisavalt infot, aega ega vahest ka kooliharidust või südamehäält, mis aitaks õigemini valida, tekivadki probleemid, millest rääkis ka president Ilves oma uusaastakõnes.
Seepärast tasub uskuda, et meist igaühes on killuke Taevataati (maausu kombel öeldes), mille poole saab keerulistel hetkedel pöörduda. Mitte selleks, et ennast teistest tähtsamaks teha - sest ka kõige armetumale inimlapsele Sinu kõrval on antud põue täpselt samasugune killuke. Vaid seepärast, et inimeseks olemise vabaduse kõrval suuta välja mängida sellega kaasnev väärikus ja välja kanda igaühe rollist tulenev vastutus.
Õhtumaine kristlus on liialt palju ja mõnikord liialt manipulatsioonihõnguliste olupoliitiliste tagamõtete ajel rõhutanud juba sadu aastaid pärispattu kui inimese olemuslikku põhiainest. Mina usun, et meil tuleks järjest rohkem rääkida sellest, et inimesel on sünnipäraselt õigus õnnistusele - ning et enamjaolt jätame ise ennast oma valede mõtete, tegude ja tegematajätmistega sellest ilma. Tõsi, eks seepärast ongi olemas sellised geniaalsed psühholoogilised lahendused nagu lunastususund ja pattude andeksandmine. Need moodustavad otsekui aastatuhandete kestel hoolikalt läbi kaalutud eneseabi käsiraamatu, mida poleks arukas ignoreerida kellelgi.
Olen veendunud, et ka Eestil tervikuna on loomuomaselt olemas samasugune hoitud ja õnnistatud staatus. Et seda alles hoida, tuleb teha keerulistes olukordades valikuid, mis jääks läbikaalutuiks ja õigeteks pidevas dialoogis iseendas peituva absoluudiga. Ükskõik, kas nimetame seda iseenda alter ego siis kas südametunnistuseks, kartuseks Jumala ees või vastutustundeks esivanemate või lastelaste ees. Peaasi, et see alter ego meis ikka olemas oleks - sest muidu ajaks uhkus upakile ja isekus röötsakile rubla alla.
Usun oma rahvasse. Usun Eesti muusikutesse ja nende erilisse rolli selles, et meie rahvas püsiks ikka õnnistatud rajal. Selle rolli kandjatele saab osaks vähe tänu ja hüvitust. Kuid siiski on rahva ühisteadvuse sügavates soppides säilinud veel teadmine, et ajaloo palge ees on see asendamatult vajalik ja ülendavalt õilis roll. Sest "siinne rahvas täis on imeväge ja kummalised nende laululood".
Õnnistatud uut aastat Sulle, Eesti!
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment